GUATEMALA kiirvisiit
Sõitsime mehhikost Guatemalasse. Tapachula lennujaamast otse, ootamatult ja ettevalmistuseta sõitsime taksoga piirini ja sealt edasi kõige ootamatumaid ning odavamaid transpordiliine pidi õhtuks Antigua Guatemalasse. Kõige kummalisem päev üldse!
Tegelikult maandusime Tapachula lennujaamas ja plaanisime ööbida Tapachula linnas, vaadata vaatamisväärsusi ning teha kiire täpsustus kust, kuidas ning millistel tingimustel ületada piiri Mehhikost Guatemalasse. Lennujaamas selgus aga, et ainus transpordivõimalus linna on takso, kallis takso. Küsisime hinda ja selgus, et sisuliselt sama palju maksab sõit lennujaamast linna ja sõit lennujaamast piirile. Sõitsime piirile ja jalutasime Guatemalasse. Tüütud Guatemalalased ründasid meid otsekohe kõiksugusi pakkumisi üksteisest üle kisades. Valimata seejuures keelt. Mitte viisakuse mõttes, vaid meie keeleoskusest hoolimata.
Meile määriti pähe rahavahetust, ehkki meil ei olnud õrna aimugi, milline peaks olema kurss. Lõpuks me ka soostusime, sest meil ei olnud sentigi sularaha ning ühitransport Guatemalas ei võimalda tõenäoliselt kaardimakseid. Vahetasime raha ja vähe. Seega õnnetult keeldusime taksoteenustest ning küsisime bussi. Lõpuks pressis üks tubli vastutulelik guatemalalane meid kahte ühe tillukese takso esiistmele ootama, mil takso tagaistmele koguneb neli kohalikku. Ja sõit võis alata! Lõbus oli meil lõbus ja oli kohalikel tagapingis. Ning meil ei olnud aimugi, kaua selline sõit pidi kestma. Esimeses suuremas asulas meid siiski kupatati taksost maha ning osutati sõrmega õige suund kätte, kust otsida järgmist transporti. Osutatud suunas kisaski mingi kohalik juba valjul häälel Marguse nime. Kuniks me juurdlesime, kuidas info liikumine võimalik oli ja ta me nime teada sai, selgus, et ta kuulutab bussi väljumist San Marcose asulasse. Sarnaselt vahetasime busse veel mitmeid kordi ja kordagi ei näinud sellistes bussides teisi turiste ega valge nahaga inimesi. Küll aga nägime bussiaknast mitmeid relvastatud kohalike, oli relvaks siis matšeete või pumppüss. Ning saime kurttummalt kerjuselt valju sõimu kuulda. Selle pärast, et me ei annetanud talle raha olukorras, kus päev otsa nälgisime, sest kartsime jääda keset ööd ja ilma rahata tühermaale, kui enda toidu peale raiskame rahanatukest. Üllatuslikult me siiski jõudsime õhtupimeduses soovitud sihtkohta, kus selles riigis turistidel võrdlemisi turvaline pidi olema. Leidsime ka ööbimise, kus oli võimalik tasuda kaardiga, poe kust saime kaardiga osta õhtusööki ning saime info, et samas asulas on võimalik võtta pangaautomaadist sularaha. Kõik see info, mida me hotelli omanik, sisuliselt olematu inglise keelega, meile jagas, tegi meid super rõõmsaks. Ja meie rõõm tegi omakorda silmnähtavalt väga rõõmsaks hotelli töötajad. Kummaline päev, mis oli täis rohkelt vedamist!
Antigua Guatemala – teine Guatemale päev algas järjekordse hirmutundega. Me ainus pangakaart ei võimaldanud sularaha võtmist ja meil oli imevähe sularaha alles. See oli hetk, mil langetasin otsuse, et edaspidi peab reisidel kaasas olema tagavara sularaha ning just dollarites, mille väärtust tunnustatakse pea igas riigis. Närviliselt naasin hotelli ja avasin arvutis netipanga. Guatemala sularahaautomaadid toimivad magnetpõhise süsteemiga, mis SEB panga seisukohalt on turvarisk ja seega nende automaatide kasutusvõimalus on piiratud. Õnneks on lahendus lihtne: netipangas tuleb õigest kohast eemaldada linnuke ja muudatus kinnitada. Saime sularaha ja vabaks pingest. Seejärel kolisime odavamasse hotelli ümber ning hakkasime uurima võimalusi külastada purskavad Pacaya vulkaani, mis oli Guatemalasse tuleku eesmärk.
Pacaya purskab laavat! Lakkamatult ja silmnähtavalt. Seda oma silmaga näha oli põhjus, miks Guatemala külastuse üldse ette võtsime. Ja see oli seda täielikult väärt! Boonusena saime laava kuumuses küpsetada vahukomme.
Külastasime vulkaani õhtuse „ekskursiooniga“, mille broneerisime Antigua Guatemala agendi kaudu. See „tuur“ oli soodne ja pettumus. Soodsa hinnaga olime broneerinud enesele edasi-tagasi transpordi ja kohapeal pidime juurde maksma, et reaalselt vulkaani külastada. Sellise korraldusvõimaluse peale ei osanud isegi mitte mõelda. Ainus asjakohane asi, mida sest agentuurist saime, oli soovitus külastada vulkaani õhtusel ajal. Pärast päikese loojumist pakub vulkaanist taeva poole lendav laava veelgi võrratumat vaatepilti! Pimedat rada pidi taskulambita tagasi bussi poole koperdades sattusime veel fluoresentsete putukate metsa ka. Väga kaunis ja ületamatu elamus.
Kolmas päev – Atitlàni järve külastus. Palju kiidetud, vulkaanidevahelist, järve sõitsime uudistama, sest kõik Guatemalat tutvustavad turismiallikad soovitasid. Tegelikult arvan, et see külastus oli aja raiskamine, kuid kindlasti oleks see piinama jäänud, kui ma ei oleks oma silmaga näinud nii kiidetud paika.
Neljas päev – Atitlàn hommik. Üsna pikalt veetsime aega veel järve ääres, rahulikult. Järvel ega teiselpool järve paadituuriga ei käinudki. Ootasime aega mil väljub buss. Eesmärk oli ööbussiga Floresesse sõita, sest seal lähedal asuvad Guatemala kuulsaimad maiade varemed: Tikal.
Viies päev – Flores. Kohe bussist juhatati meid (turismibisnisi esmaklassilise konkurentsieelisena) me soovikohase hinnaga majutusse ja turismibüroo sama päeva Tikali ekskursioonile osalema. Tikali päev algas juhusliku hommikusöögiga: pelgasime nälga jääda ja hirmuga ostsime, mida sai. Bussireisi peatuses saime me, ekskursioonilised, tasuta kohvi ning kõrvale ostsime jäätiseid. Juhuslikult, nagu suurepärase söögigi, otsustasime võtta ka giidi. Me esimene giidiga varemetekülastus!
Giid rääkis, et levib valejutt sellest, kuidas maiad verised ohverdajad olid. Tema sõnul inimohverdused ei ole kunagi arheoloogiliste leidudega tõestatud olnud kui sage nähtus. Kuid püramiidide põhifunktsioonideks oli siiski võimustruktuuride eristamine ja pühade puhul viidi läbi rituaale just püramiidi ees platsil, kus asub ka ohvrikivi. Püramiidi otsa saime ronida mööda puutreppi, et vaadet nautida. Aga ajal, mil Tikalis elati, oli püramiid enamuse jaoks kättesaamatu privileeg. Lisaks rõhutas giid, et vale on rääkida turistidele Tikali avastamise ajast. Arheoloogiliste tööde käigus džunglist välja kaevamine välismaalaste poolt ei olnud avastamine, kui kohalikud katkestusteta oma pühade ajal varemeid külastamas ja ohvrikivil ande põletamas käisid. Kohalikust piirkonnast pärit giid kinnitas, et tema mäletab, kuidas väiksena veel avastamata Tikali külastas.
Ekskursioonilt naastes oli meil veel aega, et uudistada Florest. Flores on linnake järve saarel, väga maaliline. Sõime kallist ja, kahjuks, mitte väga maitsvat pastarooga söögikoha katuseterrassil, kust avanes ilus vaade päikeseloojangus järvele. Tikali tuur ja ees ootav transport tagasi Mehhikosse said broneeritud samast büroost.
Kuues päev – väljusime bussiga Floresest varahommikul, enne päikesetõusu. Ühistranspordina toimivas bussiloksus oli lisaks meile National Geographic logodega rõivastes mees, kes toimuva piiriületuse kirjeldusi sageli oma diktofoni jutustas. Piirijõel lisandus seltskond turiste, kes näiliselt korralageda ja täiesti toimiva piiriületuse süsteemi pärast väga närvilised olid iga kord, kui oli tarvis aega parajaks teha. Mehhiko sihtkohta jõudsime varasel õhtutunnil, terve ja elurõõmsana – elamusterikas spontaanne põige Guatemalasse tasus end tuhandekordselt ära!
Loo autor Tiina
