Kambodža

Kambodža

Kambodža külastus oli mõlema reisiselli jaoks esmakordne. Eeldasime, et see on nagu Tai, aga vaesem, rahulikum ja odavam ning vähemate inimestega. Teadsime enne ainult Angkor Wat templit ja muid vaatamisväärsusi ega linnanimesid ei olnud kuulnudki. Lendasimegi esimese asjana Siem Reapi, kus see maailmakuulus templikompleks asub. Lennujaamas maandudes pidime viisa eest 2x 30 USD maksma. Meie õnneks oli seal pangaautomaat, mis väljastas USA dollareid, võtsime siis 60 USD välja. Tahtsime ka kohalikku valuutat välja võtta, aga ei õnnestunud. Pärast selgus, et USD on põhivaluuta ja välismaalased ei saagi Kambodža rieli automaadist kätte. Sellegipoolest ei olnud neil kasutusel USD sente, seega saime ostude eest tagasi terveid USA dollareid ja ülejäänud koguses riele. 

Lennujaamas ei oodanudki meid sajad taksojuhid, mis on alati suur õnn. Mitmes kohas (nagu ka Siem Reapis) on tavaline praktika see, et hotellid saadavad oma auto klientidele lennujaama järgi. Nii saimegi mugavalt oma hotelli. Linnas oli palju mõnusaid restorane. Liiklus oli rahulikum, kui paljudes muudes kohtades, tänavad olid valdavalt kaetud liivaga, mis andis linnapildile mõnusa antiikse hõngu. Hotell oli kesklinnale mõnusalt lähedal, seega läksime esimesel õhtul kohe linnapeale. Meie üllatuseks oli linnas suur jalakäijate tänav, kus oli palju restorane, poode, baare jms. Jõudsime sinna 25. detsembril ja väljas olid ägedad jõulukaunistused. Olime täitsa üllatunud, kui meeldivalt turistikas see koht oli. Meie hinnangul on turistikad nii Canggu (Bali) kui ka Phuket (Tai), aga esimene on väga ilus ja stiilne ning viimane täiesti rikutud. Seega “turistikas” ei ole tingimata negatiivne omadus. Paljudes restoranides maksis väike vaadiõlu 0,5 USD, mis on kõige odavam õllehind, mida kunagi näinud olen. Käisime mitmetes erinevates lokaalides, mängisime piljardit, beerpongi, kuulasime live muusikat ja tantsisime kuni enam ei jaksanud. Kui jalakäijate alalt välja minna, siis hakatakse tuk-tuke pakkuma. Kui oli juba aeg hilisem, siis hakkasid need tuk-tukijuhid oma tootevalikut laiendama pakkudes alguses taksot ja siis erinevaid narkootikume. Muigasime ja läksime jala koju. 

Järgmisel päeval läksime templituurile. Siem Reapi ümbrus on kaetud suurte ja võimsate templitega, Angkor Wat ei ole kaugeltki mitte ainus. Pilet maksis 37 USD, mis ei olnud sugugi mitte odav. Sinna lisandus veel tuuripilet. Ainus kallim pilet/tuur, kus kogu reisil käinud oleme, on elevantide varjupaiga külastus. Sellegipoolest ei tahaks olla see inimene, kes läheb Kambodžasse ja ei vaata neid võimsaid templeid. Ühes neist filmiti ka Tomb Raider koos Angelina Joliega. Alustasime päiksetõusuga üle Angkor Wati. Erksalt tuli meelde päiksetõus Baganis (Myanmar), sest seal oli samuti linnaümbrus täis antiikseid templeid ja kogu õhkkond tundus kuuluvat sadade aastate tagusesse aega. Inimesi oli ohtralt, aga väidetavalt on loojangu ajal veel palju rohkem. Külastasime veel mitut komplekti ja Angkor Wat ei olnudki enam nii ainulaadne.

See linn jäi meelde ka meie elu tähelepanuväärseima massaažikogemuse poolest. Hind oli üliodav ja otsustasime mõlemad 30min õlad/kael/pea massaaži võtta. Koht ei olnud suurem asi, aga kui 3 euro eest massaaži saad, siis miks mitte. Poole massaaži ajal saime aru, et olime jõhkralt üle maksnud. Mõlemad massöörid tegid seda tööd ilmselgelt esimest korda ja mingit õpet/koolitust nad kindlasti saanud ei olnud. See oli meil reisi jooksul umbes 10. massaaž ja kõik eelnevad olid head või väga head. Seekord oli asi mõnusast naudingust väga-väga kaugel. Gertuga tegeles u 14a daam-mees, kes oli ülimalt närviline ja ebakindel (ma oleks ka oma esimesel tööpäeval). Ta higistas oma pisikestest kondistest kätest nii hullult, et õli polnud vajagi. Massöör vaatas iga veidi aja tagant telefoni, et palju veel… Aeg-ajalt proovis käsi venitada nii, nagu teevad professionaalsed Brasiilia jiu-jitsu võitlejad. Kui Gertu ütles, et valus on, proovis ta õnne vana hea kõrvenõgesega. Seda ei võetud ka väga hästi vastu. Pidevalt kuulsin kõrvalt ka mingit kopsimist ning hiljem tuli välja, et see hääl tulenes sellest, et Gertu massöör peksis teda rusikaga vastu selgroogu. Minuga tegeles samal ajal u 120kg naisterahvas, kes istus mulle mõnusalt peale ja hakkas pihta. Kui ma õigesti aru olen saanud, ei peaks massöörid oma keharaskusega kliendi peale toetuma (eriti kui seda keharaskust on tunduvalt rohkem, kui kliendil). Tema oli seevastu ülimalt enesekindel, mistõttu kulus mul 10-15min, et aru saada, et tal on ainult 2 erinevat liigutust, mida ta kordamööda täide viib. Neid üksikuid liigutusi tegi ta ka ainult ühte kohta, mistõttu oli pool seljast puutumata ja ülejäänud pool juba täitsa valus sellest pidevast hõõrumisest. Kaela ja pead ei puudutatud, mis sest, et sai enne algust konkreetselt nendele piirkondadele keskenduv massaas tellitud. Mul hakkas pikapeale alaselg valutama ja tahtsin öelda, et kuule nüüd aitab. Päris kesine lugu, kui tahad poole massaaži pealt püsti tõusta ja ära minna. Ma ei tahtnud Gertut ebamugavasse olukorda panna ja kannatasin ära. Kui aeg läbi sai, tuli välja, et meil oli mõlemal sama kohutav kogemus, aga mõlemad kannatasid teise pärast lõpuni. See oli parim näide sellest, et you get, what you pay for. Vähemalt saime ühe naljaka loo juurde ning juba koju kõndides naersime krampides, et mis rongiõnnetus see oli.

Järgmine sihtkoht oli saar nimega Koh Rong Sanloem. Esialgu võtsime ööbussi sadamalinna ja sealt läks edasi laev. Ööbuss oli väga huvitav ja täitsa meeldiv lahendus – toole ei olnud, aga oli väike ja madal “kajut”, kuhu mahtusime mugavalt lamama. Tekk peale ja Gertu magas kogu tee (u 12h). Jõudsime sadamalinna nimega Sihanoukville, mis oli väga huvitav. See oli mõned aastad tagasi olnud linn, nagu iga teine restoranid, rand, poed jne jne. Nüüdseks oli tegemist 100 tuhande elanikuga linnaga, mis on tervenisti üks suur ehitusplats. Väidetavalt on sinna kolinud massiliselt hiinlasi, ostnud palju kinnisvara ja hakanud linna ümber ehitama. Mingil põhjusel otsustati ehitada kõiki maju, teid, torustikke jms ühel ajal. Linnas ei ole alles ühtegi asfaldist teelõiku ega valmis maja. Kogu linn tolmab, sest kõik autod ja tuk-tukid sõidavad liiva peal. Kõik, mis ümberringi paistab, on poolik. Taaskord huvitav kogemus, sest koledamat linna ei ole ilmselt maailmas olemas. Tahaks huviga näha, milline see linn 10-20 aasta pärast välja paistab. 

Jõudsime laevaga oma saarele ja sealt viis uus paat meid oma hostelisse. Hostelis oli huvitav süsteem, et kõik maksed läksid läbi käepaela ja sularaha polnud vaja kaasas kanda. Saar on nii mägine, et seal puuduvad sõiduteed ja ühest rannast teise ei ole võimalik ka kõndida. Saare ühest osast viib teise paat. See tähendas seda, et kogu hosteliala oli kinnine ja inimestel ei olnud eriti kuhugi minna. See tähendas omakorda seda, et kõik meiesugused backpackerid olid kogu aeg koos ja tänu sellele leidsime mitmeid häid sõpru. Inimesed olid ikka väga huvitavad ja valmis suhtlema, isegi üks soomlane oli ülimalt avatud ja energiline. Toakaaslased olid parajalt hädas oma asjadega, aga seda naljakam oli. Üks kukkus muulilt alla ja jala meresiili vastu katki. Ta viidi teisele saarele arsti juurde. Üks asi, mis palju juurde andis see, et hostelis ei olnud wifit ja saarel oli olematu mobiilne side – mitte keegi ei istunud telefonis! See oli tõeliselt kummaline ja väga meeldiv olukord, et kõik suhtlesid inimestega, kes olid füüsiliselt nende kõrval, mitte telefonis. Kahjuks ei ole seetõttu nendest ägedatest päevadest eriti palju pilte ja videosid. 

Vesi oli suurepärase temperatuuriga ja öösel vees käsi liigutades oli näha helendavat planktonit. 3h enne loojangut oli happy hour muuli peal, kus sai kiikedelt ja platvormilt vette hüpata. Lisaks mängis ka muusika ja joogid olid soodsamad – kogu rahvas kogunes loojangu ajaks sellesse alasse. Edasi mindi põhialale, kus söödi õhtust ja algas igaõhtune pidu. Seal võtsime vastu ka uue aasta. Osalesime ka paaditripil, mis viis meid snorgeldama ja kala püüdma. Gertu sai 2 kala, ma 0, ups. Käisime ka ühes piltilusas tühjas rannas ujumas. Olime seal saarel 5 päeva ja raske oli ära minna. Päevad oli sisustatud erinevate meelelahutuste ja pidudega ning sellest lihtsast hostelist sai üks meie lemmikuid ööbimiskohti. 

Paradiisisaarelt lahkudes pidime kahjuks veel Sihanoukvilles aega veetma, et seal asuvas Vietnami konsulis omale Vietnami viisa teha. Järgnevaks päevaks valmiv viisa maksab 40 dollarit ja kiirviisa 55 dollarit ning maismaad mööda Vietnami sisenedes ei ole eelnevat viisakinnitust vaja teha. Kambodža viimane linn oli Kampot, mis oli taaskord meeldiv ja armas jõe-äärne linnake. Seal veetsime 2 ööd, aga oleks võinud ka kauemaks jääda. Seal elasime samas Mad Monkey hostelis, mis saarelgi, aga Kampotis oli atmosfäär tunduvalt rahulikum.

Loo autorid Heimar ja Gertrud