16 päeva Vesuuvist Saharani

Ostsin ükspäev soodsad piletid Milaanosse. Tükk aega rääkisime oma Milaano reisist. Aga kuna Milaano tundus ülimalt ebahuvitav, siis me seda turistitama ei jõudnudki.

Valisime Vesuuvi, Pompeii ja Rooma.

Ja siis üks teine päev avastasin, et Milaanost tagasi lendamise asemel saab 20 euriga Marokosse. Margus oli nõus. Martin oli ka nõus. Isegi mu isa võttis selle plaani nõuks!

Käisime mäe otsas, maa all, vees ja kõrbes.

ITAALIA

Napoli, sest seal lähedal on Vesuuv.

• Castel Nuovo.

Tunnel Borbonico. Veetsime enam kui tunni Napoli maapõues. Õõnestati maa-alune esmalt linnamajade ehituseks tarvilikke kiviplokke hankides. Selliselt tekkinud tühimikud võeti hiljem kasutusele joogivee tsisternidena. Pommitamiste ajal olid tunnelid varjupaigaks linnaelanikele. Samuti politsei poolt konfiskeeritud sõidukite (kihutajate mopeedid, nõuetele mitte-vastavad taksod, ebastandartselt ümber ehitatud masinelukad) ladu. Ja hetkeline ruumikus ehitati välja, sest kuninga vale lubas rahvale merelähedast maa-alust kaubandustänavat… Tegelik eesmärk oli ehitada enesele põgenemistee rünnaku olukorraks. Projektipõhiselt valminud tunnelis korraldati avamispidu, misjärel jäi kogu maa-alune hüljatuks. Hüljatuks, kuni nüüdse turistide teenindamiseni. Vaheldusrikka mineviku meened on kenasti eksponeeritud ja suurepäraste giidide jutu saatel serveeritud. Aga vot pilte saab omale vaid veebiotsingust või kohapealsest suveniiripoest!

• Vulkaan Vesuuv.

• Pompeii varemed.

ROOMA

• Colosseum. Roman Forum. Palatine.

Kolossaalne Colosseum sarnanes Pompeiiga: vaatamisväärsusena mõttetu, kuniks kõiki kohapeal toimunud õudusi ise juurde ei mõtle.

Elusuurused sambad on paremad kui kunstiajaloo raamatulehekülgedel nähtud. Antiikne skulptuurikunst on silmapaistev ning seda leidub reaalselt igal pool. Antiikarhidektuuri, varastatud hapude mandariinide ja päikesepaiste kombinatsiooni tegi eriti nauditavaks see, et seljakotid hotelli jätsime.

• New Rome Free Tour.

“Tankisime” end käigu pealt prestiižikas linnaosas, sest häda ei anna häbeneda. Üks ülitihe Rooma päev tähendab varahommikust saati tallataksotamist üle riigi- ja ajastupiiride, et õhtul 15.30 oleks nähtud juba antiikne Rooma ja Vatikan.

Väsinud isa eest, me arusaamatus inglise keeles kõnelevale ja liiga tempokalt ringi tormavale giidile tippi ei visanud. Küll aga tõlkisime talle selle uhke ja tumeda kupli tähtsuse… nimelt see kuppel ei olegi kuppel, vaid laemaaling! Lihtrahva perspektiivist (altarist kaugel, välisukse juures) on meisterliku maalingu eristamine ehtsast kuplist näiliselt võimatu. Altari lähedalt on aga näha, kuis perspektiivi muutudes joonistus väärastub, võrdluses päris kupliga. Mis teha… kirik pidi valmima ka siis, kui rahad otsa lõppesid. 🙂

Pantheoni betoonkuppel – täiuslik ja raudkonstruktsioonideta! Müstika, kuis püstitati see omal ajal. Aga ilusaim vorm betoonist, mida näinud olen!

Pantheon meile meeldis – naasime sinna järgmisel päeval.

TripAdvisori tuuri ajal eriti pilte klõpsata ei jõudnud. Seda tegime järgmisel päeval naastes. Küll aga oli ekskursioonijuht tubli, viies meid vaatamisväärsust nautima sulgemise viimastel minutitel…

Tasuta sissepääsuga ja populaarsest (ilusast!) Pantheonist lahkusime eelnenud õhtul giidi käsul viimaste seas. Giid võimaldas sel viisil meile pilguheidu inimtühja templisse! Lisaks, kui me nina ees justkui uksi kinni löödi, saime teada, et Pantheoni uksi ei lööda kinni! Uks kaalub seitse tonni ja selle kinni lükkamiseks on vaja kolme inimest. Kui ukse hoogu piisavalt ei pidurdata, purustab selle löögijõud lihtsalt kinnitused. Selliselt teeniski me tubli giid tasuta ekskursioonilt asja ette läinud tippi!

Imeline Trevi purskkaev! Pisikeses vihmasajus lõppes me jalutuskäik giidiga sel väljakul. Hilisel kellaajal ja surmväsinuina, seisime räästa all ning lasime giidil rääkida. Skulptuuridega purskkaev oli õhtuvalguses nii võrratu, et imetlesime seda üksisilmi. Võime kuulata giidi oli selleks ajaks nullilähedane. 🙂 Järgnes pasta, vein ja reisi esimene=viimane taksoarve.

• VATIKAN, mis oli tegelikult kuskil keskel – Rooma keskel ja me Rooma külastuse keskel.

Pilt, mida klõpsata oli isiklik eesmärk.

MAROKO

Maroko suurimaks (muutmist vajavaks) õpetükiks jäi, et suurtes linnades ei tasu vanalinna keskusse ehk medinasse ööbimisi veebi teel broneerida. Kaootiline tänavatevõrgustik teeb nende leidmise keeruliseks, kohalike ärihaide onupojalik omahuvi just eriti kaasa ei aita ning tegelikult on nii kui nii kõik väga meeldivalt soodne.

Näiteks teen anti-reklaami ööbimiskohale Riad Carole Marrakeshis. Saabusime booking.com saidi vahendatud ööbimiskoha asupaika nutikate seadmete ning kohalike ning kohalike turistide nutile toetudes. Aga Riad Carole seal ei asunud. Naabermajutuse töötajad saatsid meid sama hästi kui pikalt – paralleeltänava riadi. Selle töötajad selgitasid, et me majutusasutus on juba kaks kuud suletud, sest valitsusega oli probleeme. Riad Carole-le lubatud rahad maksime sellele samale ööbimiskohale oluliselt kehvemate tingimustega öömaja eest. Hiljem vaidlesime booking.com töötajatega, et me mitte-ilmumise eest ei ole õiglane raha sisse kasseerida nimetatud olukorras. Saavutasime võidu. Nimelt Riad Carole omanik ütles, et tegeleb endiselt turistide majutamisega. Riad Carole omanik ütles ka, et ööbisime tema vanaisa majutusasutuses. Seega väga vastutulelik omanik, kes me jaoks endiselt kuratlikuks sahkerdajaks jääb, loobus topelttasu nõudest.

Õnnetust olukorrast meil fotojäädvustusi ei ole, kuid lugematu hulk klõpse sai tehtud kõikidest võrratustest, mis Marokol pakkuda on!

Võrratu Marrakeshi keevalised ööd on kohalike enese heaolu kõrval ka selgelt orienteeritud turismindusele. Algselt hirmutavana tundunud linn on nüüdseks koht, kuhu julgeksin naasta ka üksi või vaid sõbrannade seltskonnas.

Šokiteraapiat sain kitsal turutänaval silmanurgast kanamõrva tunnistades. Positiivse pärlina jääb meelde turuplatsil nähtu, kus lõunamaise kultuuri öö-elu haarab kogu perekonda! Laulma, tantsima, šhoppama ning võrratult maitsvat õhtusööki nautima võetakse kaasa nii lapsed kui naised. Kusjuures lastekarja kantseldamine ei ole sel hetkel üldsegi mitte naiste kohustus. (Seda muljet kinnitas ka reisijärgselt loetud raamat Minu Maroko.) Suitsupilved taustal tulevad telklinnakust, kus tulistel sütel suurepäraseid sööke valmistatakse. Muuhulgas püüdis väljakul me unist tähelepanu noormeeste poksimatš ning ahv, keda fotosessioonideks müütati.

• Legzira Beach.

See ookeanirannik oli eesmärk omaette. Aga lennureisist ja linnamelust väsinuile jäi öö lühikeseks ning hommik uimaseks. Sõit oli pikk, kuid pärast kõiki Itaalia jalutuskäike autosistumine istus meile igas mõttes. 🙂 Randa saabusime pärast palavaimat päevaosa ja ujumised tegime vaid planeerimatult, pikkades pükstes kaamerale poseerides.

Legzira rand on eriline, sest randa ääristavast rannikupangast vette ulatuvad looduslikud sillad. Nende alt saab jalutada läbi. Nende pealt saab pikkade ookeaniritvadega püüda kala.

Ehkki jahe vesi sel õhtul ujuma ei ahvatlenud, imetlesime me lainete võimsust ja jalutuskäik rannas ei valmistanud pettumust.

Jalutuskäik rahulikus tempos: nina maas, jalad vees. Rannaveeni jõudsime ühe kaljusilla juurest, et kaugemal näha järgmist.

Siht silme ees liikusime edasi piki eksootilist rannajoont. Lootsime päriselt leida google.com pildiotsingust välja otsitud efektse kaljusilla.

Eksootilise rannakalju praod pakkusid kodu. Imetlesime kunstimeelt ja vaevumist kaunistada. Sel hetkel saime aru, et uberik ookeaniveerel ei pruugi olla vaid märk vaesusest, vaid vabadus valida. Kuna juba esimesel õhtul prooviti marihuaanat müüa nii Margusele kui mu isale, siis tekkis meil päris huvitav kujutlus hurtsike poole surfilauaga jalutanud elaniku elustiilist. 😉

Teiselpool koobast ootas meid otsitud kivisild! Esimene Maroko vaatamisväärsus – NÄHTUD! Võrdlemisi hiline saabumine randa, jalutuskäigu rahulik tempo ja jonn otsituni jõuda tõid meid sihtkohta täpselt päikeseloojangu ajaks. Imetlesime punase palli vajumist suurte lainete taha ning läksime laiali. 🙂 Õnneks oli jalutuskäigu rahulikkuse talumine Margusele ja Martinile parasjagu piinarikas, sest nüüd said nad jooksu pista! Sangarlikult naasid nad tuldud teed pidi, et tuua renditud Renault minule ja isale lähimasse randa.

Õnneks ookeaniäärne ööbimine oli võrratu! Saime enese kasutusse suure ja ülistiilse korteri. Hommikul kulutasime suure osa oma pudeliveest, et mitme koduse kohviannusega end kosutada. Välja puhanult ja ekstra ärksa vereringega vallutasime võimsaid ookeanilaineid!

Kohvile kulunud veest tühjaks jäänud pudelid täitsime tugevalt sooja dušiveega. See tsirkus päästis suuremast soolakihist, kuid võimsates lainetes lennelnud liiva leidsin veel õhtul magama minnes oma riiete seest.

• Paradise Valley.

Maroko liiklus on tegelikult üsna sarnane Eesti liiklusele. Seda hakkasime taipama juba siis, kui lennujaama parklast rendiautoga kolmerealisele sõiduteele pööranud olime ning paariminutilise segaduse järel otsustasime, et siiski on liiklus parempoolne. Nagu pildilt näha, siis enamasti on ka ringilolijal eesõigus. Pisukese harjumuspärana mõjusid ringid, kus teeandmise kohustus oli hoopis ringilolijal. Vist järgmisel päeval tabasime, et neid ringe reguleerivad foorid.

Nagu näha, on kohalikud teed suuresti heas korras: asfaltkattega ja ohtlike löökaukudeta! Olime positiivselt üllatunud, sest me reisisihid Hispaania lõunaosas said palju keerulisemaid radu pidi kättesaadavaks.

Saabudes paradiisioru veerele, mõtlesime: “Elu on lill!” Ostsime klaasitäite kaupa värskelt pressitud apelsinimahla, millest igaühe eest küsiti euro, ning otsisime printsess Fionat.

Paradiisiorg oli põrgulik katsumus, mille läbisime edukalt. Me kõik. Paradiisi palmipuudealused kaljuvahede basseiniveered olid kirjud amatööride graffitist ning tarbekaupade pakendeist. Hea näide, mis juhtub, kui pääs prii.

Paradiisis elavad inimesed. Viipavad sulle, kuhu parkida auto või valmistavad söögi. Soovitan mahlaklaaside kummutamist all orus, jalgupidi jõevees. Idüll!

Istusime jääkülmal kivikaljul ja imetlesime teisi lendamas! Kohalik Mowgli oli inglise keelt kõnelevatele Leedu tüdrukutele giidiks ja eeskujuks. Issile pilgu heitnult väitis Mowgli rammumehe muskleid imiteerides ka seda, et issi suudab kanjoni põhjakaljusid pidi tagasimatka kaasa teha. Üks tüdruk ei hüpanud mitte kunagi, kuid issi sai kaljuronimisega hakkama suurepäraselt!

 Kanjonikaljudelt ujuma sattumine ei olnud reaalne oht mitte ainult kitsaste kaljupragude ruumipuuduse tõttu. Kivimikihid lihtsalt on looduslikud liumäed! Kaldu ja libedalt siledad isegi kuivana. Tapva kuumuse ajal on liug värskesse mäeprao vette võrratu!

Juba Eestis mõjus jutt, et lõunamaises Marokos tuleb autosõit valgele ajale jätta, huumorina. Pärast paradiisikanjonit läbisime kohutavalt pika ja pimeda mägiteede matka. Saabusime uhkesse riadi ööbima hilisel kellajal ja toitusime kiirtoidu putkas pakutust. Väsimus niitis. Selliseid õhtuid meiega reisides ikka juhtub! Peaaegu aasta tagasi saabusime issi ja Martini naistega minu sünnipäeva öösel Portugali kiirtoidukasse veiniklaase kokku lööma! Marokos ei saanud sedagi – alkoholi jaoks on eraldi poed, mida on keeruline leida, ning kus peamiselt väga kahtlased meeskliendid. Vähemasti nii mulle tundus, kui me neljakesi kõrbereisi jaoks veine ostmas käisime. 🙂

Pikalt sõitsime linna nimega Taroundant. Marokolikud võimsad vanalinna ehk medina savimüürid olid veebistleitavatele fotodele püütud suurepäraselt. Suundudes ookeaniveerelt teisele poole Atlase mäeahelikku, punnitasime mitu ööpimeduse tundi, et sellesse linna välja jõuda. Jube nüri! Kõikidest linnadest jäi Marrakesh õudseimaks ja fantastiliseimaks. Aga üldine mulje jättis tunde, et teinekord tagasi minnes hoiduks suurtest linnadest: Maroko loodus on võrratu ning parimad kõhutäied ja kontaktid kohalikega saime just väikestest kohtadest.

• Ait Ben Haddou.

Kohalikega oli meil üldse nii koduseid kui kohutavaid kogemusi. Ehkki tavaliselt jäävad meelde just ebameeldivused, siis marokolased on tõesti täitsa vahvad vist. Mitu-mitu väga positiivset kogemust oli! Tundub, et tegu on väga piiripealse riigiga: turisminduse suurenemine on kohalike harjutanud välismaalastega ja harjutanud neilt ka rahaliselt nahka üle kõrvade koorima. Seega turismivaldkonna inimestega olid kontaktid ebasiiramad ja tüütumad, kuid mistahes muule kohalikule me miskitpidi otsa koperdasime, saime ülitoreda kogemuse osaliseks.

Möödasõidul. Atlase mäestikud on seljataha jäänud. Lauskmaa taga on kõrb. Õhtuseks ööbimiskohaks saab Ouarzazate linn – sõna-sõnalises tõlkes tähendab see “kõrbe värav”.

Niisama keset mitte-midagit jalutasid naised, kükitasid eri paigus mitu meespere liiget, jalutati eesleid, karjatati kaamleid, lambaid… Kusjuures kari metsiku väljanägemisega koerigi jooksis kõrbes üle tee. Läbisõidust ja silmapiiri piieldes jäi mulje, et tulid nad kõik eikusagilt ja sinna ka olid teel. Teel sellise tempokusega, et selle päikesega vast küll kohale ei saabu!

Ehkki olin juba kord käinud Egiptuses, mahtus minu jaoks kogemus Aafrikat täpselt ühte teeäärsesse peatusesse – sellesse siin!

See oli lihtsalt nii võrratu paik. Ma seisin (loe: jooksin ja ronisin ringi oma kaameraga) nautides maastikukeskkonda, mille sarnast varem ei ole näinud!

Selle pesapuu-palmi sees oli ringi tatsanud elu! Muidugi ka meie seltskond, tõenäoliselt kitsekari karjusega, kuid ma keeldun välistamast gnuukarja! A dream.

Väga tähtis Ait Ben Haddou. Korralik savipõhu loss. Igas eeskujulikus Maroko dokumentaal-turistikas. Sobis meile tee peale ja sai külastatud. Spetsiaalselt selle pärast pikka sõitu ette ei võtaks.

Arvasime siis, et heinategu! Aga tagantjärgi ei tea… ehk hoopis põhk savimajade ehituseks. Kuivavaid telliselaadseid tooteid meile küll näidati. Pilt sai klõpsatud, sest masinaelukas sõitis pikalt piki jõepõhja!

Väga tähtis Ait Ben Haddou on väga tähtis, sest Holliwood on teinud ja teeb siin palju-palju filme. Ja ausalt üteldes, Maroko sai meie reisisihiks ka osalt just seepärast, et nii paljudes filmides juba nähtud see. Minule meeldis, kuis naised lahtiste juustega ja põlvepikkuste suvekleitidega täiesti vabalt liikusid Maroko linnapildis. Irooniliselt vaatasime viimast Bondi filmi kinos ja nautisime ses Eesti lennuki purunemist, Rooma linnapildi seiklusi ning Marokosse reisimise osa. Kuidagi ülihästi klappis me piletiostudega.

• Todra Gorge.

Pärast hommikusöögi jalutuskäiku kõrbe väravate nimelises Ourzazate linnas, kus on muuseas google.com vahendusel tõelise turismimagnetina tunduv filmistuudio, võtsime ette pika sõidu päris liivadüünide vahele. Sirge, pika-pika-pika, kuid kitsa tee peal tegime paar peatust, kui märkasime kaamleid. Alguses olime ülivaimustuses, kui silmapiiri täppide pikad jalad ja kael võimaldasid oletada, et tegu on kaamlitega. Vahepeal imestasime juba, et hoiatusmärki ei ole asfaltkattega teele üles pandud!

Todra Gorge. Taaskord väga erinev google.com põhjal ette kujutatust. Ootasime kivises kanjonis jalutamist. Leidsime hiigelsuure, hiigelkõrge ja ülipika kanjoni autotee kahel pool.

Kanjoni algus ja lõpp oli meie jaoks üks ja sama, sest läbi sõita me sellest ei jõudnud. See oli lihtsalt hiiglaslik! Kuid juba siis, kui lõpp oli alles algus, imetlesime seda, kuis õitsevad puuvilja-puud ja palmipuud kenasti koos ilutsesid!

 Sahara ääres, kohalike juures. See ööbimine oli taevalik, sest nad tegid meile süüa! Kui varasem meiega reisimise kirumine tähendas kiirtoidupaiga õhtusööki, siis selle päeva suutsime õhtusse saata hommikuse saia ja tänavamüüjalt ostetud puuviljadega. Väga palju peatusi väga pika tee peal võimaldasid meile mõned lisapudelid vett, kuid süüa ei saanud. Olla oli paha, sest sõit oli pikk, väsimus suur ning nälg näpistav. Aga võrratu Ahmed tegi meile süüa! Sest ta alati teeb oma külalistele – just nii meid ta oma tasulises (booking.com vahendatud) ööbimiskohas nimetas. Ahmed oli oi-kui-tore. 🙂 Ehkki ta naabritest oli meil pisut kahju, sest kui me ei oleks sööki soovinud, oleksid nemad selle enesele saanud. Ahmed oli ka ainus, kes meile hommikuse saia kõrvale munaroogi korraldas. Soovitame väga ööbimist Merzouga kohalikus saviplöga kodus nimega Chez les Habitants. Tohutult mugavam kui kõrbetelk! Ja ehkki me ööpimeduses liivadüüne ei näinud, võimaldas juba hommikune 45 minutit ühe kõrgema liivadüüni vallutamist, et sealt alla veereda. Seda veel enne, kui Ahmed meile lahkelt vett keetis, et me päris kofeiiniga kohvi saaks teha enesele.

• Erg Chebbi.

Merzouga ja seda ümbritsevad väikesed külad asuvad Erg Chebbi liivadüünide lähedal. Väga lähedal. Me ööbimist eraldas sellisest kõrbevaatest kaks maja. Praegune klõps nõudis pikemat autosõitu. Ootasime pilvises hommikujaheduses, kuniks me kõrbelaevad reisiks valmis sätiti.

Minu vahutava suu ja ninaneediga kaamel oli ülitubli. Mu isa kaamel korises kohutavalt palju. Marguse kaamel oli vist tubli. Martinile trehvas jälle viripill, kelle ristisime jonnipunniks! Noorukese kaamli koolitamine oli alles täies hoos. Suurte raskustega sai kaamlijuht selle eluka lamama, kuid hetke pärast oli virisev kaamlikutsikas taas jalul! Tükk aega ootasime ja vaatasime seda tsirkust.

 Saime teada, et kaamlid ei astu ühtegi sammu, kui keegi neid eestpoolt nööriga ei sikuta. Saime seda teada, kui me neljast kaamlist koosnev minikaravan pooldus ja Martin, Margus maha jäid.

Nomaadide eeslid olid ise hotellikaamlite seltsi tulnud. Kaugemal Sahaaras pidi kuulu järgi ka metsikuid kaamleid leiduma!

Poolteist tundi kaamlimatka tõi meid liivadüünide keskele, suurima liivadüüni varjus olevasse telklaagrisse. Piilusime uhket telkmajutust ja rõõmustasime taas enese kodumajutuse kvaliteedi üle! Kõrb on muuseas paik, kus tegin oma elu suurima portsu selfiesid. Aga pikk kaamlimatk tasus end väga ära – tallataksoga liivadüüne vallutada ei ole naljaasi! Aga ometigi kõiki kaamlikaravane läbi ja üle hiiglaslike kõrbede peab mingi inimene tegema kaasa enese kahel jalal… See pikk sõit muutus kohe mugavamaks.

Läbi raskuste tähtede poole! Õnneks päikesepaiste tuli sel päeval. Õnneks päikesepaiste tuli siis, kui me juba üleval olime, mitte selle sportliku pingutuse ajal!

Kõrbe liivameri oli võrratu! Minu esimene liivadüünide kogemus oli mulle kahtlemata kogu reisi parim ning tähtsaim osa!

Ma olen nagu pisike putukas nende suurte düünide vahel! Kaugel lendab liiva. Õnneks ei ole liivatormide aeg. Kohalikud peavad tüütuid liivatorme ka tänuväärseks: turistide jäljed ja prügi pühib ning peidab lendav liiv. Lisaks kõrbevaadete värskendamisele on liivatormid olulised haiguslevikute peatamiseks. Korralikku liivatormi bakteripahalased üle ei ela! Värskendav mitmes mõttes. Täpikesena jooksin alla, suurde ümarasse düünidevahelisse sügavikku, mis pildistamise hetkel minu ja Marguse vahel haigutas. Sain nautida seda, milline üks värske ning inimjälgedeta liivakõrb välja näeb. Sinna, kuhu keegi ei olnud liivatormist saati veel sattunud, tegin oma jäljerea ja sarvedega lumeingli. 🙂

Tagasiteel nägime üht tõelist kaamlikaravani! Kisa ja kära oli sest turistide merest pool kõrbetäit. Me olime oma päevase privaattuuriga ülirahul. Seda tõestab seegi, et kui algselt tundus reisi eest küsitud 33 eurot Martini jaoks suure röövimisena, siis lõpuks ta ostis 20 eurose kaamlikujukese meenutuseks. Me kaamlijuhi perekonna käsitöö, väidetavalt. Teine samalaadne pisike kivikaamel lamab meie kapi peal!

 Päikeseloojangu peatus. Päikesepaistega meil vedas sel päeval: ronimise ajal ei kütnud, düünide otsas oli taevas sinine ja loojangu ajaks hajusid vahepeal tekkinud pilved taas!

Pidasin kõrbeloojangut ebaoluliseks ning raskesti tabatavaks klišeeks. Aga tegelikult oli väga ilus, kui päike liivadüüni taha vajus.

• Grotte Friouato.

Friouato Cave. Koobas, mis Aafrika suurim. Koobas mis kohalikus keeles sootuks teistmoodi kõlab. Koobas kus elektrijuhtmestik ja lampide süsteem ammu mitte-töötav ning valgusallikaks me hädised pealambid. Koopas juhatas meid giid… matkasime 6-kilomeetrisest koopast läbi pool, et naasta tagasi sama maa. Matk oli ilus ja pingutust nõudev. Giidi juhatusel läbisime suuri võlvsaale ja kitsukesi kiviprigusid. Ronisime üle koopasiseste veebasseinide vabiseval lauajupil tasakaalu hoides! Väga võimas matk eelkõige just selle realistliku ebamugavuse pärast. Huvitaval põhjusel inimkultuuri jälgi Aafrika suurimas maa-aluses meile ei näidatud. Vist liiga ebapraktiline teekond, et elada seal. Aga taaskordse eneseületusega saime hakkama kõik!

Koopa alguses on niinimetatud looduslik latern. Avaus koopalaes valgustab maa-alust ning võimaldab rohelisel taimkattel oma elu elada koopa sees. Koopaelanikest kuulsime veel nahkhiirte viiksumist. Näidata nad end ei soovinud. Küll aga vaatasime võrratult sädelevaid koopaseinu, stalaktiite ning stalagmiite! Eriilmelised kivimid Aafrika maa-alustes olid väga huvitavad. Eriti huvitavaks tegi matka tõsiasi, et roomasime ja ronisime üsna metsikut rada pidi.

Neetult tüütu oli sama (juba nähtud) teed pidi tagasi tulla, kui eelnevalt oled kolm kilomeetrit laskumist maa sügavuste poole teinud. Erinevalt kõrbest võttis seekordne tagasitee minekuteest oluliselt rohkem aega.

Kuna maa-alune pimedus väga palju kvaliteetseid fotosid ei võimaldanud teha, lisan siia Aafrikas nähtud linnukesi. Pildistasime neid kaunitare suvalisel hetkel, täiesti juhuslikult. Lihtsalt see lühike peatus pikkade sõitude vahel on heaks näiteks, et ilusat ning huvitavat näeb Marokos igal pool!

Minu jaoks oli Itaalia-Maroko reis võrratu ja unustamatu! Uudne, ilus ja positiivne kogemus, mis vääris tehtud kulutusi ja läbitud pingutusi. 🙂

Aitäh!

Loo autor Tiina