Filipiinid
Filipiinid
Filipiinid on tuhandetest saartest koosnev demokraatlik riik, kus elab üle 100 mln inimese. Ainult mõned päevad enne meie külastust purskas Taali vulkaan õhku suure tuhapilve. See on üks Filipiinide aktiivsemaid ja suuremaid vulkaane, mis asub pealinnast Manilast umbes 50km eemal. Piisavalt kaugel, et lennujaama laavaga mitte katta, aga piisavalt lähedal, et tuhapilv segaks lennuliiklust. Umbes kaks ööpäeva olid peaaegu kõik lennud tühistatud. Esimene päev kui lennud uuesti tavagraafiku alusel tööle hakkasid, oli 14. jaanuar ja meie lend toimus kl 1:15 öösel. Ehk siis meil oli üks esimesi lende, mis õigel ajal minema sai. Fortuuna oli meiega.
Külastasime nelja erinevat saart: Busuanga, Bohol, Cebu ja Siargao.
Busuangal ööbisime ühes eriti loodussõbralikus hostelis. Magasime keset džunglit avatud bambushütis. See oli kõige looduslähedasem majutuskogemus pärast kaitseväe mitmepäevaseid rännakuid. Sõitsime saarel ringi ja märkasime, et kohalikud elanikud on väga sõbralikud ja toredad. Osades kohtades karjusid lapsed meile money money, aga mitte Filipiinidel! Seal tervitati meid soojalt ja lapsed võtsid tee äärde järjekorda, et meile plaksu anda. Lisaks on igal pool sadu palme, mis õhkavad endast paradiisisaare olemust. Rannad on ka ilusad, aga paraku on ainult vähesed neist liivase põhjaga. Aeg-ajalt igatsesime kummijalanõusid, et kivide ja taimestiku peal mugavam oleks vette minna. Mitmes kohas olid looded nii suured, et tõusu ajal olid suured puud vee peal. Ühel päeval saime minna lennujaama vastu Janerile ja Elisele ning edaspidi veetsime koos palju aega. Ronisime Coronil ka mäe otsa, kus avanes loojangule ideaalne vaade. Käisime neljakesi ka ühel island hoppingul. Seal viidi meid veel ilusamatele saarekestele, kus muud ei olnud kui ainult sinine vesi ja palmid. Tagasi sõites oli vesi tormine ja loksusime 2h paadil kui laine sooja vett kõigile näkku pritsis. Veel 2 päeva hiljem liitusid saarega Markus ja Kadri. Viimased 2 päeva ööbisime Gertuga kahekesi suures villas, kus oli ainult 3 tuba (polnud ehitatud majutusasutuseks) ja me olime ainsad kliendid. See tähendas, et saime terves suures villas mõnusalt lebotada.
Järgmine saar oli Bohol, kus ööbisime 2 ööd. Hotell lasi meid üle, sest saatis veekahjustuse tõttu teise ja kallimasse hotelli, mis oli tegelikkuses üsna armetu olemisega (toas polnud akentki). Üks meie vähestest pettumustest majutusrindel. Saar ise oli mõnus, sest tahtsime külastada 3-4 kohta ja nad asetsesid kõik ühel marsruudil. Nägime väikseid nunnusid suurte silmadega loomakesi tarsiere, ilusat kuppelmaastikku Chocolates hills, metsa Manmade forrest ja ajaloolist bambussilda. Grupiga oli liitunud ka Priit, Mailen ja Sami, seega saime mõnusalt üheksakesti eestlastega kaarte mängida ja pulli teha.
Edasi trippisime Cebu saarele. Cebu City on suur linn ja seal midagi asjalikku teha ei olnud, sõitsime bussiga Moalboali, kus kohtusime Mareki ja Katrega. Jälle uued sõbrad, kellega võtta paar õlut ja aega veeta. Seal saarel olid kõrged kosed, mis nägid fantastilised välja. Seal korraldati canyoneeringu trippe, mis tähendas koskede ümber matkamist ja kuni 15 meetriste kaljude pealt vette hüppamist. Külastajad kandsid kiivrit ja kaitsevesti ning giid näitas, kust hüpata. See üritus maksis päris palju raha ja kuna Marek taastus lõikusest ning Katre ei olnud suur hüppaja, siis läbisime selle teekonna ilma giidita ja hüppasime ainult 3 meetrisest kaljust vette. Kogemus oli väga uhke, sest need veekogud koskede vahel olid väga ilusad.
Alles oligi jäänud viimane saar – Siargao. See oli meie üks lemmikuid kohti kogu Kagu-Aasia tripi peale, sest palme ja ilusaid vaateid oli seal rohkem kui igal pool mujal. Saar on populaarne surfarite seas ja surfiharrastajate suhtumine on nii mõnus. Kõik on noored, sõbralikud, stressivabad ja ägedad inimesed. Sellega seoses oli saar täis ägedaid restorane ja baare, täpselt nagu Bali. Üldine toidukohtade väljanägemine oli stiilne ja taimset toitu sai igal pool.
Külastasime koopaid, mis olid osaliselt veega täidetud. Kõndisime/ujusime giidi järel kaljude vahelt koobastest sisse kuni jõudsime suuremasse veekogusse. Ainus valgusallikas oli giidi pealamp, mille ta vahepeal nalja pärast kinni pani. Selle peale muidugi hüüti talle naljatades “your humour is shit!” Seal koopas oli ikka nii pime, et ühtki valgust kuskil tunneli lõpus ei paistnud, seega hakkas nii mõnelgi külalisel täitsa kõhe. Samas muretsemiseks põhjust ei olnud, sest kiivrid ja päästevestid olid seljas ja giid juhatas meid kenasti koopast ka välja.
Siargaol võtsin ka oma esimese surfitunni, mis oli asi, mida pikalt olin oodanud. Nimelt oli Bali esimene saar ja üleüldse esimene mereäärne koht, mida reisi jooksul külastasime. Seal oli surfamine väga popp ja mõtlesime Gertuga, et varsti peaks ise ka proovima. Balil seda ei teinud, Lombokil oli vihmane ja need olid ainsad saared, kus sai surfata. Kuni Siargaoni, mis oli kogu reisi viimane sihtkoht. Võtsime tunniks ajaks laua koos eratreeneriga, mis maksis kõigest 9 eur! Treenerid olid väga ägedad kohalikud, kellest üks oli suhtes Eesti tüdrukuga. Väga kummaline oli kuulda, kuidas filipiino eestikeelseid sõnu teab. Treener andis meile kiirelt paar õpetust, viis meid õigesse kohta, ootas sobiva laine, ütles, millal ujuma hakata ja lükkas väikese hoo sisse. Meie ülesanne oli õigel hetkel tasakaalu kaotamata püsti saada. Tänu treeneri edukale tööle saime peaaegu kõik korrad püsti. Enamus kordi kukkusime loetud sekunditega, aga osadel kordadel saime pika liu. Vägev tunne! Filipiinid on üsna kaugel, aga kindlasti külastust väärt!
Loo autorid Heimar ja Gertrud