Üllatav Keenia
Ma mäletan, et vajasin oma järgmist solo reisi nagu õhku ja teadsin kindlalt, et Keeniast saab minu järgmine sihtkoht. Valisin Keenia, sest sealsed rannikualad on lohesurfamiseks väga heade tingimustega. Ostsin läbi skyscanneri endale piletid ja jäin ootama. Tegin suure hulga uurimistööd, millest enamus märksõnad googlisse said: Solo blond female Kenya safe or not? Palju oli vastuolulisi lugusid, aga ilusad pildid ja head arvustused kaalusid kõik halva üles.
Valisin endale 2 sihtkohta: Mambrui ja Watamu. Esimeses kohas soovitas üks eestlane mulle ööbida ja surfata sellises kohas nagu Che Shale. Olin peaaegu bookimas seda, kui lugesin arvustustest, et bangalood on põhimõtteliselt lahtised. Selle peale valisin ilusa villa nimega Villa Cesy mõne kilomeetri kaugusel. Ma jälestan sitikaid ja satikaid ja varasematest reisi kogemustest tean, et sääsevõrk alati ei aita. Olen suutnud igas olukorras kohaneda, aga hiljem kui sinna surfama läksin ja nägin, et tõepoolest, mul oleks vaid katus peakohal olnud.
Mambruisse jõudmine Eestist oli õudusunenägu. Ma pidin 2 korda ümber istuma. AirBalticuga Pariisi sain ilusti. Ootasin 4 tundi ja hea oligi, sest ma ekslesin väravate vahel väga kaua. CDG lennujaam vajab harjumist ja muidugi prantslastele kohaselt peab neid meelitama inglise keelt rääkima alustades nende poole pöördumist prantsuse keeles. Pariisist Keenia pealinna Nairobisse lend lükkus 45 minutit, lennuk oli suur AirFrance ja ekraanid peatugede sees näitasid õnneks filme. Lend kestis 8 tundi ja see oli öölend. Ma kardan lendamist, seega iga turbulents äratas mind üles, lõpuks olin nii väsinud, et jäin magama. Ärgates olime Aafrika kohal ja päike just tõusis, see hetk oleks ideaalne olnud mingi Aafrika trummipõrina saatel. Maandusime Nairobi lennujaamas. See oli kuum ja seal oli juba kohe palav, pidin kogu oma pagasi seal välja võtma. Mul oli seljakott, kohver ja terve suur surfikott mu lohesurfi tavaariga. Muidugi tänu Pariisi viivitusele jäin maha siselennust. Viisad, templid ja näpujäljed sain antud ja tuju läks paremaks, kui nägin ilusat uut templit teiste kõrval passis.
Kui pärast tunniajast ootamist oma pagasi lõpuks kätte sain, pidin minema teise terminali läbi õue. Sealt hakkas kogu päris Keenia kogemus pihta. Taksojuhid pakkusid taksot, pakkusid abi kottide tassimisel. Palusingi ühel neist mu suure surfikoti kaenlasse võtta. Andsin talle selle peale 10 euri, ta polnud küll väga rahul, aga see oli kõik mis mul taskus tol hetkel oli. Edasi läksin pisikese Kenyan Airways putka juurde, kus kaaluti uuesti kõik mu pagas ära. Eestis pidin airBalticu tädiga vaidlema, et kas pean 100 euri maksma oma suure kabariidilise koti eest või ei, lõpuks said ka nemad aru, et see oli mul piletis sees. Kartsin, et võõrkeeles Keenias on seda raskem selgeks vaielda, aga seda ei juhtunud.
Olin juba väga väsinud, selles lennujaamas polnud tilkagi õhku, mind aitas taas lennujaama töötaja mu kodinatega, ausalt ma olin nagu hädapätakas, kes liiga palju asju kaasa võttis. Talle andsin 500 šillingit. 3 tundi hiljem, kui aeg oli pardale minna mõistsin, et olin passi pannud kohvrisse ja kohvri ära andnud. Läksin paanikasse, aga üks töötajatest oma väga ilusas üleni punases Kenyan Airwaysi kostüümis, mis oli nagu mõeldud tema nahavärvile, palus mitte muretseda, kui mul on mõni teine isikut tõendav dokument. Õnneks oli mul ID kaart.
Teoorias ei peaks see töötama, aga sain lennukile. Pisikene lennuk, väiksem kui Tallinn- Helsingi lennuk. Mu koht oli keskmise ukse juures. Stujardess tuli enne õhkutõusu mu juurde ja ütles, et kui midagi peaks juhtuma, siis MINA pean ukse tõmbama sisse ja selle välja viskama, see kaalub 27kg. See ajas mulle judinad peale. Samas ma olin nii deliirumis väsimusest, et ma võisin seda ka ette kujutada.
Maandusin Mombasa lennujaamas. Mu viimane kaugem reis oli Dominikaani Vabariiki, mäletan seda emotsiooni kui sinna maandusin, kõik oli lopsakas ja roheline. Mombasas ma pettusin, sest kõik oli oranž, pruunikas või kollane. Pisikeses lennujaamas oli lihtne orienteeruda ja oma pagas kätte saada. Lennujaamast väljudes ootas mind sama pilt, kõik pakkusid autosid ja taksosid ja hõikasid võidu. Leidsin kõigi seast oma nime. Mul oli vastas hotelliga kokkuleppel nende üks juhtidest. Palusin ekstra inimest keda nad usaldavad. Ilmselgelt olin pisut paranoiline. Noormees nimega Kombe oli naeratav ja sõbralik algusest peale. Mina vana loll, aga üldse ei lugenud, et Keenias on vasakpoolne liiklus ja istusin esimese hooga autos rooli. Olin kalts-väsinud.
Pikk tee oli ees, veel 3 tundi sõita. Nii palju oli näha ja tegelikult olin õnnelik, et näen seda kõike. Mombasa linnast läbi sõites olid igalpool lagunenud uberikud, inimesed tänavatel istumas, kõndimas ja muidugi jõllitamas mu valgeid juukseid. Päike oli ebareaalselt kõrvetav ka autos. Kombe oli jutukas ja õnneks suutis mind üleval hoida vähemalt pool teekonnast. Mombasast välja sõites hakkas lõpuks tulema see osa, mida olin oodanud, küll kerge südamevaluga. Pikk tee viis meid läbi suuurte orgude, kus kasvasid massiivsed palmipuud, lopsakad taimed ja rohelus oli igalpool, kujuta ette prints Zamundast filmi algust. Teeääres elasid inimesed savi jurtades, lapsed jooksid aluspükste väel ringi, tihti peale oli näha hoovide peal, kui neid nii saab nimetada, imekõhnasid lehmasid või kitisi.
Kombe rääkis, et teeäärel elavad perekonnad on äärmiselt vaesed, kui tuleb vihm uhutakse savijurta ära ja nad magavad lageda taeva all. Sellest see südamevalu. Hiljem sain muidugi aru, et neil on oskus oma elu väga hulluks teha. Kombe rääkis ka sellest, kuidas elanikele ei tohi mingil juhul raha anda niisama, sest neil on niigi arvamus, et valge inimene elab rahapuu otsas. Ameeriklased pidavat tulema ja lastele autoaknast ühe dollarilisi jagama ja siis vaatama neid nagu loomi loomaaias.
Teekond osutus kohutavalt pikaks ja ma ei tahtnud oma valvsust kaotada. Ma enam siiski ei suutnud. Hakkasin nokkima ja see pakkus autojuhile nalja. Lõpuks vajusin täitsa ära. Silm pool lahti-kinni jõudsime mereäärde ja sain aru, et nüüd peame olema lähedal. Tee läks hullemaks ja hurtsikud veel õudsamaks.
Kohale jõudes võttis pilt ahhetama, ma pole kunagi vajanud uhket kohta ööbimiseks, aga no see oli võrratu. Suur kompleks ilusa aia ja basseiniga. Kahjuks olin liiga väsinud, et seda nautida kohe. Omanikud olid itaallased, hiljem mõistsin, et Keenia on itaallaste lemmik koht, sest neid oli seal väga palju. Iga päev tehti mu toas putukatõrjet ja pandi puhtad linad, mäletangi sellest kohast puhaste linade ja putukatõrje lõhna. Iga õhtu käis mul külas Geko kes elas lambikupli sees.
Järgneva nädala jooksul sain tunda üksindust, sest olin läinud Keeniasse just hooaja lõppedes. Selles villas olid minuga veel üks tore inglise vanapaar, kellega ma end viimasel õhtul valgest veinist purju jõin ja mingid noored itaallased, kes inglise keelt ei rääkinud.
Rand oli kohe ukse ees ja unistasin ainult sellest, et saaks oma lohega vette. Tuli välja, et rand oli väga suurte lainetega. Üks omanikest oli 60 aastane lohesurfar. Temaga koos võtsime motod ja sõitsime Che Shalesse, seal saime surfata. Võrratu flat vesi, tumedam vesi, aga nii soe. Liiga soe minu jaoks, surfasin bikiinides, aga see vesi oli nagu supp või soe tee vesi, see oli nii soe, et kalad vees olid surnud. Che Shale töötajad rääkisid, et vesi sel ajal on nende jaoks jahe.
Muidugi pidin oma valge põhjamaa näo ja keha tsinki ja 80spf kreemiga üle võõpama. Kukkusin korduvalt vette ja soolane vesi pidi silmad peast kõrvetama ja suu läks sama kuivaks nagu Sid-il neljandas jääaja osas.
Oli päevi kus tõus oli kõrge ja mööda ranna äärt ei saanud motoga Che Shalesse, läksime ringiga läbi küla. Ma ei mõtle siin küla nagu meil on näiteks Kullamaa küla. See oli mu esimene suurem šoki kogemus Keenias. Ma lugesin, vaatasin filme ja omast arust olin valmis selleks, mis ees ootas.
Sel hetkel seal külas nende kehvade teede peal ei saanud moto kiiresti sõita. Mulle hüüti järgi “Mzungu” ehk valge inimene igal pool, näidati näpuga ja mõni laps polnud vist kunagi valget blondi näinud, nad ahhetasid ja nende lõug kukkus maha. Ma sidusin räti pähe küll, aga tuuline ilm tõmbas mu juuksed sealt alt välja. Ma ei olnud nii valmis kui ma arvasin. Lapsed jooksevad karjakesi vastu ja panevad käed paluvalt ette oma suurte pruunide silmadega paludes “one dollar please”, ma ei saa anda, ma ignoreerin ja süda tilgub verd. Prügi igalpool, must vesi, lapsed lutsimas vana pudelit prügihunnikust, naised pesemas pesu ja mehed puu all istudes niisama molutamas.
Muidugi püüdsid kohalikud pähe määrida kõik võimaliku kraami ja otsustasingi sealt osta kaasa oma suveniirid, sest need olid eebenipuust tehtud, ilusad kaelkirjakud ja elevandid ja need olid väga odavad.Hiljem Watamus sain aru, et tegin õigesti, sest seal oli kõik juba palju kallim.
Sõna Mzungu kuulsin kahe nädala jooksul veel palju. Hoidsin oma 60 aastase itaallase poole, sest Mambruis olles sain näha rohkem kohaliku elu. Pelgasin esimesed päevad villa piiridest välja minna, aga kuna minu jaoks selline reis pole reis, siis läksin mööda rannaäärt jalutama, igapäev natuke kaugemale. Võrratu koht, kui vaadata läbi turisti silmade ja endale sisestada, et kui ma nendele raha annan, siis see ei muuda midagi. See riik on läbi ja lõhki korrumpeerunud.
Watamusse viis mind taas Kombe, vahemaa oli umbes 30km, aga me sõitsime seda poolteist tundi. Kilifi jõe sillal jäime seisma, seal olid flamingod ja vees väga lähedal jõehobud, oma naturaalses olekus. Olin ekstaasis.
Jõudsime suure värava ette, selle koha nimi oli Mvuvi Kite Lodge. Seekord oli mu pea puhas, riided pisut rohkem aafrikalikud (mustritega kergest materjalist püksid ja värviline pluus) ning ma olin ärkvel. Kohale jõudes sain aru, et ka seal polnud palju inimesi.
Mind tervitas tõsine mees, kellega ajasin korda bürokraatia. Mulle anti mu maja võti, jah maja, pisike maja suures hoovis.
Seal oli ilus baariala, bassein ja mõnusalt palju erinevaid molutamise alasid. See koht oli rohkem robustsem, mu majake koosnes toast ja vannitoast. Tuba oli suhteliselt pime, aga olin valinud kõige odavama. Kallimad tundusid uhkemad. Samas seal oli suur ja mugav voodi millele oli kirjutatud lilledega “Karibu” ehk Tere tulemast. Vahetasin riided ja mõtlesin salamisi, et jube palju pimedaid nurki kus võivad olla putukad. Läksin välja ja võtsin köögialal ühe kohvi.
Liitusin Justiniga, kes oli koha omanik. Nime järgi pakkusin, et ta on inglane, aga täitsa kohalik. Hea inglise keelega mees võttis kohe ohjad ja pakkus, et võiksin kaasa minna Jacaranda randa, kuhu ta minemas on. Olin nõus. Istusime ta jeepi, vanaaegne natuke selline WIllist meenutav valge jeep millel olid CORE firma kleepsud peal. Pärast väga piinarikast teekonda väga halval teel jõudsime Jacarandasse ja mul jäi hing kinni. Helesinise vee, puhta rannaliiva ja ranna kohvikutega pikk pikk rannariba täis pisikesi augukesi, kust tulid välja väikesed vähid. See oli see, see mida olin oodanud Keenialt.
Istusime ühes kohalikus rannabaaris, vaatasime kuidas tõus tuleb ja helesinine vesi peaaegu puudutas meie jalgu. Rääkisime juttu ja jõime viinakokse, sest miks mitte. 40 aastane Justin väidab, et Keenia on maailma parim koht kus elada, olnud ise elanud Itaalias 10 aastat, siis Hakuna Matata vaib pidavat Keenia parim omadus olema. Kui mina ei suutnud end vabaks lasta, sest tundsin, et kogu aeg pean midagi tegema, siis nende number üks oskus kõigil, on mitte midagi teha. Jacarandas käisime mitmeid päevi ja lohesurfamine selle läbipaistva vee sees on kirjeldamatu. Kukkusin end korralidesse lõhki, aga tundsin end seal sinisel rannal veepeal hõljudes superkangelasena.
Justini ja tema sõbra Lebaga istusime õhtuti Marina baaris, kus sõime Ugalit, keedetud maisijahu pätsiks vormitud, see maitses nagu mitte midagi. Sinna kõrvale hea kaste, andis asjale maitse. Liha selles baaris ei soovitatud süüa, mina otsustasin seda terve reisi jooksul mitte teha. Laimid olid märkimisväärsed seal, imepisikesed ja nii palju värskust ja maitset täis. Võrratu.
Käisime õhtuti ka kohalikes ja natuke kaugemal asuvates ööklubides. See melu meenutas mulle Dominikaani. Tüsedate 60ndates Itaalia meeste ümber tiirles 3 Keenia noort naist lootes saada parema elu peale. Ma pidin okset kinni hoidma. Kohalikud käisid klubides ainult ja ainult eesmärgiga saada rikas välismaallasest kaasa, ka mehed. Naised oskasid tantsida ja twerkida nagu ma iial ei oskaks. Mul pole muidugi selleks piisavalt materjali. Otsustasin ignoreerida negatiivset ja nautida, et olen hoopis teises maailma otsas.
Üks kohalik kogemus oli närida nendega koos, tundide viisi, muidugi mitte midagi tehes, juurikaid. Marungi oli selle nimi, nätsuga koos näritav juurikas tekitas kerge laksu, aga kadus kohe kui lõpetasid närimise. Jube asi tagantjärgi mõeldes, aga seda nad seal kõik tegid. Istusid palava ilmaga puu all ja närisid juurikaid.
Ma pole väga kirjutanud sellest, kuidas mind jõllitati, sest see on ilmselt kõikide asjade puhul kõige negatiivsem. Kui ma olin üksi siis minuga tuldi rääkima, küll neile meeldisid mu blondid juuksed ja koguaeg olin ma Mzungu ja mida kõike veel. Räägiti mulle, kuidas euroopas on meil jalge all punane vaip ja rahapuu kasvab kõigil kodus. Oleksin nii tahtnud karjuda, et tehke tööd, nagu me, iga päev. Mingi aeg Watamu võrratus Turtle Bay rannal jalutades, omi mõtteid mõlgutades ja nähes, et järjekordselt tuleb minu juurde keegi midagi pakkuma tundsin natuke ärritust, et mind ei suudeta rahule jätta. See on aga nende kultuur ja nad elatuvad turismist. Mina olen siin külaline.
Käisin Local Ocean Conservation pisikeses kohas, kus aidati kilpkonni, mille meremehed on leidnud võrkudest või muu plastiku seest, muidugi näidati mulle plastiku koguseid ja selgitati kuidas hotellide rajamine otse rannale mõjutab keskkonda. Kurb oli seal olla. Massiivsed kilpkonnad, milliseid ma pole kunagi tervenagi näinud, kriitilises seisus. Julm.
Keenia on turistina vastuoluline. Kahju on inimestest ja kohutav on terves riigis vohav korruptsioon. Minu kohaloleku ajal lagunes terve kool ja palju lapsi sai surma.
Samas on see võrratu riik kui osata olla piisavalt ignorantne. Surfamise tingimused olid võrratud, väga palju suuri sitikaid, satikaid ma ei näinud, küll nägin neid kaugelt vihmametsas. Massiivsed ämblikuvõrgud ja nendes vedelevaid vähemalt 30cm elukaid. Jeepers Creepers.
Samuti käisin snorkeldamas ja Blue Safarit kogemas ehk see oli kõige turistikam asi, mida ma Keenias oleku ajal tegin. Ilusad erinevat värvi kalad läbipaistvas soojas vees. Meiega paadis olid itaalia noored, kes ei osanud sõnagi inglise keelt ja karjusid väga kõvasti. See rikkus natuke vibe. Samuti unustasin suure tuhinaga gopro maha ja see on selline koht kuhu minnakse goproga. Seiklesime puidust kanuudega jõe peal, nägime erinevaid ilusaid vee-elukaid ja saime võrratu söögi osaliseks.
Keenia üllatas mind positiivselt. Üksinda reisides tuleks järgida oma intuitsiooni ja ohtlike olukordi vältida, siis saad aru, et kohalikud on sõbralikud ja püüavad vaid ellu jääda nendes tingimustes, mis neile antud on. Sattusin tõeliselt toredate inimestega kokku ja olin oma reisiga väga rahul. Koju tagasi tulemine oli veel hullem, kui Keeniasse jõudmine, aga see juba rikuks mu loo ära.
Paljud imestavad, et ma päris safaril ei käinud. Ma ei tahtnud oma kahte nädalat täis toppida erinevate kohtade vahelt jooksmisega.Tahtsin Keenialt täpselt seda, mida nad pakkuda kõige paremini oskavad- tahtsin mitte muretseda ja ringi joosta. HAKUNA MATATA
Loo autor Liis
