Katamaraan Nordea – madrus ei maga
Wikipedia targutab: Ümbermaailmareis on reis ümber Maa nii, et laeva tee lõikub kõigi meridiaanidega. Katamaraan Nordea oli Eesti lipu all ümbermaailmareisil 2.10.2010-17.06.2012. Põhimeeskonnas olid Jaan Tätte, Marko Matvere, Raul Normak ja Toonart Rääsk. Juunis 2020 oli minu ja Marguse võimalus madrustena viieliikmelisse meeskonda kuuludes sõita Tallinnast Helsinki ja tagasi. Sailing.ee kaudu saab igaüks rentida kauni katamaraani Nordea, reiside ja ürituste jaoks.
Mida teeb madrus purjelaeval? Meie ka ei teadnud, kuid saime pardale – varakult oma sisulise 0-kogemusega lagedale tulles ja siiski osalemissoovi avaldades.
Idee on selles, et kaunis katamaraan käis Soomes tööl… Öösel sõit Helsinki, päeval kliendid pardal ja järgneval öösel sõit tagasi Tallinna. Reede hommikupoole kodus arvutiga tööd tehes ma ei teadnud, et samal öösel ületame Soome lahte. Aga kiirelt reageerides me selle imelise võimaluse saime.
Südaöö paiku Tallinna Vanasadamasse jõudes olime seiklusteks valmis. Ei teadnud, mida peab madrus tegema, kuid oli valmisolek, et madrus ei maga. Noh, ja kuna ma tõele au andes ei oska hästi isegi mitte meresõlmi teha, siis olin prii reisi ja põneva kogemuse nimel valmis isegi tualetti küürima.
Tasa, kapten magab! Madrus valvab. Retke vältel sain mõned vähemtähtsad sõlmed seotud ja püsisin hoolsa tüütusena oma valvekorra ajal ärkvel, et teraval pilgul jälgida kõikide madalikke, tankrite, kaubalaevade ja purjekate ohutut möödumist. Õnn oli justkui töövarjuks olla kogenumale algajale… Kes tänuväärsel kombel oli tore ja jutukas – õpetas asjalikke asju ning rääkis meelt lahutavaid lugusid.
Esimese öö olime nii põnevil, et kui esimene võõras laev elektroonika andmetel meiega kümne minuti pärast kokku põrkamas oli, äratasime kapteni. Aga teisel ööl olime juba rahulikumad, targemad ja jälgisime pingsalt turvalisi lähimöödumisi, suurema kärata. Ainult kaks valvsat silmapaari ja valge katamaraan öös, ületamas tiheda liiklusega laevateed…
Katamaraan on ilus! “Ujuv suvila”, tutvustas kapten Tallinna sadamas ja nentis, et purjeid soojal, vaiksel, valgel suveööl me ei kasutagi. Sadamast väljumisel oli kasu minu pikkadest jalgadest ja piisavast julgusest… Rahulikus ja ohutus olukorras oli au astuda pardale viimasena. Hommikul Helsinkis sain hüpata teisena merealuselt paadisillale, et kinnitada otsi. Öösel valvasime ja monitoorisime ümbruskonna ning teiste laevade liikumist, andmeid. Tualetipott jäigi küürida koristajale, kuid esimesel hommikul pesime Margusega laevatekki ning teisel ööl laevas valmistatud õhtusöögi järel koristasin köögi ning pesin nõud.
Meri oli imeline – sile, rahulik, soe! Tallinnast Helsinki sõitsime loojuva päikese poole. Silmapiir soojades toonides köidab pilku ka selle jälgimise kohustuseta. Jäime üksi kell 01:00 ja andsime vahetuse üle 04:00 ehk täpselt pärast päikesetõusu. Magasime 3 tundi.
Ärgates oli enesetunne selline, nagu oleks eelneval päeval alkoholiga koledal kombel liiale läinud. Huvi oli suur ja Helsinki lähenedes ronisin kõige kiuste voodist välja laevatekile. Kapten jagas imelisest masinast tänuväärset kohvi – maitses kohutavalt ja turgutas efektiivselt! Helsinki Marina sadamas nautisime sauna ja varem broneeritud hotelli tühistasime ära, et kofeiini ning tahtejõu najal turistidena linna avastada.
Ostsime süüa ja laevabussi piletid Suomenlinna saartele. Kulgesime eestlase jaoks eksootilistel graniitkaljudel ja imetlesime inimestega harjunud linnuperesid. Võtsime päikest ja ujusin külmas meres koos soomlaste ning luigeperega. Avastasime saari igast küljest ning sõitsime südalinna tagasi. Kulutasime peaaegu hostelitoa väärtuses raha soojale lõunale ning magasime 2 tundi pargi murul, õhkmadratsitel.
Soomlastel oli pidu! Üürgas uhke valge kirik, seejärel kirev punane kirik ja seejärel keskturu platsil mingid muusikud, rohkete trummidega. Pargis magamisele ei vaadanud viltu mitte keegi, sest seal oli pikutajaid, piknikulisi ja alkoholi tarbijaid erakordselt palju. Jalutasime pikad tiirud kesklinnas ja imestasime melu, mis näiliselt nii rahuliku rahva tänavad oli vallutanud.
Naasime sadamasse ja kordasime Soome sauna kordamööda… Seni, kuni Margus sauna nautis, käisin mina veel kesklinna ujumiskohas koos kohalikega merevees jahtumas.
Sadamasauna kasutus oli reguleeritud nii, et paaristundidel naised, paaritutel tundidel mehed (või vastupidi, kuid sildil oli see kirjas). Minul trehvas nii hästi, et sauna tuli soomlanna, kes viskas soomlase moodi leili ja sisuliselt küpsetas mu üdini läbi. Mõnus ja natukene hullumeelne, mõtlesin maksimaalselt külmaks keeratud duši all. Ootasime oma valget laeva…
Helsinki sadamas oleksime peaaegu laevast maha jäänud: meie ootasime kõnet, kapten eeldas kellajalise kokkuleppe kehtivust. Õnneks olime lahkumiseks valmis ja ootasime kai lähedal rohealal ning õnneks pisut pahane kapten ikka helistas meile enne lahkumist. Siit moraal – pidev valmisolek! Purjutavate soomlaste keskel hilinemine oli ikka väga piinlik valemulje, sest tegelikult me olime üdini vastutustundlikud.
Viimasel ööl sõitsime suunaga pilvisesse taevasse. Jälgisime teisi laevu ja madalikke ekraanilt ning binokli abil. Alustasime oma vahetust hiljem, sest ühine õhtusöök veetis aja ära. Nordea pardal on köök korralikum kui mul kodus! Ahjupeekonist mereannisupini – valmistada saab kõike ja tagasisõidu suunal oli meil kaptenihärra, kes ise osavalt köögis süüa valmistas… Uus ja põnev kogemus väikeses laevaköögis, maitsev ka.
Kolmetunnise valvekorra lõpus olime juba Tallinna madaliku selja taha jätnud. Kapten ärkas ja poiste vahetus algas – Tallinna Vanasadamasse oli vähe maad ning uni jäi erakordselt lühikeseks. Unenatukese järel tõusin raskustega ja keeldusin ka kohvist… Vaade oli imeline ning suhteliselt kasutuna nautisin seda ilu. Unine sildumine oli kohmakas, koostöö lonkas. Aga tõele au andes, orienteeruvalt 05:00 jõudsime sadamasse tervelt nii meie kui kaunis katamaraan Nordea!
Loo autor Tiina
