Idüllilised rannad, UNESCO maailmapärand ning mitte ühtegi turisti
Buss peatub Kilwa Masoko väikelinnas Tansaania lõunarannikul. Meid võtavad vastu paar putkat ning mõned kolmerattalised helesinised tuk-tukid, värvikirevad telefonifirmade reklaamid ja pikkadel puitpinkidel istuvad päevinäinud triiksärkides mehed. Mitte keegi isegi ei vaata meie poole ning üldine atmosfäär pole mitte ainult rahulik, vaid isegi veidi uimane. Olles harjunud pideva liigse tähelepanuga, mida nahavärv paratamatult Ida-Aafrikas kaasa toob, oskan sellist ükskõiksust kõrgelt hinnata. Suundume Alariga bussijaama kohvikusse ühe euro eest lausa kriminaalselt suurt riisi ja ubade portsu hävitama. Saame teada, et lisaks mõnele hotellile on Kilwa Masokos ka väike kliinik, politseijaoskond ja pangaautomaat ning mõistame, miks tavaliselt Ida-Aafrika väiksemates kohtades keskusena toimiv bussijaam siin linnas ebaharilikult tühi on. Kõik on ju rannas – seal, kus elu käib!
Ööbimiskohaks oleme valinud Kilwa Dreams puhkekeskuse, mis interneti andmetel peaks olema eraldatud rannas ja imeilusate vaadetega. Bussijaama putkade vahel ube süües on raske ette kujutada, et sellises väikeses kohas saaks üldse mõni korralik majutusasutus olla. Võtame tuk-tuki ja sõidame kõigepealt pikalt üle tühermaa ning pöörame seejärel kuhugi võsa vahele. Minu kõhklused kasvavad. Sõit võsa vahel tundub kuidagi liiga pikk ning juht valib aina väiksemaid kõrvalteid. Selline ei saa ju olla tee ühte korralikku puhkekeskusesse! Sama järsku, kui me võsasse satume, jõuame sealt ka välja. Otse meie ees on helesinine ookean ning palmide vahelt viib korrastatud rada erksavärviliste rannamajade vahele. Köögist tuleb välja veidi äraoleva olekuga taanlasest omanik, kes ise meile kohe telkimiskohta pakub ning parimalt kohalt ka suure laua eest ära tõstab. Paigutame telgi täpselt mere äärde ning meil on imeline vaade uuelt koduukselt. Nii võibki lihtsalt tunde telgis pikutada ja ookeani vaadata.
Ilm on soe ning magamiseks piisabki vaid telgist ja matist, tekk või isegi lina on täiesti ebavajalik. Öösel mühiseb ookean kohati nii kõvasti, et on raske isegi magama jääda, aga õnneks väsitavad päevad värske õhu käes ning kuuma päikse all piisavalt. On tunda, et see puhkekeskus on omanike poolt loodud eelkõige mõnusaks ja rahulikuks koduks endale, kus aeg justkui seisma jääb. Detailidele väga suurt rõhku pööratud – merekarpidega kaunistatud aknalauad, temaatiliselt maalitud majad (rääkimata veekanistrist) ning kümned ja kümned maalid, mida kohalik kunstnik sealsamas igapäevaselt juurde maalib. On väga kodune tunne, samas olen eemal kõigest segavast, tajun enda ümber ookeani võimsust ning jälgin väikeste kalapaatide teekonda mööda ookeani. Väga lihtne on mõtteid koondada ning inspiratsiooni koguneb nii kirjatükkideks kui ka edasisteks plaanideks elus. Päevad kulgevad rahulikus rütmis välikohvikus lugedes ja kirjutades, tõusu ja mõõna vaheldumist jälgides, mööda üksikut rannajoont jalutades, pimedas taskulambi valgel kõige hämmastavamaid mereelukaid pildistades ja õhtuti lainete loksumist kuulates.
Ühel õhtul toob koha omanik meile lihtsalt niisama “väikse snäki”. Olen peaaegu terve elu olnud taimetoitlane ning liha alles hiljuti sööma hakanud, seega proovin esimest korda elus krevette ja päris hea on, kuid kust pean mina teadma, et see teine asi taldrikul kaheksajalg on…näeb välja nagu praesibul ja maitseb nagu liha. Kui Alari ütleb mulle, et ma just kaheksajalga sõin…siis kukun peaaegu toolilt alla. See hetk tundub natuke uskumatu. Kaheksajalad on siin piirkonnas kõige tavalisem toit üldse, seda grillitakse ning pakutakse iga nurga peal snäkina müügiks.
Privaatust puhkekeskuses jagub – külastajaid on peale meie vaid kaks ning needki on omaniku sõbrad, puhkekeskuse ümber on konkreetselt võsa ning juhuslik möödakäija siia randa kuidagi sattuda ei saa. On isegi natuke imelik mõelda, et nii ilusas ookeaniäärses kohas on võimalik niivõrd privaatne ja eraldatud ööbimiskoht rajada, kus üheski suunas ühtegi naabrit näha ega kuulda pole. Tansaania suurimast linnast Dar Es Salaamist lõunapoole jääv rannikujoon ongi turistide poolt üks vähemkülastatavamaid piirkondi. Suure tõenäosusega seetõttu, et randa jõuab ka kiiremini ja mugavamalt – vaid mõnetunnise laevasõidu kaugusel asub reisijate hulgas populaarne Zansibari saar. Need vähesed turistid, kes Kilwa Masokosse jõuavad, on aga eelkõige huvitatud selle piirkonna ajaloost, kuna sadamalinnast vaid lühikese laevasõidu kaugusel asub Kilwa Kisiwani saar, kus asuvad endise Kilwa sultanaadi varemed, mis kuuluvad UNESCO maailmapärandi objektide alla.
Saare külastamine koos külastusloa, giidi- ja paaditasuga maksab üle 20 euro ning igaks juhuks teen enne veidi uurimistööd, olemaks kindel, et selle raha eest meile lihtsalt mingit viltukukkunud maja kuskil keset põldu ei näidata. Pildid saarel olevatest varemetest on aga võimsad ning juba järgmisel hommikul sõidamegi purje lehvides puupaadiga saarele. Maabume suurejooneliselt võsasse ning kõnnime paljajalu läbi mudase ranna. Jälle võsas? Kus kõik need võimsad varemed nüüd siis on…
Hetk hiljem ongi aga meie ees massiivse Husuni Kubwa (Suur Kindlus, suahiili k.) ehk Sultani lossi varemed. Enda alla terve hetktari võttev kompleks asub järsakul, mis pakub võimsat vaadet India ookeanile. 13.-14. sajandil oli Kilwa Kisiwani üks India ookeani oluliseid kaubanduslinnu jõukate elanikega. Nüüd paistavad vaateväljas aga vaid tavalised mudahütid, mille ehitusel on kohalikud elanikud julgelt kasutanud ka UNESCO maailmapärandi varemete kivisid. Just see varemete vahel käiv vilgas külaelu – kes karjatab kitsi, toidab trepil last ning kes joob pisikese külapoe ees karastusjooki – annab saarele erilise atmosfääri. Paadiliiklus maismaa ja saare vahel on üsna tihe ning õhkkond saarel on väga vaba ja sõbralik.
Mööda pisikesi jalgradu jõuame järgemööda erinevate matmispaikade, kindluste ja paleedeni, mis kohaliku külaelu keskel, taustaks helesinine ookean, väga rahustavalt mõjuvad. Viimaseks jätab giid saare kuulsaima ehitise Great Mosque (Suur mošee, inglise k.), mis oli 13.-19. sajandil Ida-Aafrika suurim ning hetkel Ida-Aafrika ranniku vanim allesolev mošee. Jalutame mošee võlvide all ja jälgime läbi suurte akende ja lagunenud katuse sissepiiluvate päikesekiirte mängu valge krohviga kaetud põrandal. Vaid mõni meeter eemal söövad kitsed püha muru ning all rannal ootavad külaelanikud laeva, et maismaale jõuda. Kogu see kooslus mõjub väga rahustavalt. Varemete kõrval istudes ja oma puupaati oodates jõuan muuhulgas mõelda ka veidi lähemale minevikule kui seda on 14. sajand ning loodan, et nende päevade jooksul kogetud rahu jääb minusse veel pikaks ajaks.
Loo autor Janika
