Bali

Bali

Jõudsime Balile (vajalik oli ka riigist väljalennu pilet). Nii paljud sõbrad olid seal käinud ja Bali tundus mulle veidi liiga klišee koht, mida külastada. Umbes selline tunne, et kui kõik räägivad kui enneolematult hea on Troonide mäng, siis ei taha seda juba kiusu pärast vaadata. Bali on natuke suurem kui Harjumaa ja elukohaks rohkem kui neljale miljonile inimesele. Meie võtsime öömaja Canggus, mis on surfarite paradiis saare läänerannikul. 

Kiirelt sain aru, et klišee on põhjusega saanud klišeeks, Bali ongi suurepärane. Tänavad on paraja laiusega, et autod ära mahuks, aga säiliks armsa paradiisisaare väiksus. Mõlemal pool teed kasvavad puud, mis muudavad tänavad mõnusateks puiesteededeks ja toovad liiklusmürasse tükikese loodust. Temperatuur liiga kuum ei ole, päikese käes kaua ei jaksa olla, aga varjus on täpselt paras. Inimesed siin saarel on väga toredad, kuna turism on nii pikalt olulisel kohal olnud, et kohalikud teavad, kuidas turistidega suhelda. Kõik on head klienditeenindajad, aga ei suru end peale ega kerja raha. Linnapildis on valgeid turiste laias laastus sama palju, kui kohalikke elanikke, aga see ei häiri üldse, sest need turistid on üldiselt kenad noored surfarid ja instagrammerid, kes sobivad Bali atmosfääriga väga hästi kokku. Paljud neist ongi siia kolinud. 

Seni olime külastanud budistlikke riike, kuid Indoneesia on islami usku. Bali on üks erandlik koht riigis, kus on kõige populaarsem hoopis hinduism. Templeid oli ka üsna palju, aga need olid väiksed ja suunatud ainult palvusel käijatele. Sellist asja, nagu Tais ja Myanmaris, et pooled templi külastajad on kaameratega turistid ja teised palvetajad, Balil põhimõtteliselt ei ole. Mulle tegelikult väga meeldisid sellised tumedatest tellistest ägeda kujundusega väiksed templid. Huvitav komme, mis Balil on, et hommikul tuuakse tänavale väike korvike, mis on kingitus ja kiitus Bali Hinduismi peajumalale. Need korvikesed jäävad küll kiirelt jalgade ja rataste alla, aga mis sest.

Balil kohtasime ka esimesi eestlasi, juba ammu sai planeeritud, et kohtume Oliveri ja Mari-Liisiga. Mõlema paarikese hotellid olid sarnase ülesehitusega – toad vaatega siseõuel asuvale basseinile, jagatud kööginurk jne. Kuna nende hotellis oli rohkem ruumi ja oma baar, kus kohalik õlu Bintang maksis vähem kui poes, siis veetsime enamus ajast nende juures. 

Balil ei ole väga muutmoodi võimalik liikuda, kui rolleriga. Nädal aega renti maksis alla 25 euro ja ühtki dokumenti ega tagatist vaja ei olnud. Meie viisime kogemata 1 päev hiljem rolleri tagasi ning Oliver oli ühe kiivri ära kaotanud, vastus mõlemale oli “thank you, brother”. Siin kannavad jälle enamus liiklejaid kiivreid, täitsa kummaline, kuidas see riigiti nii hullult erineb. Ranna ääres pargiti rollerid mõlemal pool teed kahes reas (tagumise rea omadel võis üsna ebameeldiv olla). Rand oli ülimalt lähedal ja sealne atmosfäär suurepärane. Must liiv, suured lained, kümned surfarid, hea muusika, mõnusad rannabaarid ja kiirelt silmapiiri taha langev päike. See oli niivõrd hea kogemus, et käisime edaspidi peaaegu kõigil päevadel samas kohas loojangut vaatamas.

Balil on niiiiii suur valik häid restorane, et uskumatu. Nädala ajaga ei jõudnud külastada kõiki kohti, mida oleks tahtnud. Õhtuti tellisime vahel toitu koju ja sõime oma basseini kõrval. Õhtuti sai kõvasti kaarte mängitud ja ka Kuldvillaku saated ei jäänud vaatamata. Korra käisime isegi jooksmas ja mängisime ka neljakesi tennist. Meie Balil veedetud aeg kattus mangohooajaga, mis tegi Gertule väga palju rõõmu. Korjasime isegi oma aiast paar mangot ja värskeid puuvilju oli üleüldse väga väga palju. See tähendab, et Gertu tegi meile hommikuti ise mõnusaid smuutibowle. 

Kohe esimesel õhtul viisid Oll ja MLN meid baaridesse. Üks oli salabaar, kuhu sai sisse läbi toidupoe külmkapi. Teine oli õuebaar Pretty Poison, mille keskel oli rulapark. Suur rahvamass ostis jooke, istus tribüünidel ja vaatas, kuidas skeiterid trikke tegid. Ülimalt vinge kontseptsioon. Mõlemad kohad on ka olemas Bali videoklipis. Mingil teisel õhtul leidsime ka maa-aluse ööklubi, mis meenutas Halli. Balile on ehitatud terve hulk rannaklubisid. Ilusad beach clubid on üsna kallid, aga otsustasime siiski korra La Briza nimelises kohas käia. See oli ülimalt stiilselt kujundatud suur ala, kus oli mitu basseini, erinevad klubiosad, väiksed pargikesed, baarid jne. Kogu päev oma eraldi istumisnurgakesega, mitme joogi ja söögiga läks kokku maksma 50 eurot inimese kohta, seega ei olnud tegelikult väga kallis ka.

Käisime vaatamas Tegenungani ja Kanto Lampo koskesid ning Tegallalangi riisipõlde. Kosed olid turistidest pungil, aga riisipõllud olid nii suured ja rohelised, et turistid jagunesid ala peale rahulikult ära. Väga mõnus oli nende vahel matkata ja kiikuda. Uluwatu templis vaatasime loojangut ja ahvikesi. Sealsed ahvid olid väga huvitatud prillidest. Meie olime ohust teadlikud ja peitsime ära mütsid ja päikseprillid ning hoidsime telefonist jõuga kinni, aga nägime umbes kolme paari erinevaid prille, mida ahvikesed pähe proovisid ja pooleks närisid. Mingil muul päeval käisime ka Tanah Loti templi juures ning nägime luwake. Luwakid on puukassi liik, kel lastakse süüa kohviube. Nende väljaheidetest tehakse ülimalt spetsiifilist kohvi, mis on tuntud üle maailma. Külastasime ka Ubudi Monkey Forestit ja nägime veelkorra neid väikseid loomasid.

Viimased 4 ööd veetsime Ubudis, mis on saare keskel paiknev roheline linnake. Võtsime neljakesi villa, kus oli privaatne bassein. Kaks ühesugust vanniga tuba, keskel olev köök ja lamamistoolidega bassein – tõeline paradiis. Hommikusöök toodi meile soovitud ajal villasse kohale. Teenindus oli taaskord suurepärane ja juhataja pakkus veel ise välja, et kui sularahas maksate, siis ei pea läbi booking.comi tehingut tegema ja saime veel 18% soodustust (kokku alla 20 euro/inimene). Tüdrukud käisid joogas ja poisid tegid Avengers assembleid. Korra tellisime Gertuga massöörid villasse ja saime mõnusat massaaži oma voodis.

Bali viimane väljasõit oli päiksetõusumatk Mount Baturi otsa. Tegemist on vulkaaniga, mis purskas viimati 2000. aastal. Äratus oli kell 1.30. Auto viis meid öösel mäe jalamile, grupile määrati giid, inimestele jagati taskulambid ja retk võis alata. Inimesi oli palju, seega ronisime üsna puntras üles. Aega võttis umbes 2,5 tundi, aga üles me jõudsime. Mäe tipp oli 1717m kõrgusel, meie ronisime ise umbes 1km ülespoole. Selle ajaga hakkas tekkima tõeliselt kena vaade. Nimelt oli päike kohe-kohe tõusmas üle Agungi vulkaani. Agung oli kesksel kohal paar aastat tagasi, kui Balil vulkaanid ka Eesti meediasse jõudsid. Viimati oli ta aktiivne kõigest 5 kuud tagasi! Taevas oli ka palju pilvi, mis tegi selle päiksetõusu väga huvitavaks ja mitme-etapiliseks. Kordamööda värvusid erinevad pilved roosaks, oranžiks ja kollaseks ning esiplaanil olev vulkaan ja järv tegid asja ainult paremaks. Mäe otsas nägime veel ühe korra ahvikesi, kellest üks mu veepudeli ära varastas. Ja siis algaski pikk teekond tagasi. 

Kokkuvõttes on Bali suurepärane koht, mis on väga turistikas, aga üldse mitte rikutud. Ühtegi negatiivset emotsiooni ei tekkinud ja kindlasti lähme kunagi veel tagasi. Edasi rändame Bali kõrvale teistele saartele. Oliveri ja MLN’iga jätame praegu hüvasti, aga kohtume juba varsti uuesti Tai saartel. 

Nusa Penida, Gili Air, Lombok

Nusa Penidale viivad kohale kiirpaadid, mis sõidavad sinna Balilt umbes 40 minutiga. Sadamas tuleb turistidele kohe hunnikus teenusepakkujaid ligi, kes pakuvad topelt hinnaga laevapileteid. Sellisel juhul tuleb kasuks hea kauplemisoskus. 

Nusal saime oma esimese ebameeldiva taksokogemuse ka lõpuks kätte. Põhiline asi, mida turistile tänaval karjutakse on “Yes, Taxiii?”, mis muutub kiirelt omajagu tüütuks. Taksojuht kinnitas esialgu meie sihtkohta sõidu kokkulepitud hinnaga, kuid peale pooletunnist sõitu pidas kinni, sest arvas, et oleme kohal. Kui ta sai teada, et oleme alles poole peal, siis ütles, et viib meid tagasi sadamasse, sest hotell on selle summa jaoks liiga kaugel. Kuna see ei tundunud kõige mõistlikum lahendus, siis maksime natuke juurde, et ikkagi hotelli kohale saada. Suure podisemise saatel sõitsime edasi ning varsti tuli uus peatus sama jutuga. Lõpuks otsustasime talle lubatud raha ära maksta ning viimased kilomeetrid oma kottidega jalgsi mäe otsas asuvasse hotelli minna. Iseenesest oli täitsa hea trenn.

Olime oma imelise vaatega hotellis ainsad külalised. Päikeseloojangut sõitsime vaatama Crystal Baysse, kus on ilus rannake, mis on populaarne seal ujuvate mantade poolest. Nusale tehakse üldjuhul Balilt päevaseid trippe, seega õhtuti on saar turistidest tühi, mistõttu saime ägedas beachclubis rannapeo asemel hoopis koos restoranitöötajatega suurelt ekraanilt youtube videoid vaadata.

Kuna Nusal on väga palju vaatamisväärsusi, siis otsustasime rolluga teha kogu saarele ringi peale. Saare teeolud on võrreldes kahe aasta taguse ajaga kõvasti paranenud, kuid ei kannata siiski eriti palju kriitikat. Kui kõht hakkas tühjaks minema, siis ronis Heimu palmi otsa ja tõi meile kookose ja duriani. Durianid on üldse ühed imelikud puuviljad, sest lisaks hirmsale haisule on need ka jube halva maitsega. Sellepärast ongi ilmselt mitmetes hotellides “no smoking” sildi kõrval ka “no durians” silt. 

Käisime Atuh ja Diamond beachil ning Tembeling Springsis, kus oli peale meie veel ainult paar inimest. Kuna seal saime juba korralikult mäest alla ja üles ronida, siis otsustasime Nusa põhituristikasse Kelingkingi jõudes ronimise vahele jätta. Seal kuulsime esimest korda ka juhuslikult eesti keelt kõnelevaid inimesi. Muidugi veidi hiljem avastasime, et tegemist on Heimu sõbranna Merli seltskonnaga, kellega plaanisime nagunii kokku saada. Kuna neil oli õnnestunud saada omale päikeseloojangu vaatamiseks kohad mõnusale vaateplatvormile, siis otsustasime oma plaani veidi ümber teha ja jäime koos nendega imelist vaadet nautima. Vahepeal tundsime, et maapind meie jalge all väriseb, aga arvasime, et keegi lihtsalt lollitab alumisel korrusel ja seega ei pööranud me sellele olukorrale eriti palju tähelepanu. Viskasime ainult nalja, et meie asukoht oleks ikka eriti halb, kui päriselt maavärin peaks tulema. Alles hiljem saime teada, et Bali külje all toimuski sel ajal 5,8 magnituudine maavärin.

Lomboki külje all asub kolm pisikest Gili saart: Gili Trawagan, Gili Meno ja Gili Air. Trawagan on peosaar ja nendest kolmest kõige populaarsem, Meno on kõige pisem ja vähem turistikas ning Air kõige romantilisem paarikeste saar, mistõttu meie otsustasime just selle viimase kasuks. Kohale jõudes olime väga positiivset meelestatud, sest tegemist oligi ülimat armsa väikese saarekesega, kus puudusid igasugused mootorsõidukid ning saare ainsad transpordivahendid olid hobused ja jalgrattad, millega sealsetel liivateedel ringi liikuda. Me jõudsime paari päevaga saarele umbes 7 ringi peale teha. 

Kogu rannaäär on mõnusaid kohvikuid täis, kus saab kuulata live muusikat, juua kokteile, käia massaažis, mängida piljardit, teha joogat või vaadata välikinos tähistaeva all filmi. Tuli ette ka olukordi, kui kogu saarelt läks elekter ära, aga õnneks live-muusika mängimist see ei takistanud. Üllatav oli meie jaoks see, et mitmes kohvikus pakuti nii muuseas ka magic mushroom shake. Indoneesias on taoliste mõnuainete tarbimine rangelt keelatud, kuid kuna Gili saartel pole politseid, siis seal vaadatakse karmidest seadustest lihtsalt mööda. Indoneesias narkootikumidega vahele jäädes võivad tagajärjed olla nt vanglakaristus või hullemal juhul ka püstolilask pähe. 

Meie kolmandat sihtkohta Lomboki kutsutakse Bali väikeseks õeks, kus turism alles kogub hoogu. Saart rüüstasid veidi enam kui aasta tagasi suured maavärinad, mis tapsid sadu inimesi. Erinevalt Balist olid kogu saarel väga korralikud sõiduteed, mida soovivad pidevalt ületada ka erinevad kitsekesed, kutsad, kanad ja lehmad. 

Lombokile minnes soovitatakse imeliste vaadete nautimiseks võtta kindlasti ette Mount Rinjani kahepäevane matk. Kuna me Balil alles ronisime mäe otsa, siis otsustasime selle siiski ära jätta. Läksime selle asemel koskesid vaatama ja nautisime palmimetsade ääres olevaid süsimusta liivaga randasid. Päevaplaani tehes pidime arvestama ka sellega, et iga päev kella 2-st 4-ni oli saarel korralik äikesetorm, nagu troopikas ikka. 

Väga palju turiste seal ei olnud, seega saime taaskord olla ainsad külalised suures hotellis, kus meid teenindas umbes kümme inimest. Armas oli, kui väiksed lapsed meile “Hello!” hüüdsid, aga siis enam nii nunnu polnud, kui nad peale seda järgi hakkasid jooksma, samal ajal karjudes: “manii, manii, manii”. Lombok oli meie esimene sihtpunkt, mis oli islami usku. Pühakojad olid hoopis teistsugused kui mujal  ja paraku erilist silmailu ei pakkunud. 

Lombokilt sõitsime lennukiga tagasi Balile. Air Asiaga maksavad lühemate siselendude piletid 10-20€ ning rahvusvaheliste lendude omad 20-50€. Kõik kolm saart olid erineva hingamisega ning väärt läbi käimist. Nusa Penidal olid kõige ilusamad vaated, sinna soovitame neist kohtadest kõige rohkem.

Loo autorid Heimar ja Gertrud