Suwitajate purjelaevareis Abruka saarele
Merereis Abruka saarele on 4 km pikk ja praamlaeva pileti saab 4 euro eest. Me maksime enam ja sõitsime kauem – Kaljas Hoppet ajaloolise purjelaevaga.
Kahvelkuunar Kaljas Hoppet viib suvitajad merele Kuressaare sadamast, lossi lähedalt. Imeline puidust purjelaev on aastast 1926 ja konkurentsitult Eesti vanim laev, mis korraldab reise. Uhke nimi selgitati meile lahti: kahvelkuunar viitab erilisele mastide-purjede tüübile ja kaljas viitab erilisele Eestis välja kujundatud purjelaeva tüübile.
Ajaloolise purjekaga saab korraga Abrukale kuni 50 inimest. Meie 9-liikmeline reisiseltskond liitus 13.06.2020 toimunud plaanilise reisiga ja koos teiste huvilistega oligi laev täis. Mootori podisedes ja külgtuules kulgesime vaikselt Saaremaalt Abruka poole.
Kitsas laevatee kulges sadamast merele ja laevateed ääristavad maaribad olid lindude pesitsuspaigad. Luiged, kajakad, tiirud ja tuttpütid haudusid, kalastasid, kisasid reisiseltskonna rõõmuks. Pontsakad hallid tibud tuterdasid päikese käes ringi. Taevas oli pilvitu ja päikesesära värvis eestlaste nahad aegamisi punaseks.
Kaljas Hoppeti merereisi märkimisväärne osa on kena kõhutäis – saarte toorainest! Garantiitähisega EHTNE ja omast kogemusest kiiduväärt maitsega toit. Pisut pärast keskpäeva serveeriti kohvi ja rikkaliku lihaga hernesuppi. Tõeline merereisi kogemus oli see, kui tuul pühkis esimese lusikatäie suppi lusikalt minema. Siit soovitus – maarottide seltskonnas tasub istuda võimalikult pealttuule poolele! Tagasiteel saime eineks maa sees küpsetatud lambaliha kodusel võileival. Igal hetkel oli võimalus osta koduõlut ja teisi jooke. Kõht täis ja laev ka…
Täis laeva ja suvise päeva kerge tuulega ei sujunud purjetamine – sõitsime terve tee mootori jõul. Abruka saarel surusid soovijad end autokasti ja järelkäru pinkidele, sest merereisil on juba hinna sees saare ekskursioon. Kiirelt ning suurema jalavaevata saime Abrukast ülevaate, kohaliku giidi selgitustega.
Saare tekkeloo legendi jutustab, et merre kukkus Suure Tõllu surmatud kurg, kellest tekkis Abruka. Ringi sõites nägime eluhoove, mis laitmatult korras. Vahele heinamaid, mis rõõmsalt lilles. Turistide rõõmuks sai kadakate vahel kõlistada kividega ning soovida soove. Kiirelt külastasime linnuvaatlustorni, kohalikku kultuuri tutvustavat külastuskeskust ja loomulikult baari.
Kärus sõitjate õnnetuseks lendas autorataste alt tolmu ja jäätise söömise soovi said teostada vaid autokastis istujad. Väärikas, eakate pärnapuudega, lehtpuumets pakkus varjulise ning kauni kulgemise ekskursiooni lõpuosas. Kiirelt ja võrdlemisi mugavalt saime ülevaate saarest ning sadamasse naastes jäi veel aega nautida ilusat suve ja vana laeva.
Julgelt jalutasime väärika Kaljas Hoppeti juurde, sest soovisime kasutada vaid julgetele välja reklaamitud võimalust vallutada laeva mast! Meie ja laevapere rahustuseks kinnitati meid siiski ka korralike trakside ja julgestustrossidega. Põnev oli nii eneseületus ronimise ajal kui teiste emotsioonide jälgimine. Päike küttis ja tuul loksutas laeva, mille mastist veel viimase ülevaatliku pilgu Abrukale heitsime.
Abruka sadamakohvikus on kodune olla: aias leiad enesele sobiva nurga ning naudid suussulavat, iseküpsetatud kooki. Pisut eemal on kividest laotud muul, kust julgemad suvitajad saavad, pesitsevaid tiire trotsides, merre ujuma minna – vesi on soe ja vetikatest paks. Kõik elamused võtsime rõõmsal meelel vastu ja reisipäev oli puhkus!
Tõenäoliselt ei olnud keegi reisiseltskonnast puudu, kui laev Abruka sadamast väljus. Aga päris kindel ei saanud olla… Meie seltskond oli kojusõiduks varakult valmis ja täpselt 18:00 algas tagasisõit suurema kisa-kärata. Imestasime pisut, sest tegelikult ei olnud tagasisõidu aeg täpselt välja kuulutatud. Aga välja kuulutatult olime Suwitajate purjelaewareisil Abruka saarele…
Saaremalt Abrukale me ei purjetanud – sõitsime mootoriga. Väikesel koolituse purjekal on eespuri (foka) ja tagapuri (groot). Kaljas Hoppetil oli kolm eespurje, kaks masti ja kaks suurt tagapurje. Pärast kolmandat küsimise korda õnnestus ajaloolise purjelaeva purjede heiskamine… Olime juba kaotanud lootuse, sest varasemalt selgitas madrusepoiss, et paksult inimesi täis laev lihtsalt ei jaksa vaikse suvetuulega Saaremaale purjetada.
Turistide rõõmuks andis kapten käsu heisata purjed ja meie rõõmuks saime isegi käe külge panna. Üles sai tõmmatud üks eespuri foka ja laeva keskel asuv eriline, nelinurkne fokk. Kasutasime võimalust linaste purjede vahel masti ronida. Sõltumata sellest, et purjetamisel andis mootor puudujäävat veojõudu juurde, olime tänulikud. Purjede heiskamine pakkus meile silmailu ja tibake ajaloolist tarkust, kogemust!
Loo autor Tiina
