Eestlased Abhaasias
1945. aasta 15. veebruaril sündis minu ema Eesti perre Abhaasias. Tema ema sündis, elas ja suri eestlasena Abhaasias. Veel varasema põlvkonna kolimist Eestist Abhaasiasse soodustas sealne vene võim. Sest sooviti rahvaste segamise teel alla suruda rahvusriigi tekkimise võimalust piirkonnas.
Родина абхазов. De facto territoriaalne rahvusriik 1993…[2008]…2018..?
Haldus:
- juriidiliselt jätkuvalt Gruusiale kuuluv;
- de facto iseseisev abhaaslaste vabariik alates 1993;
- esmakordne rahvusvaheline tunnustatus aastast 2008;
- rahvusvahelise poliitika tasandil ka Venemaa okupeeritud ala aastast 2008.
(De facto) vabariik peaaegu sama kaua kui Eesti (taasiseseisvumise järel). Viis korda väiksem territoorium ja viis korda vähem elanikke. Mägine: kui Eestis elab lõviosa Tallinnas, siis Abhaasia asustus on valdavalt rannikul. Abhaasia sisemajanduse kogutoodang on võrdlemisi olematu.
Rahaga on nii, et neil on oma raha küll, kuulutab veebiotsing. Täpsemalt mündid. Aga tegelikkuses kasutatakse vene rublasid. Näiteks hinnad on rublades ja vahetusrahana ka me kunagi kohalikku valuutat ei saanud. Uudisväärtuslik on plaan trükkida etnilise puhastuse ehk abhaaslaste patriootilise sõja 25. aastapäeva auks 29. septembril 2018 ka paberkupüüre. Täpsemalt 10 000 kupüüri paberraha, mida reaalselt kasutusse ei lastagi.
Etnilise ja sõjaga on nii, et au ning häbi on sama mündi kaks külge. Aega on möödunud palju, kuid sõjast on märke maha jäänud. Kohalikud takso- ning ekskursioonijuhid suunasid meie tähelepanu paljudele sõja mälestusmärkidele. Minu silmis on Eesti mälestusmärgid justkui nukrad meenutused sõjas õnnetult hukkunuile. Abhaasia mälestusmärgid tundusid kujutavat hoopis tunnustust sõjasangaritele.
Üle poole elanikkonnast aeti riigist välja või tapeti. Maha jäi hulgaliselt tühje elamuid, mis tänaseks džunglit ja prügi täis. Meie külastuse ajal arvas minu põlvkonna sugulane, et vihkamine teise rahvuse suhtes on nii suur, et isegi teisest tühjaks jäänud parema maja hõivamine ei kõlba. Ema selgitas veendunult, et veritasust tulenev hirm on põhjus, miks abhaaslased sõjaga välja aetute majasid ei hõiva.
Kui midagi soovitaksin, siis mitte kanda sõjaväe mustrites või stiilis rõivaid Abhaasia külastuse ajal. Isehakanud sõdurivormis marurahvuslase väljanägemisel tundub olevat tähendus. Seda tähendust kannab Abhaaslane, kellest tänaval möödud. Ja seda tähendust aitab mõista muuseumi väljapanek Suhhumis.
- Gagra; Novõi Afon.
Gagra on vana kuurortlinn: rand ja hotellid. Randa saab astuda läbi uhke värava, mis on ajast räsitud ilmega. Must meri, kivine rand, palmid ja mäestik moodustavad eksootilise vaatepildi. Eksootiline lõvikutsikas, suur kotkas ja väike laisk loom on värava ette turiste ootama sätitud. Neid müüakse 100 ₽ eest turistide fotodele poosetama. Vene turistid on siin ja seal end kivisele rannale suvitama sättinud. Võib-olla on siin mõni kohalikki. Neil on kadestamisväärselt palju kannatust ebamugavatel kividel lebotada ning merd nautida. Venemaa poole Musta mere kivistes randades ei näe vist mitte kunagi nii vähe rahvast. Ja see tundub olevat põhjus, miks turism Abhaasias toimib. Lisaks on Abhaasia välja arendamata turismitaristu väga odav.
Novõi Afon on ilus linn. Sealne koobastik, klooster, kindluse varemed, kaunis park, langevad veejoad ja räsitud raudteejaam koos tunneliga on vaatamisväärsused. Ühed parimad vaatamisväärsused Abhaasias. Lisaks on mitmeid hotelle ja söögikohti, mis selgelt turistidele mõelduna võimaldavad kvaliteetselt nautida kohalikku. Soovitan Abhaasiat külastades ööbimiskohaks valida Novõi Afon linna. Vähemalt mõneks ajaks.
- Suhhumi.
Pealinn, suurim linn, mis ei ole väga suur. Räsitud asulat kirjeldas mu ema provintsilinnana. Pikk promenaad kulgeb rannikul praktiliselt kogu linna ulatuses. Ka populaarsemas piirkonnas on näha räsitust ja purustusi, mille tõenäoliselt tekitas lõhkekeha. Suured rahasummad, millega Venemaa Abhaasiat toetanud on, ei ole avaldanud märkimisväärset mõju. Ema sõnul on just korruptsiooni uskumatu tase põhjuseks, miks arengut ei ole märgata. Arvatavasti korruptsiooni tõttu peab külastaja piirilt saadud viisa eest tasuma pealinnas, sest piiriametnikele tasutud raha ei jõuakski edasi.
Suhhumis ööbisime, sest see asub praktiliselt Abhaasia ranniku keskpaigas. Suhhumist on Gruusia piirini pisut vähem ja Vene piirini pisut rohkem kui 100 kilomeetrit. Ööbisime booking.com kaudu leitud venelaste hotellis (Отель Семь Гор), mis oli soodne ja puhas. Hotell asus kesklinnast kaugel, kuid ranna lähedal. Kiitvatest 36-st külastajast oli üks belglane, üks valgevenelane ja ülejäänud venelased.
Suhhumi oli linn, kus minu ema käis keskkoolis. Külastasime üht maja, kus ema õpingute ajal elas. Haukuva koera peale kohale tulnud naaber kinnitas, et majas elatakse ja arvatavasti on praegugi keegi kodus. Täpsemalt mu emale peavarju pakkunud pere poeg Dima. Pärast seda, kui mu ema tükk aega tänaval kisas, tuli Dima uksele. Sõbralik lühike kohtumine: sooviti head, jagati kontakte, uudiseid ja viinamarju. Kiirustasime, et külastada veel turgu ja otsida ema kooliaja sõbrannat, kelle aadressi saime viisa eest raha korjanud ametnikult. Sõbranna aadress oli muutunud: tänav ja korterinumber olid uued, kuid maja asukoht sama. Kummalised protsessid, mis võimu muutumisega kaasnevad. Leidsime sõbranna kodu, kus kedagi ei olnud. Naabrimehe mobiilikontakti kaudu sai kokku lepitud kohtumine järgmisel päeval. Otsisime ka kreeklannast sõbrannat, kellest kodutänaval keegi midagi ei teadnud. Kreeklased olid laevadega massiliselt Abhaasiast lahkunud, kui sõjaeelne konfliktiolukord hoogu kogus. Maha jäi neid väärtuslikku mõju arhitektuurile ja kultuurile.
Lisaks külastasime Suhhumis veel promenaadi, botaanikaaeda, keskväljakut ja muuseumi. Muuseum oli minu jaoks väga huvitav. Botaanikaaed kohalikus mõistes kallis, kuid võrdlemisi kehva. Promenaad ja keskväljak olid nagu Gagra ranna värav: uhke ja räsitud.
- Kodori jõgi; Estonka.
Külastasime surnuaeda, sest just siis ja seal oli minu lähim kokkupuude minu emapoolse vanaemaga. Vanaisa haud on juba Eestis. Vanaisa oli tark ja saatis lapsed pärast Suhhumi keskkooli Eestisse õppima ning elama.
Estonka surnuaed oli ketiga kinni seotud raudvärava taga ja ümbritsetud läbimatu džunglivõsaga. Õnneks oli surnuaia alalt võsa puhastatud ja paik hooldatud oodatust paremini. Minu jaoks üllatuslikult oli aed looma, mitte inimese jaoks. Abhaasias on hoovid aiaga piiratud ja loomad tänavatel vabalt. Lehmi kohtab Abhaasia teedel rohkem kui Indias. Aga võib-olla on see nii, sest põhimaantee tähendab Abhaasias ühte kahesuunalist asfaltkattega teed piki rannikut.
Vanaema oli hea laps, sest tal oli mitu nime. Tal oli ka hea laps, sest ema räägitud lugude kaudu jõudis minuni temast mulje. Lastelastele räägitud lugudes oli vanaema “Paabu”. Vanaema argipäev oli põnev, sest ta ei olnud igav inimene, järeldaksin lugude kokkuvõttena. Hauakivil oli vanaema nimi Liisi, sulgudes sünninimi (Alicé) ja passis olevat olnud venestatud Elizabeta. Südamlikest vanaisa sõnadest hauaplaadi graveeringul ja ema poolt süüdatud küünlast järeldan, et vanaema oli armastatud inimene.
Kodori jõgi on üks kahest Abhaasia suurimast jõest. Külma vee ja kiire vooluga mägijõgi on eksootiline vaatepilt, mis seniajani oli mulle tuttav vaid mustvalgetelt fotodelt ning ema räägitud lugudest. Külastasime jõge surnuaia lähedal, sest jõeni viivalt teelt tuli suur kastiauto, mis viitas tee läbitavusele ka suure taksoga. Tõenäoliselt tegime õige valiku. Ema sõnul ei olnud see kaunis paik kõige ilusam vaade Kodori jõele. Kuid kokkuvõtteks jäi Estonkas Kodori külastus meie ainsaks looduskauniks vaateks. Suuresti inimtühjaks jäänud eestlastega asustatud küla oli džunglivõssa kasvanud. Mitmed rajad, mis vanasti kauneid vaateid võimaldasid, olid läbimatud. Tervet Abhaasiat iseloomustab metsik džunglivõsa, mis võimutseb seal, kus sõjaeelselt oli korrastatud ja kasutusel aia- ning põllumaa.
Estonkas sõitsime minu ema lapsepõlvekoju ja klõpsasime ühispildi trepil, kus ka varasemate külastuste ajal ühispilte tehti. Maja oli hävinud, kuid googlemaps.com kaudu olime seda juba näinud. Elumajast olid osaliselt püsti seinad. Seda oli rohkem, kui ma oodata osakasin, sest võimalus oli kujutleda maja tervena. Maja seintel ja majas sees kasvasid puud. Ema suureks kurvastuseks ei olnud aias alles ühtegi söödavate viljadega või ilu pärast kasvama pandud puud, mis tema lapsepõlve ajal seal olid. Aga elumaja seinte ja puude vahel oli prügihunnik, mille tõenäoliselt kogus sinna maa praegune omanik. Omanik, kes meie uudistamist märgates kohale tuli, et oma omandiõigust kuulutada.
Enne ema majakoha juurde jõudmist tegime peatuse tänava alguses, sest ema soovis leida tuttavaid kes endiselt Estonkas elavad. Majast, mille elanikke otsisime, me kodus olijaid ei näinud. Kuid naabermaja aia taha ilmus me kolistamise peale uudistav naisterahvas, kelle käest kohalike elanike kohta infot küsida sai. Lühikese vestluse tulemusena läks naisterahvas kutsuma oma meest, kes mu ema koolikaaslane pidi olema. Ema kõhkles, kuidas see mees võiks temasse suhtuda, sest lastena olevat ema tal “mingi asja pärast” kiviga pea lõhki löönud. Ei teagi, kas oli asja eest või nii ebaoluline, et meelest läinud, kuid meisse suhtuti hästi.
Kohalik tervitas meid lahkelt, kui oli aru saanud, kes ema on. Mäletas ja lisas, et ema on nii vanaema nägu. Ei teagi, kas äratundmise põhjusel, abhaaslaste väidetava külalislahkuse tõttu või minu klõpsiva fotokaamera mõjul, tabas meid külalislahkus. Kohalikust kohvist me keeldusime, sest see on aeganõudev tegemine ja ei ole eestlase maitse järgi. Kohalikku veini proovisime: mitte eesti maitse järgi, kuid maitsvam kohvikutes pakutust. Veini kõrvale rääkis kohalik kurbi uudiseid. Džunglist ja mahajäetusest, mis me plaanitud looduskaunid jalutuskäigud võimatuks on muutnud. Selle mehe hinnangul oleks mu ema lapsepõlvekodu terve, kui see oleks müüdud abhaasidele.
Ema lapsepõlvekodu hävinud elumaja kõrval oli vaid osaliselt lagunenud laudakuur ja kaev. Munakivi täidisega betoonseinad ja puitlaudadest ehitatud hõredate seintega katusealune heina jaoks. Katusealune ei ole elumaja seintest tugevam, kuid oli alles. Vanemate jaoks oli see kõrvalhoone positiivne avastus. “Suvila”, sest sealne lakapealne oli varasemate külastuste ajal nende ööbimiskoht. Aga vahepeal olevat kaevul, abhaaside pahameeleks, ka relvapeidiku funktsioon olnud. Kokkuvõtteks tundub küll, et ema lapsepõlvekodu hävitati sõjas sihipäraselt.
- Bsõb jõgi; Ritsa mägijärv.
Pikk ekskursioonipäev tõestas, et mingil määral turismindus toimib. Buss, mis kokku lepitud ajast tund varem me hotelli jõudis, loksutas meid venekeelse jutu saatel mägedesse. Bsõb on Kodori kõrval teine Abhaasia suurim jõgi. Bsõb jõe orgu pidi sõitsime mägedesse, et näha kuulsat Ritsa järve.
Ekskursiooni giid kõneles mikrofoni päheõpitud teksti ja käskis meil vait olla, sest me segame teda. Positiivne oli see, et eeltöö ekskursiooni jaoks oli tehtud. Aga jutustatud legendid olid mu emale võõrad, mis viitab, et need olid vist vaid turisminduse elavdamiseks välja mõeldud. Ja kurjustati meiega rohkem kui üks kord selle reisi ajal. Näiteks veini degusteerimisel ei lubatud ka lõbustatult lobiseda, nagu puhkajale kohane. Türgi või Egiptuse moodi veini-mee-juustu degustatsioonid olid ekskursiooni tähtsad osad, mille eest ekskursiooni korraldaja tõenäoliselt lisatasu sai. Ja need olid tegelikud ainsad kohad, kus meil täpselt piiritletud ja väga lühike aeg bussist väljumiseks ei olnud. Mägede tunnet ning ilusaid vaateid ekskursioon siiski võimaldas, mistõttu seda ka soovitan.
Külastasime Helesinist järve, mis tegelikult oli mudase tooniga rohelist värvi. Tegime peatuse mägedevahelise kanjoni kitsaskohas, kust tee edasi Ritsa poole läks. Ritsa järve turismipiirkonna külastusele lisaks tegime bussitiiru järve kaugemas osas. Kauneid vaateid kõrgusest, järveveest moodustuvat südame kuju, puhast joogivett, teistsugust ujumisranda, koske ja Stalini suvilaala võimaldas näha juurdehindlusega lisatiir. Tagasiteel käisime söömas ilusa vaatega toitlustuskohas ning jalutasime üle jõe rippsilda pidi.
Turist:
Vene keeles peab suhtlema ja inglise keelt ei osata. Kogu turismiinfo ja suunaviitade süsteem on ainult kohalikus ja vene keeles. Individuaalselt on võimalik tellida inglise keelt kõnelev ekskursioonijuht. Olemas on ingliskeelne raamat-vestmik (Abkhazia: A Traveller’s Guide and Phrasebook 2016 by Sophie Royle), kuid see levib sama laialdaselt nagu kohalik valuuta.
Mobiiltelefonid tuleb “agressiivse levipiirkonna” põhjusel välja lülitada ja kasutada saab vaid kohalikku kõnekaarti. Mobiiltelefone sisse lülitades kinnitavad osad telefonid, et Abhaasia on Moskva ajavööndi piirkond ja teised, et Abhaasia on Gruusia ajavööndi piirkond. (Kuri sõduristiilis kohalik küsis meilt hiljem, tänaval, kella ja päris täpsustust, kas meil on Moskva aeg.) Näiteks postiteenus lihtsalt ei ole võimalik ses rahvusvahelise tasandi poolt isoleeritud piirkonnas, kus de facto staatusega seoses nimetuste erinemine sarnaneb staatuse erinemisega.
Ma aimasin, et selle piirkonna veinid ei maitse mulle. Kuid klaasiga müüdav vein toidukohtades oli ootamatult kohutava äädika järelmaitsega ja üsna joodamatu. Proovisin mitmeid poe pudeleid ja käisime ka degusteerimisel. Kokkuvõtteks valge kuiv vahuvein oli hea. Kuulus kohalik psou viinamarjasort ei olnud halb, kuid mitte päris minu maitse järgi. Toit on hea! Üks väheseid tõesti häid asju ja õnneks minu ema on osanud paremad palad Abhaasia kultuurist ka Eesti koju kaasa tuua.
Kummalisel kombel on klienditeenindus Abhaasias ülbe ja ebaviisakas. Tundub, et kohalikule rahvale nii iseloomulik kõrkkus on põhjuseks, miks külastaja kuningana võib kujutleda end vaid rannas, kivi otsas. Aga rannad on see-eest oi-oi-oi kui kivised!
Loo autor Tiina
