Jube äge India

• NEW DELHI

Raharöövlite meka. Ära eladeski usu New Delhi müügimeest. Ükskõik, kas ta müüb transpordi-, turismi- või toitlustusteenuseid. Turist on selleks, et temalt välja petta raha. Kavalusega koorimine on uhke värk. Valge inimene on loll nii kui nii ja temale valetamine kõlbab igal juhul. Ainult loll saab hea diili, sest ei näe tervikpilti.

Pärast New Delhist eemale saamist on kergem. Kõik plaanivad minna eemale ja edasi, seega sealne koorimise nahaalsus tulenebki olukorrast, et nüüd või never. Proovi sihtida sinna, et never. Näita end lollimana ja lase end näiliselt lollitada, sest siis on kõik rahul. Valeta lühikeseks reisiaeg ja väikeseks rahakott. Kui siis natukene sult välja petetakse, on kohalikud rahul. Ja tee end solaariumi või kreemiga pruuniks, sest valge valge tõmbab pettureid ligi veelgi enam.

Ostsime jõhkralt kallilt rongipiletid kogu marsruudile. Maksime mugavuse ja lihtsuse eest, et kõik korraldustöö teeb keegi muu. Ei saanud mugavust ega lubatut ega kõiki pileteidki. Kuidagi siiski täitsime plaani ja nägime kõike planeeritut ning enamgi.

New Delhi India Gate on fantastiline ja sealt sain omale ainsa kohaliku hennamaalingu. Esimese asjana läksime tasuta jalutustuurile, mille kvaliteet oli kehv ja soovituslik tipp suur. Lohutav oli kohaliku pisikese naisterahva järel India kaoses kõndida. Aitab kultuurišokki siluda ja seepärast soovitangi. Kauplemise tänava Chandni Chowk ümbruse teised pisikesed tänavad jalutasime läbi. Punast kindlust imetlesime väljastpoolt. Jama Masjid mošee külastuseks ostsime isegi pileti. Rikša tuuri saime kalli transpordipaketi ostuga tasuta ning päeva lõpetuseks saime tänu sellele ka New Delhi linna ning vaatamisväärsusi nautida. Meile näidati palju, sest veel rohkema eest olime maksnud. Kuna meie rikša juhile ei tasunud, siis tema hoiak me suhtes oli kena ehk mitte tüütav. Ööseks saime tuduma edeva ja viisaka rongi peale, kus konditsioneeritud õhk ning puhas voodipesu. See oli terve reisi parim rong ja terve India kogemuse vältel parima puhtuse kvaliteediga voodilinade komplekt.

• VARANASI

Gangese jõe kallastel asuv püha linn. Päikesetõusu ja -loojangu ajal toimuvad munkade rituaalid, mis tõesti on vaatamisväärsus. Linna kuulsaim turismimagnet on krematoorium: 24/7 põletatakse surnuid jõe kallastel lõkketules. Vaadata on lubatud, pildistamine mitte.

Lõkke ülesseadmise ja surnuga toimetamine on rituaalne vaatemäng. Vaatasime üsna kaua. Nägime kolm korda laiba loputamist jões, püha jutluse ja erinevate ainetega laiba töötlemist (puistatakse peale, arvasime, aitab põlemisel) ning mitmeid teisi detaile. Kahtlemata huvitav. Midagi sellist, mida ei taha vaadata, kuid ei saa vaatamata jätta.

Naised matuserituaalile kaasa ei tule, sest nutmine ei ole lubatud (muidu ei pääse nirvaanasse). Samuti kardetakse, et lesk võib põletamise ajal mehe juurde lõkkesse hüpates end tappa. Surnut kaunistanud lilled saavad sealsamas lehmade söögiks ning surilinad jäävadki jõe kallastele vedelema. Mõnisada meetrit eemal vees pesevad indialased end ja oma lehmi. Võiks mõelda, et vähemasti on nad pisut ülesvoolu, kuid veel enam ülesvoolu minnes leiab suuremagi krematooriumiplatsi. Nirvaanasse pääsemise eesmärk ongi see, mis surnute tuhastamise püha jõe kallastele on toonud. Kes ei jõua siia enne surma võib vastavaid teenuseid kasutades saata Gangese jõe vette oma tuha, näiteks Ameerikast.

Meie hotelli omanik andis Varanasi kaardi koopia ja südamerahuga märkis sellele mõned tähtsad vaatamisväärsused, sealhulgas kaks krematooriumi (burning ghat). Terve Gangese äär on suurte treppidega promenaad, mis vastavalt kuuluvusele ja kasutusfunktsioonile jaguneb erinevateks osadeks (ghat). Manikaranika Ghat on krematoorium, kus surnute tuhastamine toimub ööpäevaringselt. Harishchandra Ghat on krematooriumiala, kus tuhastamise rituaal toimub juhuslikult ja väidetavalt neile, kellel ei ole piisavalt raha suurema krematooriumi teenuse jaoks. Vaatasime mõlemat ja väiksemal jälgisime rituaali, sest suurem on liiga intensiivne ning vaatemängu jälgiv turistide hord oli midagi, kuhu kuuluda ei soovinud.

Lisaks külastasime õhtul (alates 18.00) Dasashwamedh Ghati munkade rituaali. Tõeline vaatemäng. Jõudsime piisavalt vara, et saada istekohad, millest peagi loobusime, sest ringi liikudes sai vaadata kõike. Toimus palju ja see oli kaunis vaatemäng. Esimesel õhtul külastasime rituaali jalutades jõe kallastel ning teisel õhtul imetlesime vaatemängu paadist, Gangese jõelt. Hommikune (algas enne 5.30) rituaal toimub Assi Ghatil ning on tagasihoidlikum ja väiksema arvu pealtvaatajatega.

Varanasi on ilus sihtkoht, kus on palju kohalikke turiste. Pühas linnas on paremad meeleolud. Turistide koorimine ei ole peamine tegevusala. Kolada kauplustes ja juua teed saab paikades, mis suunatud kohalikele. Ausam, stressivabam, kvaliteetsem kogemus.

• KHAJURAHO TEMPLID

Esimest korda sõitsime kõige kehvemas öörongi klassis, kus voodilinadest võis vaid unistada ja kummimattide moodi narisid oli igas reas kolm. Kohalikud olid sõbralikud, vahetasid meiega kohti, et ma saaksin istuda Marguse kõrvale. Ma väga kartsin käperdajaid India rongis, kuid pean ütlema, et tegelikult olid kõik mu suhtes väga-väga viisakad. Lisaks oli meil veel hommikune ümberistumisega rong, kus magama me ei pidanud. Ostsime ümberistumise reisile piletid ise, rongijaama piletikassast. Vaatasime aknast tõusvat päikest, nägime puu otsas ärkavaid paabulindusid ning hobusesuuruseid hirvelaadseid India loomi.

Khajuraho ise oli kolgas, mis suunatud peamiselt turistidele, sest Kamasutra templite teema ahvatlebki eelkõige turiste. Turism on peamine elatusallikas ja turistide koorimine seetõttu täies hoos. Pisut pettusi ja kuhjaga pähemäärimisi. “No” ei ole piisav vastus ja see ajas meid vihaseks. Pisut paremini toimis lahke häälega “Please, no”.

Erinevaid templeid on külakese ümber, kuid kuulsust toob peamiselt siivutuid stseene kujutav templikompleks külakeses sees (Western Group of Temples). Väga suur ala, mis on tõeline vaatamisväärsus. Kaunis tervikuna ja kummaline nende siivutute detailide osas.

Ümbritsevatest templikompleksidest oli muljetavaldav veel jainide tempel (Jain Temple), mis pisut erinevat usku esindav pühakoda. Jainide usu põhimõte tundus olevat, et ela ise ja lase teistel elada. Ning see käivat kõige elusa kohta (natuke vegan). Heaks näiteks oli turistide suhtes tigedate mesilaste pesitsuspaikade alles hoidmine templi alal. Meiega koos rikšat rentinud paarike sai nõelata ja kamp turiste põgenes paanikas templialalt minema, sest mesilased ründasid neid. Meil oli põnev uudistada templikompleksi teiste turistideta, hiilides seinaääri mööda.

Natuke vegan oli ka me parim söögikoha kogemus Indias ehk Guru Kripa (Pure Veg. Restaurant run by Jain family) Khajuraho peatänaval, Harmony hotelli lähedal. Soovitame väga, sest ka meie sattusime sinna soovituse kaudu. 🙂

Khajurahos ööbisime Fusion Guest House nimelises soodsas hostelis, kus on kehvad ja paremad toad. Paik asub Kamasutra templitest põhimõtteliselt üle tee ning seda peab üks perekond. Klassiühiskonna ebavõrdsus iseloomustab Khajuraho külakest. See on ekskursiooni tähtis teema ja peegeldub ka teenusepakkujate suhtumisest teistesse teenusepakkujatesse. Meie ekskursioonijuhid olid ebaviisakad meie hostelile tõeliselt halba reklaami tehes, kuid pakkusid ise tõelist turismilõksu teenust. Samas me hostelist leidsime kohaliku, kes tänuväärselt vaevus meiesuguseid turistilõksu langenuid lollikesi aitama. Tänu temale saime rongi asemele edeva takso ja ööbussi, mille abil järgmisesse sihtkohta jõuda. Tänu temale saime ka superkvaliteetse safarikogemuse Panna looduskaitsealal. Kokkuvõtteks soovitame seda ööbimiskohta ja sealset Lucky nimelist asjaajajat kõikide kohalike tegevuste koordineerijana.

• AGRA: TAJ MAHAL ja RED FORT

Meile omaselt oli pikk reisiaeg väga tihedalt sisustatud plaaniliste tegevustega. Teisisõnu ei olnud meil aega raisata. India rongitransport tundub aga väga keerulise süsteemina, millele kulub aega. Kallis piletite pakett, mille New Delhist soetasime, nõudis seda rohkem ajakulu, mida kaugemale jõudsime teenusepakkuja kontorist. Alguses tuli lubatut nõuda ja lõpus ei saanud me ette nähtud teenuseid ka mitte nõudes. Sellise õnnetu olukorra abil õnnestus meil siiski kohata ka palju häid kohalikke, kes siiralt abi ja juhatust pakkusid. Alla me ei andnud ja plaan sai täidetud ehk vaatamisväärsused nähtud. Kuid juhtuski, et kaunisse Taj Mahali sisenesime väsinult ja räsituna, sest stessirohkest eilsest tõi värskesse hommikusse meid väga loksuv ööbuss.

Taj Mahal oli võrratu. Kaunis ehitis on hauakamber, mille võimas valitseja ehitas oma armastatud naisele. Punase kindluse akendest näeb kaunist armastuse sümbolit. Saatuse keerdkäikude tõttu elas see tähtis valitseja-mees oma elu lõpuosa vangina. Surmani vangistati ta Punase kindluse kambritesse, mis olid kaunid ja mille akendest ta oma armsama hauakambrit nägi. Mõlema hoone aedades leidus rohelust ning elu: puhtaid muruplatse, julgeid oravaid ja kauneid eksootilisi linde (papagoid, kotkad).

Ööbisime Saniya Palace hotellis, mille katusel asub söögikoht vaatega Taj Mahalile. Soodne hotell on vastutuleliku personaliga. Öösel saabunuina saime suvalises toas vahetada riided ja värskendada end, et pisutki parema enesetundega Taj Mahali avastama minna. Juba ööpimeduses kogunevad turistidest pikad piletijärjekorrad. Bussituristide lapsehoidjad käivad neile ostmas kassast piletikomplekte, mis sisaldavad kilesusse ja veepudelit. Naiste järjekord on palju pikem meeste omast. Seetõttu sai Margusest minu eestkostja piletikassas ning kokkuvõttes sain vaid pisut enne teda siseneda kontrollväravast. Juhusliku õnne läbi tegime kõik õigesti sest keerukast protsessist. Naersime, kuidas turistigiidid oma turistidele piletikomplekti kuulunud veepudeleid ja susse jagasid nii, nagu nad isiklikult oleks hankinud need, spetsiaalse VIP kingitusena.

Edev asiaatide turistigrupp oli päikeseloojangu paiku hõivanud me hotellikatuse restoranilauad. Järjekordselt, juhuslikult meil vedas, sest inglise keelt kõnelev turistineiude kolmik loovutas meile oma lauast pool. Neid tõsteti restoranist põhimõtteliselt korstende juurde istuma, et tähtsale grupile ruumi teha. Vaade oli kummalisel kombel parem, seltskond ka rahulikum. Rahakad turistid tellisid purgiõlut ja pakikrõpsu, sest restoranitoidu kvaliteet oli saast. Selleks ajaks olin ka mina taibanud, restoranipidajate pettumuseks, et India söögist kõlbab mulle leib ja riis sibulaga. Tellisime ka õlut. Nautisime Taj Mahali vaadet, päikeseloojangut, asiaatide grupi tsirkust, naaberkatuse turistipaari sõda uudishimulike ahvidega ning oma äraolemist. Tore oli rahulikus kohas juua õlut ja inglise neiudega vahetada negatiivseid kogemusi kehvast toidust ning petturitest New Delhis. Maandasime pingeid. Saime aru, et meid ei tabanud ebaõnn, vaid India ongi selline. Head toitu ei saa, sellega tuleb leppida.

• JAIPUR: AMER FORT, JAIGARH FORT, WILDLIFE SOS, PALVERÄNNAK

Ameri kindlust külastasime (Amer Fort). Kindlus oli suur ja avastamist jagus kuhjaga. Kindlusest avanes vaade kõrval asuvale kindlusele (Jaigarh Fort). Jalgsi matkasime naaberkindlusesse, mille uudistamine oli põnev. Suurte kindluste sisealade läbi jalutamine võttis aega ja pakkus elamusi.

Ameri kindlusesse sõitsime elevandiga, pärast kummalist sisemist heitlust iseendaga. Totaalne turistilõks, ebahumaanne elevantide kohtlemine, koledasti kasvanud ökoloogiline jalajälg. Süümepiinade tõttu ei teinud piltegi. Eelnevalt külastatud öko-möku Wildlife SOS farm ilmnes kahjuks veelgi kohutavama ärilise ettevõttena, kus kasumi eesmärk kõrgelt ületas elevantide heaolu tähtsuse.

Kui on raske, peab mõtlema õnnest, et ei ole grupiturist, keda talutatakse valede sees. Ööbisime ja kolasime ringi väikeses asulas Amer kindluse juures. Hotellist jalutasime minema tallataksoga, imetlesime ahve ja elevanditransporti, millega tuli jagada teed. Turistid, kel oli kohalik giid, märkasid meid ahve pildistamas. Kenasti küsisid need turistid oma giidilt luba, et tohiks astuda kakskümmend sammu kõrvale autoga tehtud peatuskohast ja ka ahve pildistada. Sel hetkel oskasime hinnata oma ebaõnnestumisi, milleta ei saa kogeda autentset India reisi, mis ei kulge vaid turvalist turismiäride rada pidi. Vabaduse tunne!

Eufooriliselt jätkasime jalgsimatka, sest nautisime võimalust astuda luba küsimata kohalikke radu. Juhuslikult, taaskord, meid tabas õnn. Tegelikult tabas meid siiski palverännaku grupp, mis astus meiega sama suunda. Jalutasime piisavalt lähedal, et ütelda koos. Lõpuks meiega harjuti ära ning jalutasimegi päev otsa kohalikku palverännakut kaasa. Enne kui aru saime, et templini, mille poole kõndisime, on viie päeva teekond. Enne tagasisuundumist olime jõudnud süüa, juua, tantsida, jalad villi ning papud pastlaiks jalutada. Meile kingiti medaleid meenutavad rosetid ja lillelised kaelakeed. Kummaline ja uskumatult hea kogemus! Inglise keelt mitte rääkivad kohalikud viipasid meid kaasa ka siis, kui nukralt vastasuunda liikuma hakkasime. Parim ja täiesti planeerimatu kogemus!

• RANAKPUR: JAIN TEMPLE

Hommikul väljunud rongiga jõudsime napilt enne sulgemist sihtkohta (Ranakpur Jain Temple). Jainide tempel jättis suurepärase mulje, ehkki olime väsinud ja räsitud. Selgus, et Marguse põlvpüksid olid liiga paljastavad ka siis, kui suur rätt seelikuna ümber puusa keeratud sai. Vahetasime tualetis riided ja otsustasime fotodest loobuda, sest kaamera jaoks pidi eraldi pileti ostma. Bussituristid olid just lahkumas ning me juhuslik kaamera-teemaline vestlus kostus kellegi kõrvu, mistõttu üks lahke puhkaja oma kasutuseta kaamerapileti meile loovutas. Aitäh! Tegime kohe tavalisest rohkem pilte, et anda kasutust kingitud piletile. Ranakpur Jain Temple on üks väheseid, mis tänaseni aktiivne. Ehk siis, seal elavad ja toimetavad mungad. Kohalike rituaalide vahel hiilivad turistid. Ilus, valge tempel, kus palju sambaid, mis kõik ainulaadsete kaunistustega. See jainide usk tundub endiselt kena. Umbes selline, et kui maailmast enamus jaini usku oleks, oleks vähem halba. Majutusasutusse jalutades korjasid lahked möödasõitjad meid oma autosse, ehkki me ei hääletanud.

Ööbimiseks olime valinud templist 5 km kaugusel asuva majutuse Ranakpur Nature Retreat. Booking.com saidil oli pildike aiast, kus jalutas kaunis paabulind. Me ei pidanud pettuma – paabulindusid oli selle majutusasutuse aias ja aiataguses palju. Kiisupoegade moodi mjäuguvad linnud sisustasid me õhtu. Peaaegu pimeduseni ajasime neid kaameraga taga ja hämaruse saabumise ajal jälgisime, kuidas linnud end me ööbimiskoha aia suurte puude okstele magama sättisid. Enne päikeseloojangut käisime uudistamas nende ärkamist. Neetult kalli ööbimiskoha boonus oli see, et ennast Indiast otsiv-leidev inglise noormees tegi meile ses aias tasuta joogatunni. Ka sellest oli pildike broneerimissaidil.

Väljaregistreerimise järel olime rahulolevad ja hääletasime bussi. Rumal buss korjas meid peale ja loksutas väga-väga-väga kaua valesid teid pidi. Oli see juhi lauslollus või huvi mõttetu rahanatuke enesele sisse kasseerida, ei tea. Nägime nälginud kaamleid ja kolkakülade kohalikke, kuid kaotasime peaaegu terve päeva. Sõitsime sisuliselt tagasi ja meeleheite veerel jätkasime jonni. Vastutulelik kohalik hakkas taksojuhiks ning viis meid soovitud sihtkohta raha eest, mis Indias suur ja meile sobiv.

• KUMBALGARH FORT

Kumbalgarh kindlus oli me reisisihiks, sest sealne müür pidi võimsuselt, suuruselt, laiuselt olema Hiina müüri järel number kaks. Oligi, kuid vägevat müüri oli vaid armetu jupike. Naersime, et eesmärk oligi guinessi rekordeid purustada, kui seda ehitati. Elevantidele jalutamiseks piisavalt lai müür ei paistnud selline, et elevantidel selle jupikese otsas mingitki muud funktsionaalset väärtust võiks olla. Aga kindlus ise oli võrdlemisi huvitav. Selle külastamine ei olnud päriselt kogu seda vaeva väärt, kuid mitte külastamine oleks jäänud kripeldama. Ööbisime lähedalasuvas telgis. Majutusasutuseks oligi luksuslik telk! Väga lahe. Nagu heas safari filmis on kõige tähtsamatel ninadel. Kõikide mugavustega: kolm voodit, veranda istetoolidega, vesiklosett ja dušš, sääsevõrgust aknad ning paabulind akna all hommikuhämaruses. Kaks prussakat oli ka teki all, kui saabusime, kuid lõpuni (need ainsad) me elamusturismi varjutada ei suutnud.

• ELLORA CAVE

Ellora koopad olid me järgmiseks reisisihiks. Sõitsime pikalt, bussidega. Väga aeglaste India bussidega ning jäime maha meile ette nähtud transpordist edasi. Juhuslikult tabas meid kummaline õnn, taas. Aeglane buss, millega ümberistumiseks ette nähtud transpordivahendile ei jõudnud, sõitis isegi sobivas suunas. Ostsime viimased magamiskohad odava ööbussi räpases tagaosas ja istusime sinna ümber kõige sudusemas linnas, mida näinud olen. Meile selgitati VIP tasemel konditsioneeritud, voodilinadega busside ning mugavusteta räpabussi erinevust. Esimene oli eraettevõte, teine riikliku transpordisüsteemi esindaja. Järgmisel ennelõunal, pika hilinemisega, saabusime uude ümberistumise kohta. Pärastlõunal jõudsime Aurangabadi linna, kuhu pidanuks tooma meid ööbuss, millest maha jäime. Rikšale maksime bussipileti hinnast enam, kuid algselt küsitust kõvasti vähem ja taaskord saabusime õhtuks sihtkohta. Tänu rikšatranspordile saime ka India parima maitseelamuse teeäärselt puuviljaletilt templisse kaasa osta (sweet apple).

Matkasime seljakottidega tähtsates templikoobaste varemetes. Peamine tempel on võimas, detailiderohke vaatamisväärsus. Kogu kompleksi erilisus seisneb selles, et see ei ole ehitatud, vaid kaljust välja raiutud. Tükk aega imetlesime põhitemplit, seest ja väljast ja pealt. Hiljem hoomasime kui palju templifunktsiooniga huvitavaid koopaid selles kompleksis kokku on. Vaatasime ära umbes pooled, arvates, et need ongi kõik. Mõne kilomeetri kaugusel pidi olema neid veel. Koobastel olid numbrid: avalikkusele avatud 34 (millest külastasime pooli) ning kokku enam kui 100. Tempokas turism kulutab aega ja energiat, ning loobusime viimastest. Põnev kompleks on külastamist väärt, sest seal võib kulutada päevi!

Väsinult (ja seljakottidega) vaatamisväärsustega tutvuma hakates õnnestus meil tasa teha kaotatud aeg. Päeva lõpus, kehvas ööbimiskohas voodisse vajudes avastasime, et järgmine rong väljub hommikul 27 km kauguselt. Tellisime sellele jõudmiseks takso, mis läks maksma 1200 ruupiat ehk 16 eurot.

• MUMBAI: KALAVANTIN DURG

Saabusime põhimõtteliselt finišisse. Mumbai külje all asus me viimane vaatamisväärsus, Kalavantin Durg. See on põhimõtteliselt mägi, kalju, kuhu viib kivist välja raiutud trepp. Kunagi olevat kalju otsas olnud kindlus ka. Meid huvitas see paik, sest vaated on lihtsalt võrratud. Päikesepiste ohus me sinna tippu ka jõudsime, umbes keskpäeval. Mil meie üles ronisime, kohtasime mõnda allapoole turnivat turisti. Saime kohe tähelepanu osaliseks, et kuidas sellisesse kohta oleme sattunud ja kas tegelemegi mägironimise matkadega. Kindlasti ebatavaline reisisiht, mida soovitame. Võrratud vaated ja mugav asukoht Mumbai külje all!

Mumbai linn ise on üüratu, selle rand kohutavalt räpane, rongid jõhkralt rahvast pungil ja lennujaam kauni siseinterjööriga. Ööbisime Mumbais booking.com kaudu broneeritud korteris. Leidsime maja ja pidime kaua ootama korteri omanikku. Pooleldi remondis olev majutus elamukvartalis meeldis meile, sest kohalike keskel oli huvitav. Kehvast korterikesest tegime väljasõite kohalike rongidega. Viimastel päevadel (plaanis puhvriks jäetud, et mitte kojulennule hilineda) avastasime linna ning käisime šoppamas.

Kokkuvõtteks: me ei kahetse, et käisime Indias, kuid tagasi minna ei soovi-plaani.

Loo autor Tiina