666€ Mehhiko

1. päev. Maandume Cancunis kell 20:05. Leiame hotelli ja ostame vett, sest söögiks jagub endiselt maitsvaid (ema tehtud – aitäh!) Eesti koduseid kotlette. Veebi teel ette broneeritud hotell on vana ja räsitud, kuid linad on puhtad.

2. Isla Mujeres ehk naiste saar ja sinna sõidame sadamast Puerto Juarez. Pimeduse sees saabume saarele ja laevasõitu sisustas hommikueine: endiselt jagub kotlette. Päev algab pikkamisi ning hämaras valguses jalutame esmakordselt Kariibi mere rannikul. Lained on võimsad ja soe meretuul kannab meieni soolaseid veepiiskasid. Prillid ja päikeseprillid kattuvad kiirelt soolakihiga ning nähtavus on peaaegu olematu.

Saabuv päev on kiiskavalt valge ning minu jaoks on haruldane kogemus veeta see päikeseprillideta. Valged on ka Kariibi mere vahutavad lained. Jalutame saare avamere poolsel küljel. Valget liiva näeb harva, kaljude vahel pekslevate lainete all. Piki kaljust rannikut matkame saare ühest otsast teise, eksootikast lummatult. Vaated on võrratud, taimed ja linnud kummalised ning esimesed suured sisalikud nägime ka ära sel saarel. Leidsin esimese suveniiri: tõeliselt kauni merekarbi, mis suurem kui rusikasse surutud käsi. Vahepeal otsime majade vahelt poekesi, et juurde osta vett, kuid päeva söögikordadeks jagub endiselt kotlette. Margus sai esimest korda elus juua värske kookospähkli seest mahla. Ostsime selle turistiletist, saare kaugeima tipu veerelt. Alles päikeseloojangu ajaks jõuame tagasi Isla Mujerese sadama juurde, mille lähedal on väga ilusa valge liivaga rand ja turistide mass. Pärast loojangut veedame väikese igaviku praamijärjekorras ning sadamast tagasi Cancuni hotelli kõnnime jalgsi.

3. Cancun – Valladolid: vaatamisväärsuseks Ek Balam ja esimene cenote. Päev, mil suundume avastama esimesi varemeid. Kava kohaselt peaksime rahulikult kulgedes jõudma Ek Balami ja Chitzen Itza varemete lähedale ning külastama neid järgeneval päeval. Ületame end ja jõuame Ek Balami uudistama minna sama päeva õhtul. Buss tõi meid Valladolidi keskusesse ning lähimaid hotelle läbi käies leiame enda jaoks sobiva soodsa majutuse. Maksame oodatust vähem ja ööbime täitsa normaalsete tingimustega hotellis. Õpime, et soodsaimaid ja kvaliteetseid hotelle veebi kaudu ei leiagi. Kiirustame hotellist minema, et leida transport Ek Balam varemete juurde. Tänavalt juhatatakse meid korduvalt samasse kohta, kuid me ei leia paika, kus tuleb oodata collectivot ehk jagatud taksot. See on soodsaim transpordivõimalus sellisel kellaajal varemetesse minekuks. Viimaks näitab naerune kohalik meile, kus oodata: lagunevas tänavaäärses kangialuses. Mõistagi! Me üllatuseks liitub ootajaid ning, lisaks kohalikele, saabub ka turiste. Jagame taksot kahe turistineiuga ja oleme esimesed, kes kogu ootajate seltskonnast liikuma saavad, ehkki mõned pensioniealised kohalikud olid ootamas enne meid. Ju olid nende reisisihid erinevad.

Ek Balam varemete alal asub cenote. Iseloomulik Yukatani poolsaare loodusvorm: põhjatu koopalaadne auk otse maasügavusse, kus põhjavee magevees on võimalik teha värskendav suplus. Kaljustelt auguservadelt saab vette hüpata ning legendi kohaselt olid paigad maiade ohvrikohtadeks. Suplus oli me esimene siht Ek Balamis, sest päike oli veel kuum, kuid mitte kauaks. See oli eksootiline ning värskendav elamus, hirmutav ja sünge paik hüppamiseks.

Ek Balam varemed ei meenutanud otseselt püramiidi, kuid olid kenasti hooldatud. Esimese maiade varemete kogemusena oli see väga huvitav! Aga cenote jäi tugevaimaks põhjuseks, miks sinna soovitaksin minna.

Kuna me ostsime järgneva päeva bussipiletid vahetult enne Ek Balami sõitu, oli meil sularaha alles väga vähe. Tagasisõiduks Valladolidi otsisime collektivot, kuid taksojuhid väitsid, et peaksime maksma rohkem, sest teisi soovijaid ei ole. Proovisime end küsimise kaudu hääletada teiste turistide masinale, et maksta collektivo hinda. Ei saanud, sest tegemist oli teise piirkonna taksoga ning see, kui taksojuht võtab vale piirkonna kliendi autole, on Mehhikos trahvitav. Aga kasu oli küsimisest nii palju, et ootavad taksojuhid lubasid meid soodsama hinnaga linna viia pärast varemeteala sulgemist. Isegi siis, kui teisi soovijaid poleks liitunud. Seda, et meil rahakotis liiga vähe peesosid on ja huvi maksta dollarites, me veel ei ütelnud. Lõpuks sõitsime linna, jagades autot veel kahe turistiga ning tasudes osaliselt dollarites. Taksojuht nurises, soovis märgatavalt rohkem raha, kuid halastas ja leppis lõpuks me pakutud summaga.

4. Chitzen Itza. Avatud 09.00-17.00, maksab MXN$232 (10,6€). Sissepääsuks tuleb osta pilet kahest eraldi kassast ja sisse pääseb vaid kahte piletit koos esitades. Õhtul kell 19.00 toimub heli ja valguse šõu (hinna sees), mida meie ootama ei jäänud. Sissepääsu juurde saab oma pagasi jätta. Bussiga saab edasi Méridasse (MXN$68 ehk 3,1€). Sõiduaeg 1,5h. Mérida bussile jõudsime me päeval, sest varemetesse saabusime varakult.

Chitzen Itzas on palju vaadata. Pikad jalutusrajad viivad keskplatsilt erinevatesse paikadesse, kus väiksemad varemed, mis erinevate detailide tõttu huvitavad. Üks rada viib cenote juurde, kus vesi suplemiseks sobimatu. Suplemine on tõenäoliselt keelatud ka, nagu varemete otsas roniminegi. Keskväljaku uhke püramiidi otsa ei saa ka ronida, kuid muruplatsil kõrguv suur püramiid on siiski vaatamist väärt! Eriti nauditav vaade, kui on, mida einestada. Eelneval õhtul Ek Balami varemete otsas vaadet imetledes mõtlesime, kui mõnus paik see õhtusöögi nautimiseks oleks. Uue päeva hommikul ostsime hommikusöögi kaasa Chitzen Itza bussile, et seda varemete alal nautida. Eineks oli meil maitsev Mehhiko söök, kahetsusväärselt teravad ümarad rohelised piprad, vesi ning soe õlu. Jalutusradade läbi tatsamise järel maitses soe õlu tõepoolest hästi! Kuid hommikune pipraamps (habanero vist), mida Margus mind proovima julgustas, oli lihtsalt füüsiline valu.

Jalutusradade ääres on ka väga palju suveniirkaupade müüjaid. Me ostsime dekoratiivse rohelise kotka peaga laavakivist noa, mis ei sisalda metalli ja seetõttu lennuki pagasis probleeme ei pidavat tekitama. Tahtsime seda omale reisinoaks, et kohalikke puuvilju igal pool puhastada saaks. (Olgu üteldud, et pagasi skanneeringuga avastati nuga kohe ning keelustati salongis. Kuid Margus oli salakaval ning peitis selle aluspükstesse, et koos endaga see metallidetektorist probleemideta läbi jalutada. Mehhikos toimis see lahendus, kuid näiteks Tallinna lennujaama uue turvasüsteemiga ei toimiks.) Ostsime ka skelett-tüdrukut kujutava kujukese, mis tehtud kalaluude massist. Mõlemad meened suutsime pika seljakotireisi jooksul lõhkuda ja õnneks ka Eestis kokku liimida.

5. Celestun (kaks ööd, üks päev). Läbi Mérida saabusime Yukatani poolsaare kaugemale rannikule, Celestuni biosfääri linde uudistama, juba Chitzen Itza päeva hilisõhtuks. Graafikust olime taas pisut ees, kuid mäletan öist sõitu tundmatusse, väga lobudiku bussiga. Pelgasime, et keset ööd on võimatu leida väikesest asulast soodsat majutust. Seda suurem oli aga rõõm, kui kõik sujus hästi! Leidsime sobiva hinnaga ja väga kena hotelli, mis asus otse rannas. Hommikul ärkasime vara, et päeva alustuseks varbad kohe liiva ja vette saada. Kahjuks vaid varbaidpidi sinna vette ka jõudsime, sest biosfääri linnukaitse tulemusel oligi vesi täpselt nii puhas nagu linnubassein. Ujumiseks kõlbmatu. Kuid pika jalutuskäigu ajal kogusime tohutu hulga imelisi merikarpe ja kauneid vaateid, fotoklõpse pelikanidest ning kohalikest kaluritest. Sootuks teistmoodi põnev jäätmekäitluse leid oli, ranna kaugeimas osas, rehvidega koos põletatud hobuse laip. Positiivsust lisandus veel imenatukene: pisitillukese koolibri laadse linnukese silmamise jagu! Jalutuskäigult hotelli lähedale naastes leidis meid meesterahvas, kes oli alustanud oma turistide püüdmise tööpäeva. Ta pakkus meile võimalust osaleda ekskursioonil, mille pärast Celestuni olime tulnud: roosade flamingode tuur! Väljasõiduks oli vaja kuut huvilist, kaks olid olemas ja, lisaks meile, oli tarvis veel kahte. Olukord ja hind sobisid meile, sest saime piisava aja hommikueine otsimiseks ning kerge värskenduse jaoks hotellis. Poolteist tundi hiljem olime tagasi, kõhud täis veidrat maisijahu putru ja minul seljas asjakohane pluus flamingopiltidega.

Paadiga hotelli rannast ekskursioonile minek oli kokkuvõttes suurepärane lahendus, sest sõit veeteed pidi mangroovmetsa jõgedele flamingosid vaatama oli ka kaunis lisaväärtus. Lisaks maksis see palju vähem, kui planeerinud olime, sest tasusime vaid 22€. Alguses kõhklesime, sest arvasime, et mitteametliku müügimehe kaudu on kvaliteet kehvem. Teadsime, et koht, kust ametlikud tuurid algavad, asub asula teises servas ehk tüütult kaugel. Otsustasime tuuriga liituda, sest ajaliselt oli meil võimalik kas või uuesti teha flamingode külastus õigest paigast. Ja tegelikult me tuur algaski ametlikust paigast, koos teistega, ning soovitame just sellist lahendust, nagu meile trehvas.

Tuur on paadiekskursioon piki mangroovmetsa jõgesid. Näeb pruune ja valgeid pelikane, palju teisi veelinde ning sihiks on tõeliselt roosad flamingod. Flamingode parv on suur ning paadiga pääseb neile väga lähedale, ehkki tegemist on kaitsealaga. Isaflamingod häälitsevad võimukalt taeva poole, püüdes üksteist üle trumbata ja pakkudes emaslindude kõrval ka turistidele tõelist elamust. Emased on rahulikumad, otsivad veest toitu või jälgivad pisut kahtlustavalt turiste. Emaslinde on hea pildistada, sest nende poosid on tihti täpselt sellised, nagu flamingosid tavatsetakse pildil kujutada. Palju näeb ka lendavaid linde ja linnuparvi. Flamingode jälgimine oli oodatust mitmekesisem ja vahetum elamus, millest tundus võimatu tüdineda! Kuid tuuri osaks on ka paadisõit väikest mangroovmetsa kanalit pidi ja jalutuskäik laudteel, mis lõpeb ujumisvõimalusega puhtas metsatiigi magevees. Kasutasime karastavat võimalust ja avastasime pärast suplust, et tiigikese lähedal, horisontaalsel oksal, puhkas häirimatult suur metsalind (otsi järgnevalt pildilt). Lisaks nägime mangroovmetsas palju termiitide pesi, mis asusid kõrgel puu otsas. Kuulu järgi võib kohata ka krokodille, kuid nähtavasti pelgasid need vähemalt meie paati, mis elamustest tulvil turistide tõttu mangroovmetsas võrdlemisi lärmakalt kõlas. Lõpuks saabusime hotelliranda tagasi sama veeteed pidi, nagu läksime. Vesi oli kaunist eksootilist helerohelist värvi ja paadimees viitsis turistide lõbuks ristilainet sõita, suurte hüpetega. Olime väga rahul ja saime sama teenust soovitada ka poolakatest hotellikaaslastele, kellega tutvusime. Hiljem kuulsime, et nemadki jäid elamustega väga-väga rahule.

Celestuni väikeses linnas (või suures külas) jalutasime ringi loojanguni, uudistades kohalikku elu ja mitte raisates valget päeva. Jalutasime pika maa ja jõudsime jõesillani, mille all asus flamingotuuri keskus. Vaatasime keskuse suveniire ning tutvustavat seinanäitust, pesime WC-s vahepeal soetatud puuvilju. Lõunasöögiks olime ostnud mameid, mida sõidutee ääres müüs üks kohalik mammi. Me ei rääkinud hispaania keelt ja tema ei osanud inglise keelt, kuid kehakeele abil sai ta aru, et puuvili meile võõras ning oskas ette demonstreerida, kuidas seda süüa. Üks väga magus ja üle ootuste maitsev haruldane eine on mamei! Margusega koos reisides kulub meil alati rohkem raha, sest priiskame ka kenas söögikohas einestamise ja kaunist klaasist veini joomise peale. Celestunist leidsime ka söögikoha, kus müüdi valget veini, pudeliga ning külmana. Õhtustasime seal kokkulepitud kellaajal, sest soovisime eelnevalt paksu kihi päikesekreemi ja tolmavate teede sodi korralikult maha pesta. Pigem kohalikele suunatud söögikohas saime kogeda esmaklassilist teenindust. Tuli välja, et pingutatult V.I.P. teenindus kaasnes automaatselt veinipudeli tellimisega, mis tavapäraselt vaid lahjat õlu joovale rahvale väga eksklusiivne tundus. Pisut veider oli, kuid armas samaaegselt. Lisaks, ilusa päikeseloojangu ajal oma hotelli rannatoolidel veini juues ei häirinud meid sugugi, et vee puhtus päriselt merre suplema ei ahvatlenud. Tundsime siiski, et turismiväärsuste avastamise reisi ajal on kätte jõudnud esimene tõeline puhkuse aeg.

6. Merida päev ja õhtuse lennuga Mexico Citysse. Uuel hommikul sõitsime bussiga tagasi Mérida linna, millega tutvumiseks oli meil terve päev, enne õhtust lennukile minekut. Linna vilka eluga pargid ja uhkete valitsushoonete (tasuta külastatavad ja ajalugu edastavad) huvitavad kunsti väljapanekud jätsid hea mulje. Värskelt puhanuina ei valmistanud meile mitte mingit raskust ka seljakottide kaasas kandmine. Selleks ajaks olin avastanud ka ühe isiklikult olulise erinevuse, mis Mehhikosse reisimise näiteks Taist või Egiptusest oluliselt paremaks teeb. Nimelt täiesti rahulikult võib selles eksootilises kultuuriruumis kanda lühikese seelikuga kleiti, see on täiesti aktsepteeritav ning ei tõmba ülearu soovimatut lisatähelepanu. Seega Mehhiko reisipildid on päris kindlasti ühed mu lemmikud!

7. Mexico City linnatuur. Saabusime eelneval õhtul, sõitsime suurlinna ajaloolisesse keskusesse metrooga ning vastutulelik onuke juhatas meid abivalmilt õigele teele, küsides hiljem, sama sõbralikult, pisut rahalist abi. Ühtlasi hoiatas ta meid turvalisuse pärast ses linnas. Väga väsinult ja väga hilja jõudsime linna ajaloolisesse südamesse. Püüdsime leida hotelli, mis soodne ja sobiv. Tegelikult leidsime, kuid otsustasime otsida veel pisut ning seetõttu sai selle hea hinnaga ööbimise endale üks teine turist. Päev oli pikk ja kõht tühi. Endiselt seljakottidega, tegime söögipeatuse tänava tacoputkas, kus väga palju kliente käis. Kuivapoolne maisipannkook ja selle peal rasvane sealiha segu, teravamaitseliste maitsetaimedega (sibul, maitserohelised ja piprakaunad) ning võimalusega lisada ise pudelikastet. Mehhiklased söövad terve sea ära pirtsutamata, soolikatest silmamunadeni. Söögikoha valikul tasub olla skeptiline, sest mõned oskavad arvestada valge turisti eelistuste erinemisega ja mõned mitte. Vaadates oma sööki, ei soovi ma, et see vastu vaataks. Aga konkreetsed tacod maitsesid hästi, ostsime korduvalt lisa ning kiitsime ka. Kõrvale jõin klaaspudelist eksootilisi, maitsvaid mahlajooke (mango ja tundmatu segu, mis meenutas mameid) ning mõtlesin, miks alati tänava kiirtoidukohtades ei võiks nii head mahla saada.

Öö jooksul, hotellis, mille me lõpuks siiski soovitud piirkonnast ja põhimõtteliselt sobiva hinnaga leidnud olime, tabas mind äge kõhuhaigus. Mexican food?! Piin. Olin väga-väga nõrk ja otsustasin, et keskpäeval algavale linnaekskursioonile ma ei jõua. Hilisema arutluse tulemusel arvasime, et sain haigustekitaja mahlapudeli suult, sest ei joonud kõrrega. Margusel ei olnud midagi viga, kuigi sõime sama sööki ja mahla jõin vaid mina. Moraal: kõrs on hügieenielement. Keskpäevani surin hotelli voodis, kuid ekskursioonile läksin kaasa. Seljakotte meil ei olnud, sest ööbisime samas hottelis veel järgnevagi öö, kuid iseennastki oli väga raske püsti hoida. Ma ei söönud mitte midagi ja ei julgenud väga vettki juua. Igal võimalusel istudes, kas või teepervele või Marguse varvastele, ma siiski tegin ekskursiooni lõpuni kaasa. Mexico City mastaapidega linna uudistamise huvi oli piisavalt suur. Nägime mitmeid väga võimsaid vaatamisväärsusi väga pealiskaudselt. Arhitektuur on kohati võimast silmailu pakkuv ning hoonete detailid olid sageli meeletult massiivsed. Kuulsime lugusid, mis kirjeldasid Mexico City esimese hullumaja tekkeloo ning tutvustasid, kust kohalikud poliitikas osalemiseks vajalikku haridustausta tõestavaid võltspabereid soetavad. Tegemist oli tasuta ekskursiooniga, tasutakse vaid tippi jättes. Aja ja raha kokkuhoiust huvitatule soovitan seda väga. Pealiskaudne küll, kuid soodne ja kompaktne sissevaade. Ekskursiooni lõppedes oli vajadus sööma minna: sõin poest ostetud jäätise ja vaatasin jälestusega, kuidas Margus kohalike söögikohas Mehhiko toitu nautis. Aeglases tempos me siiski loivasime terve päeva Mehhiko vanalinnas ringi ning Eestist kaasa võetud tabletid tegid oma töö. Järgmisel päeval ei olnud nii halb, ehkki olin endiselt nõrk ja väga vastumeelne kohaliku toidu suhtes.

8. Teotihuacan varemed ja õhtuse lennuga Puerto Vallartasse. Meie Mexico City külastus oli planeeritud väga lühikeseks, sest veebiinfo põhjal võis sisemaal ja merepinnast kõrgemal asuvas linnas olla üsna külm. Minu kõhuhaigusest tingitud nõrkus raiskas ka suure osa esimesest Mexico City päevast. Teist päeva alustasime oluliselt varem, parema enesetunde ja seljakottide kaasastassimisega.

Külastasime presidendi paleed, sest sissepääs sinnagi on tasuta: järjekorrad on pikad ning sissepääsu load saab isikut tõendava dokumendi vastu, kuid skeptiliselt andsime passi asemel ära ID-kaardi. Palee asub otse ajaloolise linnasüdame Zócalo väljakul, mis me külastuse ajal kahjuks remonttööde tõttu suuresti suletud oli. Väljakul tasub tähelepanu pöörata veel viltu vajunud majadele, mis illustreerib fakti, et linn ehitati kehvale, märjale pinnasele. Väljaku võimsatest hoonetest külastasime ka võimast Hispaania-aegset kirikut Metropolitan Cathedral, mis on samuti viltu vajunud hoone näide ning suurim seda stiili usukoda Põhja- ja Lõuna-Ameerikas.

Pidime jõudma õhtuks lennujaama ja lennukile, kuid otsustasime siselennuga riskida ning suundusime linnast väljuva bussiga Teotihuacani varemeid ning Päikese ja Kuu püramiide uudistama. Endiselt haigusest nõrgana ning raske seljakotiga oli püramiidi eriti raske vallutada, kuid külastamine tasus end ära. Vaated olid kenad ja päris kindlasti oleks mitte külastamine hiljem kahetsustunnet tekitanud. Õnneks sujus väljasõit ning jõudsime probleemideta ka õhtusele lennukile.

9. Puerto Vallarta, ameeriklaste soodne reisisiht, mis Mehhiko keskmisest kõvasti kallim. Tuleku eesmärk oli osaleda vaalavaatluse tuuril. Hästi valitud kvaliteedikirjeldusega tuuri olime eelnevalt ette broneerinud, et vältida ülerahvastatuse tõttu ilma jäämist. Ööbimise olime ette broneerinud, sest soodsat pakkumist andis otsida.

Väsinud zombidena (pikk ja tihe päev seljataga) saabudes olime otsustanud tõrjuda kõiki turismiteenuse pakkujaid ja läbida 5 kilomeetrit lennujaamast hotellini jalgsi. Reisides käsipagasiga oleme tihti esimesed lennujaamast väljuvad reisijad ja selgi korral tabasid meid kohe aktiivsed turismiteenuste pakkujad. Tõrjuvast hoiakust murdsid nad läbi alles mitmendal katsel ning lausega, et me hotell võib olla listis, mis tagab tasuta transpordi. Kontrollimine ei maksa midagi ning otsustasime uurida. Tuli välja, et listis me oleme. Samaaegselt tuli välja, et oleme väsimusest tulenevalt ühtviisi tuimad nii rõõmu kui skepsise emotsioonide väljendamiseks. Tõenäoliselt jõudiski tublidele bisnismenideni vaid tuim olek, millele nad reageerisid lahke pakkumisega degusteerida shotti kohalikku tekiilat. Tõenäoliselt suurenes selle tulemusel tuimus, kuid ka võime nende juttu ära kuulata. Jutt oli neetult ilus ja professionaalne, ning me suurenenud vastuvõtlikkuse tulemusel (skeptilisusest hoolimata) otsustasime riskida, jättes ärimeestele pandiks raha (mäletamist mööda 24 euro väärtuses). Raha, mis oli broneerigu kinnituseks vaid, pidime hiljem tagasi saama ning pidime saama võimaluse minna delfiinidega ujuma. Kõikidest tuuride võimalustest oli see me valik. Kus oli konks, me aru ei saanud. Ratsionaliseerisime otsuse, sest summa oli piisavalt väike riskimiseks ning võimalik võit väga ahvatlev. Saime uhke taksoga tasuta hotellini (mida taksojuhi abita tõenäoliselt väga kaua otsinud oleksime) ning lubasime hommikul kell 8.00 maja ees valmis olla kõiksugu elamusteks. Aktsepteerisime mõtet, et võib-olla ei näe me neid inimesi ega maha jäetud raha kunagi, kuid hommikul maja ette minek ei olnud ka teab mis teostamatu ettevõtmine. Põhimõtteliselt emotsioonideta eesootava suhtes ka uinusime.

Hommikul pakiti meid taksosse ning ees ootas lubatud tasuta hommikusöök ekskursioone pakkunud ettevõtte hotellis. Margusel olid jalas minu püksid, sest eelmise õhtu väsimuse tõttu ei jätkunud viitsimist pükste pesemiseks või ei olnud need lühikese ööga jõudnud ära kuivada. Olime rahulikud, ehkki meil ei olnud arusaamist, mis täpselt toimub. Minus tärkas elevus, et kas tõesti õnnestub lubatud tasuta ujumine eksootiliste mereelukatega! Üle mõistuse eksklusiivse teenindusega hotelli hommikusöögile eelnes registreerimisblanketi täitmine, kus tekitas küsimust tõsiasi, et me ei ole abielus. Eksklusiivsust illustreeris näiteks fakt, et väravast vajaliku hooneni transporditi meid golfikäruga, mis turvatakistuste taga oodates kulutas aega selliselt, et jalgsi oleksime kohale jõudnud kiiremini. Viimaks juhatas meid sööma üks balkanimaadest pärit noormees, kes meiega liitus. Sõime väga ilusas buffees, mis oli täpselt minu maitse järgi, arvestades tekkinud vastumeelsust kohaliku tänavatoidu suhtes. Väga maitsev kõhutäis! Noormees, kes meiega oli, rääkis, et söömisele järgneb ringkäik kuurortis. Meile selgitati, et tasuta tuur on sisuliselt tasu kuurortiga tutvumisele kulutatud aja eest. Omavahel otsustasime, et nii edeva kuurortiga viitsiksime tasuta ka tutvuda. Tutvustus sisaldas ekskursiooni, videoesitlust ja individuaalset selgitustööd (mis kujunes pähemäärimiseks). Ja see oli ilus ja see oli huvitav ja see kestis sellise igaviku, et meil sai luksuslikust keskkonnast totaalselt kõrini.

Tasuta transport ja tuuri lubamine olid eesmärgil, et meelitada meid potensiaalsete klientidena kuurorti reklaamikampaaniaga tutvuma. Tõenäoliselt maha jäetud raha oli nii-öelda vahendustasu lennujaamas justkui sisseviskaja positsioonil töötanud vahendaja-meestele. Reklaamikampaania eesmärk oli maha müüa meile kasutusõigusi, mille kaudu finantseeriksime suure ettevõtte äriplaani teostamist. Eelistatavalt toimuks tasumine rahasumma kohese üle kandmisega, kuid lõpp-kokkuvõte näitas, et võlalepingu sõlmimine olnuks ka täiesti sobiv lahendus. Hämmingust tuleneva huviga kuulasime tükk aega ja professionaalide töö tulemusel tundus asi isegi päris vastuvõetav. Kuid lõpuks olime näljast ja infotulvast taas väsinud ning tõrksad kõige suhtes. Täpselt sel ajal avastasime, et lahkuda on neetult keeruline. Pääsemist tõotanud edasisuunamine osutus vaid järgmiseks veenamise etapiks. Lõpuks näljast ja väsimusest tuleneva otsustusvõimetuse ettekäändel me siiski võrdlemisi viisakalt ja sõbralikult ka pääsesime. Saime kokku lepitud ka aja, mil nautida lubatud võimalust supelda koos delfiinidega, ja tagasi panti jäetud summas raha. Saime lisaks ka sada kohalikku raha taksosõidu hüvitamiseks tagasisuunal ning rohkem me neid ei huvitanud. Loomulikult me kasutasime viimaks saabunud üksi olemise aega, et edevas kuurortis veel ringi vaadata ja pilte klõpsida. Kuid edevusest oli kõrini, ning tegime ratsionaalse otsuse taksoraha alles jätta ning jalgsi linna kõndida. Nii edevas kuurortis lihtsalt ei ole kõnniteid ning lõpuks korjas üks autojuht, kes tõenäoliselt toimuvaga kursis olles aimata oskas, kuidas kuurorti jalutama olime sattunud, meid tasuta autole.

Pika maa jalutasime siiski suure maantee veert pidi linna tagasi ja see jalutuskäik tekitas justkui pääsemise õndsa tunde. Kirusime salakavalat äriplaani kiitvalt ja karmi hukkamõistuga ning juttu jätkus kauemaks. Me olime nõrkemiseni ära väsitatud tehiskeskkonnast ja professionaalsetest pähemäärimise taktikatest. Me olime uhked endaks jäämise üle, ning õnnelikud, et rahaliselt kättesaamatu suhtes kokkuvõttes siirast soovimatust tundsime. Me tegelikult ei kaotanud midagi (priisatud päev oli graafiku kohaselt vaba), vaid võitsime uskumatu kogemuse ning siiski ka võimaluse supelda tasuta delfiinidega. Väga viisaka taksoteeninduse eest olime jätnud taksojuhtidele ebaviisakalt vähe tippi. Kuid sellest sõltumata tundsime end loojangu ajal mererannas rahulolevalt, sest taksoraha eest ostetud soodne vein maandas pingeid superhästi.

Boonusvõit! Taksoraha mitte otstarbekohane kulutamine oli põhjus, miks palju-palju planeerimatuid kilomeetreid jalutasime jalgsi ning autotee äärsest rentslikraavist ehtsa krokodilli leidsime! Taksoraha eest ostetud veini nautisime pärast rannas, võrratu päikeseloojangu ajal. Irvitasime end uhkelt tundvate ja palju laristavate turistide üle ning imetlesime krokodilli kujutavat hoiatussilti. Tõeline teineteise leidmise tunne, sest miski ei liida rohkem kui vastumeelsus kolmandate suhtes! 🙂

10. Purjetamise päev: vaalad, delfiinid, väikesaared, elu esimene snorgeldamine ning kokteilid. Kätte oli jõudnud tähtis päev! Põhjus, miks pea nädalaks turistihõngulisse Põhja-Mehhikosse olime lennanud, oli soov näha oma silmaga hiiglaslikke ja vabalt ookeanis elavaid vaalu. Oli hooaeg ja meil oli broneeritud edevamat sorti pakett-tuur purjepaadiga. Olime kulutanud kahepeale 164€ ja see oli seda väärt!

Lisaks saime teada, uue infona, kuidas vaalad on vee-eluks imetajatena kohandunud. Vaala piim pidi olema selline, et ei segune veega, vaid jääb eraldi kogumina merevette, et vaalabeebi seda siis söögiks tarbida saaks. Nägime ka delfiine, kes purjepaati ei pelga, vaid uudishimulikult sellega koos ujuma tulid. Külastasime inimasustuseta saari ning snorgeldasime esimest korda elus. Purjepaadil nautisime ka pakutud eineid, alustades tänuväärsest hommikukohvist ja lõpetades edevate ning maitsvate kokteilidega tagasisõidul, mis kuulusid paketi hinna sisse. Ühesõnaga oli tegemist tõeliselt hästi veedetud päevaga! Vaalade vaatluse eesmärk sai täidetud kohe mitmekordselt, ehkki olime planeerinud pikema viibimise selles piirkonnas just selleks, et vajadusel tuuri korrata.

11. Delfiinidega ujuma, väikest ahvikest paitama, päikesest põlenuina kuurorti randa nautima. Pikk ja tore purjeretk muutis meid punanahkadeks. Õnneks ei olnud asi väga hull, sest noored valged ameerika neiud muutsid me silme all värvi silmnähtavalt, mistõttu terve tagasisõidu aja varjasime end päikese eest pikkade riiete ning sallidega. Delfiinide ujumise tuurile läksime samuti pikkades rõivastes, sest päikest juurde saada oli selgelt vara. Delfiinidega ujumise võimalus toimus turistipaigas, kus oli võimalus osaleda mitmes erinevas meelelahutuslikus ettevõtmises, mida oleksime saanud soodsalt juurde broneerida. Samuti oli ujumise (mis tegelikkuses oli vaid vööni vees olemine) programmi tähtis osa fotošõu, sest pilte sai pärast kalli raha eest osta. Kuna elamuse oluline lisaväärtus oli see, et meie selle eest ei tasunud, otsustasime igasugusest juurdemaksmisest loobuda ja nautida, mis tasuta kätte tulnud. Delfiinid olid ilusad ja põnev oli neid nii lähedalt vaadata ning puudutada. Seega, kel huvi, soovitame kokkuvõtteks küll Puerto Vallarta turistilõksu langeda! Ühtlasi soovitame uhke Vidanta kuurorti randa külastada, sest see on linnasüdame rannast palju ilusam ja ranna külastus on tasuta, ehkki pisut keeruline on leida sinna sissepääsu kuurortite vahelt. Me küsisime ja leidsime juhatuse abil tee, kust kohalikud randa külastavad.

12. Varahommikune tekiilatuur ja bussiga Sayulita randa. Puerto Vallartasse tuleku eesmärk oli täidetud, kuid äralennu päevani oli veel aega. Juba Eestis olime otsustanud, et võimaliku vaba aja veetmiseks sõidame linnast kaugemale, teistsugust kohalikku elu uudistama. Me registreerisime end hotellist välja, täpselt teadmata, kuhu suunduda. Tahtsime randa, kuid ühtlasi viibisime piirkonnas, kust täpselt pärineb tekiila. Teadsime, et tekiila-teemalisi tuure on siin palju ja ehkki olime veebi teel end registreerinud tasuta tekiila tuurile, osutus see tasuliseks ja me tühistasime oma osaluse. Nõutult juba hotelliks olnud kodumajutusest väljudes, pidime rahuldama majaomaniku uudishimu, et kuhu me edasi suundume. Rääkisime soovid ja tunnistasime, et täpset sihti ei ole. Tulemuseks oli see, et majaomanik kinnitas tõsiilmeliselt, et meil on tarvis minna just külakesse nimega Sayulita. Lisaks kehitas ta ükskõikselt õlgu, et sisuliselt ümber nurga asub väike tekiila tehas, kus külastajatele ka tasuta tutvustustuuri tehakse. Päevaplaanid jällegi tehtud!

Täpsustasime pisut detaile ning suundusime hommikusöögi asemel tekiila tehast otsima. Leidsime. Tegemist oli väikese pereäriga ja tuur tähendas mõne eseme ning fotosarjaga tutvumist maja ees ning kahes sisemises ruumis. Tutvustav rõõmsameelne jutt ning rohkelt degusteerimisi tühja kõhu peale ning päev oli tõepoolest korda läinud. Lahkusime targematena, oluliselt rõõmsamatena, mittenäljastena ning likööripudeli võrra rikkamatena. Võimalusel oleksime kindlasti ostnud sellest ettevõttekesest kaasa palju enamat, kuid meil oli ees vaid käsipagasiga siselend. Veinipudeli mõõdus tekiilabaasil mangolikööri ostsime tänutäheks, et tasuta tuuril me peale nii palju aega, rõõmsat meelt ja meelt rõõmsaks tegevat jooki kulutati. Mäletan, kuis bussis istudes suunurgad justkui iseenesest naerule kiskusid sest degusteerimisest. Ees ootasid ka lõbusad ajad, sest likööri lõpuni joomiseks oli vaid kaks päeva!

Bussiga loksusime soovitatud Sayulita külakesse. Külake oli rastafari ja hipi stiili, kuid keksmine hinnatase oli endiselt kõrge. Isegi hostelis ööbimine oli väga kallis ning me soovisime siiski eraldi tuba. Otsustasime jääda, sest ei raatsinud riskida mõttetusse kohta sattumisega, kus ei ole midagi teha ega vaadata. Leidsime hotelli, mis oli me soovidega võrreldes siiski kallis, kuid ranna lähedal, kaunis ja sisehoovi basseiniga. Leidsime ka midagi, mis ses paigas ei olnud kaunis: edevad happy hour kokteilid. Jõime kumbki kaks kokteili, sest esimene oli supermaitsev. Teisena tellitud pina coladaga sain vastikult maitsenud ananassitüki, mis me kokteilirallile lõpu tegi. Öösel tabas mind taas kohutav kõhumure. Mul oli surmani halb olla ning kaotasin vedelikku igal võimalikul viisil. Juba kogenud Margus käis hotelli köögist vett pätsamas, sest mul oli lihtsalt tarvis midagi juua. Hommikul olin väsinud, trotsis ja söömisest mitte huvituv. Aga õnneks olime välja mõtelnud plaani, kuidas sisustada järgenevat päeva ja ööd.

13. Öö naaberkülakeses San Fransisco. Jätsime seljakotid kallisse Sayulita hotelli maha. Võtsin kaasa imepisikese õlakoti, kuhu surusin minimaalse vajaliku: raha, rannasalli ja pooleks murtud hambaharja.

Ööbimiskohaks oli hostel kus meil supersoodne kaheinimese tuba: tegelikkuses saime puitvisiiriga eraldatud latris asuva narivoodi. Kuna päev imeilusas rannas, mis põhimõtteliselt vaid meie päralt, oli imeline, ei raisanud aega pirtsutamisele. Otsustasime hoopis edevalt õhtustada kallis ja eriti hubases söögikohas, kus pidi saama kaardiga tasuda. Kuid ei saanud kaardiga tasuda!

Marguse kaart juba ei töötanud ja nüüd ei toiminud minu kaart ka, ehkki olime söönud korralikult ja joonud terve pudeli veini. Ning sularaha meil ei olnud piisavalt, et maksta selle kõige eest ning rahulikult järgnev päev ka üle elada. Kõige hirmutavam oli, et klienditeenindajad ütlesid stoilise rahuga, et see on täiesti tavaline, kui pangad mingi aja pärast Mehhikos kasutatavad pangakaardid sulgevad, kui neid varem reisist ei teavitatud. Olin šokis! Jalutasime koos klienditeenindajaga kohaliku sularaha automaadi juurde, mis oli kalleim viis arve tasumiseks, et testida, kas mu kaart on suletud. Seletamatul põhjusel ma otsustasin proovida oma kaarti teises toitlustuskohas. Palusin kaardiga vee ostmise võimalust, et testida, kas kaart töötab. Sealne klienditeenindaja arvas, et küla asukoha isoleeritus on põhjus, miks kaart ei tööta ning sel juhul ei toimi see ka tema kohvikus. Leppisin, lahkusin ja naasin, sest proovimine ei maksa ju midagi. Proovisin ning kaart toimis! Klienditeenindaja, kellele toidu eest tasuma pidin, oli üllatunud. Õnneks sain tasuda kaardiga vajaliku summa teise kohviku terminali ning jätta ülejäänud küsimused neile omavaheliseks lahendamiseks. Sündmus mõjus igal juhul kainestavalt ning edaspidi kaardimaksega toitu tellides tasusin igaks juhuks alati kohe pärast tellimuse esitamist. Ühtlasi sain uskumatu kogemuse, kui süüdimatult võib kohalik klienditeenindaja välismaalasele alusetuid hirmujuttue ajada! Hiljem mõtlesime, et kui pank mu kaardi reaalselt kinni oleks olnud pannud, ei oleks meil olnud ju mingit mõtet sularahaautomaati külastada. Ehmatusest kadunud väsimuse tõttu nautisime enne und midagi, mis me ööbimiskohas oli hea: tasuta jalgrataste rent. Sõitsime suvaliselt ringi ja uuesti mere äärde tähti vaatama ning laineid kuulama. Rattamatka tegime ka hommikul, esimese asjana.

14. Puerto Vallarta ööelu turistipiirkonnas, päev rannas. Kätte oli jõudnud viimane päev selles piirkonnas. Kuna me seljakotid ning viimane liköörikogus olid Sayulita kallis hotellis, matkasime randa mööda sinna tagasi. Vahepeal saime palju päikest ning hullumeelsetes lainetes ujumist! Saabudes hotelli olime väsinud. Pesime soola maha hotelli tänavapoolse duši all, mis tõenäoliselt mõeldud eelkõige vaid liiva loputamiseks surfarite jalgadelt. Ostsime topsiga jäätist ning tegime viimase mangolikööriga turgutavad jäätisekokteilid basseiniga sisehoovis. Pärast väikest suplust superkülmas basseinis võtsime asjad ning sõitsime bussiga tagasi Puerto Vallartasse. Nautisime uuesti kaunist kuurorti randa ja pimeduse saabudes uudistasime esmakordselt turistipiirkonna poodide ala. Südaööks lendasime Mexico City lennujaama pingile tuduma, et hommikul lennata Tapachulasse. Lähedal asuvasse Palenque varemete tsooni ööbima jõudsime peaaegu nädal hiljem, pärast kiirvisiiti Guatemalasse.

Palenque varemete tsoonis oli meil ööbimiskoht, kus sai nautida jahedat basseini ja üle tee asus söögikoht. Meil oli väike hütikene, millel seinte asemel vaid läbipaistev sääsevõrk. Ja asukohaks džungliveer, mistõttu uinusime metsahääli nautides. Väga mõnus! Kuniks ma öösel, väga suure ehmatusega, ärkasin metsiku röökimise peale. Togisin kohe paaniliselt ärkvele Marguse, kes arvas, et mind on tabanud jälle kõhuhaigus. Ta uuris unesegasena, et kas mul hakkas halb. Kuid enne, kui sain vastata, kuulis temagi röökimist. Meieni kostis sellist möiraahvide kisa, nagu oleksid need meid ründama otsustanud tulla. See tundus väga-väga lähedal olevat! Kuna möiraahv ei ole inimsööja, otsustasime vaid eksootikat nautida ning ajapikku uinusime taas, taustaks džunglikisa.

15. Palenque varemete kompleksi külastamise päev, ööbimiskohas võtsime lisaöö. Hommikul sõitsime Palenque linna, et süüa hommikusööki ja otsida sularaha väljastav pangaautomaat. Esimestes automaatides me kaart ei toiminud ning raha me ei saanud. Kuid edasi otsides leidsime ühe panga sularahaautomaadi, kus oli kohalikest pikk järjekord. Lomulikult võtsime sappa. Selgus, et sularaha on automaatidest lihtsalt otsa saanud ning seetõttu saame meiegi võtta soovitust väiksema summa, sest kehtestatud on päevalimiit. Õnneks saime selle summa kätte enne, kui see masin sularahast tühjaks sai. Hommikusöögi ajal kella vaadates tundus mõistlik pärast varemete külastust jääda veel üheks ööks võrratusse võrkmajakesse. Me ööbimine asus linnast varemete juurde viiva tee ääres. Võtsime bussi, ning palusime peatust, et küsida lisaöö võimalust. Kõik olid vastutulelikud ja plaan sujus! Võisime rahus minna varemeid uudistama.

Peamise platsi osad jalutasime läbi ning käisime värava taga, et külastada WC-d ja osta uut joogivett. Seejärel suundusime avastama radu, mis vähem läbi käidud ja vähem hoolitsetud paikadesse viisid. Tundus päris eksootiline avastusretk olevat! Ja Margus sai väga selge veega jões teha karastava supluse ka. See tundus mõnus, kuigi pildistamiseks paigal ta vees väga püsida ei soovinud, sest kaebas, et kalad hammustavad. Matka jätkudes ületasime sama jõge teisest paigast, kus olid väiksed kosed ja basseinikesed ning ohtralt silte, mis keelasid suplemise. Veel ülesvoolu minnes avastasime varemed, mis olid maiade ajal basseinialaks, kus end pesemas käidi. Uhke suplus oli ikkagi ja täiesti õiges kohas!

Pikemalt matkaringilt jõudsime põhiplatsile tagasi umbes tund enne sulgemise aega. Ja tagasimatka vältel kuulsime pidevalt möiraahvide kisamist. Inimesi oli väga väheks jäänud ka rohkem külastatud alal. Me ei raatsinud ära minna, sest võimsate varemete keskel see metsik ja vali kisa oli veelgi eksootilisem. Turnisime platoo veerel olevate varemete otsa ning nautisime vaadet alla lauskmaale, kuulasime kisa. Järsku avastas Margus, et kisajad möiraahvid on pisut eemal puude otsas täiesti nähtavad! Metsikud häälitsejad olid kogunenud platoo veerele puude otsa, et lauskmaa suunas kisades nende hääl veelgi kaugemale levida saaks. Lummatult ja vaimustunult jälgisime ning jäädvustasime džunglielukate röökimist. Mõne aja pärast elavdus Margus uuesti, sest tabas tihnikust ka võrratutes võrvides tuukani, kes me kaamerale kenasti poseeris. Alles jupp aega pärast ametlikku varemetepargi sulgemise aega sundisime end selle eksootika keskelt päriselt lahkuma. Väga heatujulistena!

Tingisime transpordi hinna ka edukalt madalamaks, sest ei soovinud läbida terve teekonna varemetest linna, vaid ainult me hotellini. Ning sel õhtul lubasime endale jälle üle tee asuvas söögikohas pasta kõrvale pudeli veini. Sellest õhtust saati sööme ka kodus hea isuga pesto pastat. 🙂

16. Bussiga Palenquest Calakmuli varemete poole. Öö veetsime Escarzega linnas. Päev kulus peamiselt transpodivahendites viibimisele, ehkki hommikul kolasime pisut Palenque linnas.

Palenque linnas oli terve reisi parimat kohvi serveerinud kohvik. Kohviube kasvatatkse Mehhikos ja Guatemalas, kuid Euroopa maitse järgi röstimist ning kohvijoogi valmistamist seal ei toimu. Kohalikud joovad lahustuvat ja kas näiliselt või reaalselt kohveiinivaba Nescafe lurri. Ja me ei võtnud oma kohvi kaasa, sest eeldasime just kõige õigemat kohvikogemust ses istandusi täis paigast. Palenque kohvik serveeris nii korraliku maitse ja kofeiinisisaldusega kohvi, et pärast kolmandat tassi tundsin väikest üledoosi värinat. Ning menüüs oli neil kirjas kohviubade kilohinnaga müümise võimalus just kultuurilises eristuses. Kõiki versioone ei mäleta, kuid konkreetselt “Euroopa kohvi” röstitud uba sai kindlasti kiloga kaasa osta. Kohvi me ei ostnud, kuid 20€ eest ostsin endale kaunistatud teksad, millest hiljem said vaieldamatult minu lemmikpüksid. Lõhkised teksad, mida aastaga olen suutnud lagunemiseni kanda, kuid ikkagi ei raatsi ära visata.

17. Bussiga sõitsime hommikul Escarzega linnast Conhuase peatusesse, sest sinna müüdi meile pilet, kui avaldasime soovi sõita Calakmuli. Paraku kohapeale saabudes tuli teha veel pikk jalutuskäik (mille läbisime tasuta taksoga, sest maksma me ei soostunud) varemete väravateni. Väravatest (pisut ka piletimüüjate kaasabil) küsisime (saime) end mehhiklastest külastajate autosse, et sõita veel 60 km kiiruspiiranguga 30km/h varemeteni. Teel nägime kalkuneid, metssigu ja kuulsime, et ka kitsi hüppas seal. Calakmuli külastus oli oodatust keerulisem ettevõtmine, sest vahemaad olid pikad ning raskesti läbitavad. Eriti, kui ei ole tegemist suure turistigrupiga. Ning näiteks pileteid peab sissepääsuks ostma kolmest erinevast kohast. Võrratu ja võimas on see vaatamisväärsus siiski! Number üks vaatamisväärsus, mida Mehhikos külastada (artikli avapildil on Calakmul ja näha ka pisikesed inimesed püramiidi tipus). Ja külastage ruttu, sest me jõudsime sinna enne massituriste, kuid aktiivse turismivaldkonna arendustöö raames püstitati juba mitmeid turistilõksu lette. Tõenäolist tähendab see, et varsti ei saa enam hiiglasliku püramiidi tippu nautida privaatse veinijoomise kohana.

Kui läheksin uuesti, pakiksin kaasa sellise koguse einet, et võiksime terveks päevaks ja ööks ka sinna džunglisse jääda. Tihtipeale me küll reisime soodsamaid ja alternatiivsemaid teid pidi, kui tavaline mugavust väärtustav turist, kuid duši alla ja puhaste voodilinade vahele jõudmine on minu jaoks alati väga tähtis olnud. Calakmul aga tõesti on selline eriline näide, kus sooviksin, kas või peavarjuta, veeta terve öö. Püramiidi tipus ei ole isegi moskiitosid mitte ning vaade öistele tähtedele võiks olla fantastiline! Lisades juurde džunglielu hääled ja päikesetõusu maalilisuse kõrgustes, kust džunglipuud tunduvad murukihina… Ongi põhjendatud, miks.

18. Xpujili külakeses ööbisime ja hommikuse bussiga sõitsime Chetumali linna. Varemetest tagasi tsivilisatsiooni saime, sest küsisime küüti turistipaarilt, kes pärit Soomest. Chetumal on mereäärne suurem linn. Moodne, pisut liiga igav ja inimtühi. Ranna asemel oli promenaad, merevette mineku eest hoiatasid krokodilli pildiga sildid, vesi sogane. Parim mälestus jäi kookospähklist, mille leidsime autoteelt. Lammutasime selle ja kahjuks ka oma laavakivist suveniirnoa, mida Margus hellalt aluspükstes läbi lennujaama kontrolltsoonide oli kandnud. Pähkli, sellise, mida meil poes müüakse, pakkisime kotti ja tõime kokkuvõttes Eestissegi. (Hiljem selgus, et suurepärase maitse ja mahlasusega!) Chetumali linnast otsisime Bacalari suunduva bussi juba mõni tund pärast saabumist.

19. Maagiline Bacalar. Kaheks ööks jäime asula odavatesse hotellidesse ja mõlemal õhtul kolisime paarikümneeurose veiniga järveäärse restorani dekoratiivsele muruplatsile. Vist sest, et olime valged turistid ja ostsime söögid-joogid restoranist, meid keegi kunagi sinna segama ei tulnud ka. Reisi lõpp oligi planeeritud puhkamiseks ning Bacalar oli kindlasti puhkamiseks! ♡♡ Sattusime siia kohalike soovitusel, mitte enda plaani kohaselt. Sattusime ja jäime, sest Kariibi mere türkiis Isla Mujerese saarel lihtsalt kahvatub Bacalari kõrval. Ning parim on see, et tegemist reisisihiga, kus eksootika kogemiseks ei ole vaja end vaeseks maksta. Priiskasime jõuetekohaselt ja saime kordades enam tagasi. Veinid, mis ostetud sellises kohas või valitud tarbimiseks kõrge püramiidi tipus, on tuhat korda asjalikum kulutus kui mistahes haisva Tartu keldribaari külastus.

20. Pikk Bacalari päev, mille sisustasime ujumise ja tallataksotamisega. Külastasime ka cenote Azulet. See oli pettumustavaldavalt tume ning põhjatu veekogu, kus Margus pisut pelgas ujuda. Huvitav ja kena tegelikult, kuid Eestist tulijale meenutab sügavas järves ujumist ja kõik.

21. Sihiks valisime, uuel hommikul, näpuga kaardilt rannikuasula ja transpordivahendiks jällegi bussi. Eesmärgiks oli leida võimalus snorgeldada kilpkonnadega. Plaanisime küsida, kuhu edasi, rannikuasulast. Juhuslikult sai sihiks Mahahual.

Kohale jõudes olime väsinud ning otsustasime esmalt (palju hilinenud) hommikusööki otsida, seejärel kilbusid. Aga erisuguseid tuure, ka kilpkonnadega snorgeldamist, pakuti meile ses turistikas asulas põhimõtteliselt samas kohas, kus bussist väljusime. Õnneks me ei suutnud näljastena otsustada ega leppinud midagi kokku. Söögikohas, mis asus otse rannas, oli jutukas klienditeenindaja-mees ja hirmuvalitsejast arveldaja boss-tädi. Klienditeenindaja soovitusel, abil ja vahendusel liitusime väikese snorgeldustuuriga. Seni, kuni sõime, aeti asjad. Maksime pisut rohkem, kuid seda põhjendati teenuse kvaliteedierinevusega. Jäime väga rahule! Meil oli väike paat, kaks juhendajat ja vaid kaks kaassnorgeldajat. Kilpkonnad kariibi meres on võrratult värvilised! Inimestesse suhtuvad pisut kahtlustavalt, kuid mitte piisavalt, et katkestada meriheinamaal einestamist. See oli uskumatu elamus. Eriti meie jaoks, sest me vaid mõned päevad tagasi katsetasime esimest korda elus snorgeldamist.

Sättisime end lamamistoolidele, mida hiljem ka täiesti vee piirile sikutasime, ning tellisime veini ning snäkke. Soovisime osta pudeli valget veini, mida nägime restorani riiulil, kuid üllatuslikult tekitas see priiskav soov ületamatuid takistusi. Kuri boss-tädi pidi müügi võimaldamiseks ütlema hinna, kuid selles restoranis teati vaid pokaali maksumust. Sedasi me siis elamustest õndsaina seal oodata kannatasimegi, kaua. Saabus maitsev guacamole maisikrõpsudega ning suur ja isuäratav klubivõileib, kuid mitte vein. Klienditeenindaja vabandustega koos saime teada, et tema võimed ei küündi kurja boss-tädi nõustama. Lõpuks ostsin pudeli külmkapikülma valget veini meile pisikesest putkapoest, koos bussipiletitega. Poehinnaga (ja siiski külma) veini nautisime restoranisöökide kõrvale, mugavatelt rannatoolidelt lahkumata. Sõbralik klienditeenindaja pigistas järjekindlalt silma kinni ja sedasi nautisime asjaolusid mitu tundi.

Enne bussile jooksmist tasusime toitude eest kurjale tädile ning kinnitasime, et me tõepoolest vaid toitusid ostsime ja mitte midagi joodavat. Osa veini arvelt säästetud restorani juurdehindlusest sai klienditeenindaja mõistva suhtumise eest endale. 🙂 Ööbimiskoha magamistuppa kostis meil sel ööl disko: mina magasin ja stressis Margus surfas hommikutundideni internetis.

22. Hommikul otsisime, järgnevaks ja meie viimaseks Mehhiko ööks, uue sobiva hinnaga hotelli. Tulumi maiade aegse sadama varemed ja rand oli selle reisisihi põhjus. Leidsime linna bussijaamast jalutuskäigu kaugusel asuva kena ja soodsa ööbimise ning suundusime ranna poole. Kõndisime pika maa jalgsi. Palav ja suvine oli ning mõte veebruarikuu Eesti ilmast tegi kurvaks. Jõudsime ilusasse randa.

Mäletasin, et sadama varemetest sai randa ja eeldasin, et saab ka vastupidi. Jalutasime pika-pika maa ranna lõppu, kus pidid asuma varemed. Pettunult avastasime, et rand lõpeb kaljudega, ehkki varemed paistsid. Trotsist, ja soovimatusest leppida sama tee tagasijalutamise vajadusega, turnisime kaljudele. Teravad kivid tungisid niigi räsitud ja kulunud varbavaheplätude vahtkummi kohe, kui astusin pisut valesti. Kalju alumine osa oli ronimiseks sobimatu järsk sein vahutavate merelainete kohal. Ülaossa välja ronides kohtasime aga vastikult tihket džunglivõsa. Suured iguaanid, kellega pika reisi vältel juba harjunud olime, põgenesid me eest hirmunult võsastikku ning ehmatasid selle ootamatusega hoopis meid. Vahepeal peitusime ise põõsastikku, sest nägime, kuidas rannast varemeteni sõitvad turistipaatide töötajad varem teisi jalutajaid kalju alguseosast minema kurjustasid. Meid nad vist ei näinud või ei osanud otsida. Olime kõrgel ja väga kaugele turninud, kuid raske läbitavuse tõttu peaaegu alla andmas, sest teed takistas nüüd ka vana traataed. Istusime pettunult kaljunukil, nautisime vaadet turistidele, turistipaatidele ja me läheduses peesitavatele iguaanidele (suurepärased pildid neist).

Pika aja pärast tõusime, et nördimusega sama teed tagasi minna. Nördimus võitis ja katsetasin siiski veepoolset kaljunukki pidi traataiast möödumist. Kraapivalt terav kivim ei olnud üldse libe ning leidus palju kohti, kust kinni hoida või kuhu jalga toetada. Oodatust lihtsamini sain ronida teisele poole ja Margus ka. Teist vaadata on hirmsam kui ise turnida! Turvalisemast paigast ronisime veel suurele, maiade arheoloogilisele müürile ning alla sealt. Uhkustundega hiilisime jalgrajale, teiste turistide vahele: olime just õnnestunult tunginud strateegiliselt tähtsasse ja võimsasse mererajatisse, piletita.

Väljapääsu otsisime suunaviitade järgi, mitte tihnikus. Jalgrada pidi jalutasime tagasi linna poole, kui olime kõik tähtsa ära näinud ning varemete privaatrannas ka ise supelnud. Ranna viimane, varemetele lähedalasuv ja väga eksklusiivne resort sai peatuspaigaks. Kahju oli, et nii võrratu reis lõppeb. Jäime päikeseloojanguks kuurordi randa, ehkki õige loojang oli hoopis teises suunas. Tellisime romantilistel kuurorti peesitamispaikadel nautimiseks veini ja hiljem taksoteenuse me koduhotelli. Isegi laristamine oli ses paigas suur sääst, sest vahelduseks linna õhtust sööma sõitsid ka kuurordis ööbijad. 🙂

23. Viimasel päeval sõitsime tavalise ühistranspordi bussiga Tulumist otse Cancuni lennujaama. Tagasi Cancuni linna ei plaaninudki minna. Kuna lennujaam asub linnast paarikümne kilomeetri kaugusel, oli see hea korraldus.

📷  📷  📷

Loo autor Tiina