Kõrbesaar ARUBA

Hotellipuhkus VS päevatripp. Aruba on ameeriklaste suvila, Kariibi mere kruiisi oluline peatuspunkt. Turism on tähtsuselt esimene sissetuleku allikas ja turist on korduvreisija USA-st või lühikesel päevatripil laevast. Õiged valikud on kaks nädalat hotellipuhkust, söömist ja joomist ning mittemillegi tegemist või poole päevaga läbi Aruba jooksmine. Eestlasel ei ole Aruba resortidesse nädalaks asja, sest need on Ameeriklaste palgatasemele mõeldud. Maailmaavastajale on kohalik turismiturg ette valmistatud selliselt, et päevaga saabki pealiskaudse ülevaate enam-vähem kätte. Püsimatu inimene jõuab kahe nädalaga kõike, ka kaks päeva kannatamatult puhata!

Türkiissinine VS vahulainetega kõmisev tint. Puhatakse maal ja vees. Aruba saare üks ranniku külg on malbe, türkiissinise veega ja teine metsik, julmade hoovuste, märatsevate lainetega. Mõlemad on väärt avastamist! Muuseas, puhkuse vältel teeme asju ja avastame kohti valdavalt omal käel. Samu kohti, mis organiseeritud, krõbeda hinnaga tuuride-ekskursioonide olulised osad on. Sedasi snorgeldan Mangel Halto rannal ja matkame kõige soodsama rendiautoga saare idakülje metsikul maastikul (kõrvu võimsate neliveoliste maastikumasinatega).

Roheline VS kõrb. Maa oli oodatust rohelisem, ehkki kõik roheline kaitseb end okaste ja asteldega. Rahvastikutihedust arvestades, näis saar vähe asustatud: majad madalad, teed ja tänavad inimtühjad ning autosid täis, sest kuuma päikese all sõidetakse autoga ka väikesed maad.

• Linn

Vana VS moodne. Hubast hollandlaste stiili vanalinna süda ja moodsalt rahalõhnaline kruiisisadam on kaks olulist punkti, mida ühendab laisalt sõitev tramm (tasuta). Trammitee on peatänav, kuhu ümber turistide vool kui saare tuiksoon koondab ärid ning ettevõtted oaasiks. Elasime väikesel tänaval, traditsioonilises majas ja kartsime automaatidega mehi tänaval, kes turistidele liiga ei teinud. Elasime luksuspiirkonna hotellis ja meilt rööviti häbenematult 25 $ lühikese taksosõidu eest nii, et me ei taibanud kartagi.

Kultuurikatel: kes otsib, see leiab – ka kultuuri. Külastasime arheoloogia muuseumi ja ajaloomuusemi ehk Zoutmani kindluse hoovis toimuvat Bon Bini festivali. Kariibi mere saarte kultuur on segu kohalike naabrite (erinevate ajaliste etappide) eripäradest, mida on mõjutanud ka koloniaalajastu emamaad. Täiesti normaalne on näha kõike. Nägime hollandlaste paelatantsu ja tumba oskuslike puusanõkse samas kavas väerituaali etteastega. Etteaste kujutas kaelani mulda maetud kukke, kellel kinni seotud silmadega Margus kaikaga pea maha pidi lööma.

Aaloe ja rumm: ärid on osa turismimajandusest. Linna lähistel külastasime Aaloe tehast, muuseumi ja poodi. Ja käisime rummi joomas, ostmas. Valisime seekord The Arubian Taste rummipoe ja tasuta degusteerimisega kaasnes, ameeriklaste grupile suunatud, tõeliselt professionaalne müügitöö etteaste. Rumm on kange ja karm Aruba toodang, mida Arubian Taste naturaalsete ainetega maitsestab oskuslikult nii mahedaks, et suunurgad loomulikult tõusevad.

• Renaissance saar ja rannaflamingod – põhjus, miks Aruba reisisoov üldse tekkis!

Ma olen käinud Muhumaal, kuid mitte Kesselaiul. Aga kui seal oleks flamingod, siis ma läheksin. Aruba on Muhumaa suurune saar ja loomulikult oli meil tarvis puhkuse ajal saarelt saarele sõita. Renaissance on laiu mõõtu, mangroovmetsaga kaetud maariba.

Renaissance Aruba Resort ja Renaissance saar ehk flamingo saar. Saar eraomandis, hotelli osa, kuhu pääsevad vaid hotelli külastajad ja võib-olla mõni õnnelik, kes ostab 125 $ maksva päevapileti. Paat viib hotellist saarele, kus ootab eksootika: flamingode rand, iguaanide rand, jalutusrajad mangroovmetsas ja palju meelelahutuslikke tegevusi söömisest snorgeldamiseni. Soovitan veeta puhkusereisil vähemalt ühe öö selles hotellis!

• Aruba saar – 7 ööd ja 6 päeva avastusretki

1. Karnevaliprogrammi üritus: Reina di Scol. Mitmeid tunde kestev üritus eeldas pileti ostmist ja kannatlikkust, mistõttu me siiski loobusime kohaliku kooli kuninganna valimise jälgimisest.

HOOIBERG mäe otsa ronimene – 600 betoontrepi astet. Keset lamedat kõrbesaart torkab silma efektne heinakuhi. Lähemalt vaadates torkab ka mujale, sest mäge katab kaktusmets. Mulle väga meeldis hiiglaslikest kaktuspuudest ja akaatsiavõsast koosnev Aruba mets. Koolibrid ja muud linnud, sisalikud, iguaanid, maod, liblikad, krabid, eeslid ja koerad on need, keda saarel vabalt elamas võib näha. Ehkki meie nägime ainult surnud madusid.

Casibari Rock Formations. Seišhellide piltidelt siledaks lihvitud kivimürakaid näinud inimene saab aru, kui ütelda, et Arubal on sarnased. Aga kuival maal, väga kuival kõrbemaal. Graniitkalju vormid, mis valdavalt settekivimist koosnevas keskkonnas silma torkavad. Mäe otsast paistsid kivimürakad kenasti kätte ja kaktusvõsa nägi välja kui muru, mistõttu otsustasime minna otseteed pidi. Päris õigesse kohta me ei jõudnudki, kuid võsas said Margus ja mu ema korralikult kaktustelt karistada!

2. Liblikate farm, muuseum ning Palm Beach randa jõudmine oli päeva plaan. Liblikate farm on kallis koht, kuhu jõudsid mu ema ja Liili ning kelle laituste tõttu meie sinna ei läinud ka hiljem. Palm Beach on suur rand, mis on kõrgekvaliteediliste hotellidega ääristatud ja kus pakutakse väga palju veespordi, merereiside teenuseid. Palm Beach ranna asemel veetsid mu ema ja Liili päeva kruiisisadama lähedal rannas, mille me omavahel, pärast esimest külastust, nimetasime Pelikanide rannaks.

Pidime veetma päeva kõik koos, kuid see ei õnnestunud. Sest leidsin õnnetu tuvi, kes oli õliga kaetud. Pesin teda kaubanduskeskuse tualetis, kuid kätepesuks mõeldud vedelseep oli ülikihi jaoks ebapiisav. Tassisin linnu meie majutusse ja sõna otseses mõttes pistsin potti, sooja vette. Nõudepesuvahendiga puhtaks pestud lind sai süüa saia ning viisime ta tagasi uhke hotelli rohelisele territooriumile tuvielu elama.

Tuvi ja Margus said süüa, kuid mina mitte. Kiirustasime liblikate muuseumi juurde ning jõudsin sinna liiga väsinuna, et kalli piletiga putukaid vaatama minna. Otsisime toidupoe, ostsime veini ja snäkke ning tegime Margusega pikniku muruplatsil, palmi varjus. Seejärel jalutasime läbi pika Palm Beach ranna ning selle põhjaosast avastasime surfikoolide ala. Väikesed surfikooli alad olid isikupärased, hubased ja meeldisid mulle palju rohkem ülerahvastatud suurhotellide rannaosast. Leidsime suure, ilusa karbi, kus elas tigu, kelle sarnast ma hiljem restoranis tellisin enesele praena. Kariibi mere saare söök – lambi Martinique saarel, conch Arubal, tigu mis tigu eesti keeles.

3. Suur jalgsimatka päev. Palav ilm ja pikad riided, et varjata päikesepõletust. Balashi kullavabriku varemed oli esimene vaatamisväärsus. Uitamiseks on varemete alal viisakad rajad, mis võimaldasid eeldada, et tegu on tähtsa osaga kallite grupiekskursioonide programmist. Tavaliselt eelistan omaette avastamist, kuid selles kohas tundsin puudust giidist, kes jagaks selgitusi ja aitaks luua ettekujutust kullavabriku tööst. Vabriku varemed asuvad kahel tasandil, astangul ja orus.

Orust viib rada Hispaania laguuni juurde ning mangroovmetsa. Rada on piir kõrbe ning soo vahel. Laguun oli võsastunud ja soolase veega, peaaegu pettumustavaldav. Põnev oli hiljem lumehelbe ja meduusi vahepealseid molluskeid avastada laguuni voolava trenaažikraavi veest.

Päeva eesmärk oli külastada EESLITE VARJUPAIKA. Üllatuslikult sai sellest paigast minu lemmikbaar. Päeva palavaimal hetkel ostsime pudeli kvaliteetset Hispaania veini ja nautisime terassi varju, kust tuul värsendavalt läbi puhus. Eeslid, kanad, kassid, paabulinnud ja meie tundsime end selles kohas kästi. Kuulsime, et kitsedel nii hästi ei lähe, sest eeslid kiusavad neid ja seetõttu kitsed elavad territooriumi kõige kaugemas otsas.

Arvude täpsus ei ole Arubal väga tähtis (ka ürituste toimumise aegu kirjeldades, kahjuks), kuid kokku olevat saarel umbes 180 eeslit. Umbes 120-150 neist elavad varjupaigas ja ootavad surma. Isaeeslid kastreeritakse ning rahvusvahelise vabatahtliku töö ja annetuste abil peetakse tänapäeva kontekstis kasutuid elukaid üleval, kuniks neil eluvaimu jagub. Hästi ilus õudne lugu. Varjupaiga eeslid norivad külastajatelt süüa, mida raha eest neile osta saab. Vabad eeslid kerjavad turistidelt süüa vabaduses ja saare lõunaosas me ka nägime selliseid suvalise maja terassilt päikesevarju otsimas.

Mangel Halto Beach on snorgeldamiseks välja reklaamitud koht. See on mangroovmetsaga rand, kus ka kaljune osa ja puidust trepid, lavatsid, mis võimaldavad pääsu helesinisesse vette. Veealune maailm oli hägune, kuid toidupoest ostetud maskiga avastasin hallides toonides kivide vahelt kalakesi ja hirmsa merimao. Renaissance saarel snorgeldamine oli puhtam, liigirikkuselt eksootilisem, värvilisem ja kivi varjust leidsime huvitavad, pikkade vurrudega värvilised vähilised. Arvasin, et põhisaare rannik on liiga ülerahvastatud ja korallide ala seetõttu kannatada saanud.

4. Snorgeldamise ekskursioon. Eelneval õhtul netist otsitud ja välja pakutud snorgeldamise eksursioon ei pakkunud kellelegi huvi, ehkki oli algselt mõeldud just kõndimisest väsinud jalgadele puhkust pakkuva plaanina. Maksumus 51$ tagas ühele inimesele merereisi katamaraaniga, kus avatud baar, snäkid ning kaks peatust snorgeldamiseks: SS Antilla laevavrakk ja Boca Catalina rannaäärne korallriff. Kusagil Palm Beach rannal pidi asuma mingi Aruba Watersports Center, kes Arusun katamaraanil seda kõige soodsama hinnaga snorgeldamisekskursiooni korraldab. Netist tasumine ei ahvatlenud, sest asi tundus pisut riskantne.

Hommik oli õhtust targem ja kuna tegelikult ühtegi targemat plaani ei olnud, kiirustasime ette nähtud ajaks õigesse kohta, et asja uurida. Hind oli sama ja kõik usaldusväärne ning meie rõõmuks ei tähendanud odav hind ka meeletut rahvamassi. Broneerisime väga toreda reisi, kus peale meie oli veel 6 klienti ning 2 töötajat. Merereisi ajal nägime merikilpkonna, kes korraks pinnale hingama tuli. Laevavraki kohal snorgeldamine oli täpselt õigel põnevuse ja õõva piirjoonel, et jääda huvitavaks. Ekskursiooni tiimi valvsa pilgu all oli korallide vahel julgem avastada mereelukaid ja ujusin kohtades, kus omal käel oleksin kartnud. Mereelu ei ole tuttav ja mürgiste kalade, korallidega kokku puutuda ei soovi. Niigi sain väikese täppide rea käsivarelle, sest tõenäoliselt siiski puutusin mingi mereeluka vastu. Kokkuvõttes soovitan spontaanselt liituda ekskursioonidega, sest meie kõrval oli populaarne Palm Tours paat väga ülerahvastatud, mis minu jaoks kindlasti rikuks elamust.

Mu ema ja Liili nautisid päeva Aruba parimas rannas, veespordi keskuse varjualuse hubastel toolidel ja edevate hotellide päevitustoolidel. Nad jäid nälga, sest avatud baari ja snäkke saime nautida ainult meie. Meie soov oli samal päeval minna vaatama ka California majakat, teha jalutuskäik põhjaosa poolsaarel, kuid prouad tahtsid minna poodidesse. Veetsime päeva teise poole ka eraldi. Mina ja Margus tulimegi Eestisse suveniiridega, mis leitud rannast ning üks (tegelikkuses lastele ette nähtud, ups) snorgeldamiskomplekt sai samuti ostetud.

California majaka juurde on pikk tee, ka viimasest bussipeatusest. Asfalteerimata rajal käivad kohalikud tervisespordi eesmärgil jooksmas, kõndimas. Kõndisime ka meie. Esimest korda sattusime metsikute lainetega saarepoole randa ja liivaluidetele. Majaka juures nägime päikeseloojangut ning imetlesime kaugelt terve Aruba kõige ilusamat restorani (minu arvates). Pärast loojangut jalutasime pika maa, sest bussi ei tulnud. Jõudsime Noord piirkonda, kus asub Paseo Herencia kaubamaja. Planeeringult piltilusat külaplatsi kujutava kaubanduskeskuse sisehoovil on purskkaev. Pisut pidime ootama, kuid õnnestus näha ära purskkaevu värvide ja muusika etteaste Waltzing Water Show (Bracelona omast tuhat korda tagasihoidlikum silmailu). Bussiga sõitsime koju pimedas ja vajusime kohe magama.

5. Looduslik bassein ehk Conch kristallselge veega, mis asub Arikok rahvuspargis ja kuhu pääseb Daimari rannast tasuta, sest sealne sissepääs on töötajateta? Arikok rahvuspark moodustab 20% kogu Aruba alast ja tahtsime näha asju, mis asuvad pargi täiesti erinevates osades. Otsustasime riskida. Matkasime pikalt ja ületasime hirmutava trahviähvardusega tõkke, kui kookosrantšo naine meid seda tegema julgustas. Daimari rand oli päris mõnus ja paljukiidetud basseinini jäi ainult 1,4 km, kui pargivalvur keelas meil basseini juurde minna. Närvikõdi ja asjatult pika jalutuskäigu saime, kuid trahvi mitte. Veetsime päeva põhjarannikut ja sealseid metsikuid laineid avastades!

Juhuslikult sattusime külastama ka Ayo kivivorme. Eeldatavalt sarnased, nagu varem võsast vaadatud Casibari vormid (need seišellide sarnased), kuid üllatavalt huvitavad. Kaamerat me kaasa ei võtnud, kuid päeva palavuse sees jalutasime mugava ringraja läbi ning üle ehk turnisime ka kitsekestega kivimürakatel. Kivivormid on külastamist väärt!

Looduslikud sillad on turismimagnetid. Nagu Maltal ja Marokos, on ka Aruba looduslik sild kokku varisenud. Käisime uudistamas, ei midagi erilist. Otsisime palju reklaamitud Bushiribana kullatööstuse varemed ja pettusime veelgi, sest üks lagunenud kivimaja oli vähem, kui ootasime. Kõige soodsama rendiautoga sõitsime 4×4 masinatega sama rada ning jõudsime välja kohta, kus asub Baby sild ehk uus, alles tekkiv looduslik sild. See oli kena. Ekskursioonituristid ruttasid meist mööda, kuid meie nautisime pikemalt looduskaunist kohta ning suuri-suuri merelaineid.

Päikeseloojangu ajaks sõitsime välja sööma. Mere äärde ja söögikohta, mitte rannapiknikule. Selleks, et saada kilo friteeritud krevette Zee Rovers söögikohas, tuleb tellida need toorelt ja tasuda värskete mereandide eest kilohind 23$. Eraldi kassaluugist saad kõrvale osta meelepärase joogi ning seejärel avaneb võimalus otsida meelepärane vaba laud ülerahvastatud paadisillal. Raskele puuklotsile on kirjutatud tellimuse number, mille järgi tuuakse saba ja sarvedega õlis keedetud krevetihunnik lauda. Kummaline kogemus, sest ma ei ole kunagi päris hästi mõistnud, kui meretoitu küpsetatakse kiirtoidu meetodil. Uuesti ei valiks seda toidukohta, kuid kahetseda ei ole ka midagi. Ehkki laudade vahel lõhnas õhk küll umbes nii, nagu see õnnetu tuvi keda ma õlireostusest pesin. Pärast söömist läksime mu ema tungival soovil ujuma, öösel.

6. Uus päev ja uus üritus külastada Arikok rahvusparki. Pisut probleemne tundus plaan näha koopaid ja looduslikku basseini ühe päevaga. Sissepääsust oli ühe juurde 7+ ja teise juurde 5+ kilomeetrit, eri suundadesse. Meid eelneval päeval pargist välja visanud valvur tuli rõõmsameelselt tervitama, uuris me plaani, laitis selle maha ning soovitas teist marsruuti. Kokkuvõttes me võtsime teda kuulda, õnneks.

Autoga pidi olema võimalik sõita koobaste juurde. Oligi, kui reisijaid või muud lisakaalu mitte kaasa võtta. Teekattesse olid ehitatud kraavide moodi lohud ja sageli tuli kaassõitjatel kõndida auto kõrval. Sõitsime Fontein koopa juurde ning nägime haruldasi kahevärvilisi (väga harv nähtus, väidetavalt) koopamaalinguid ja rohkelt nahkhiiri. Järgmine koobas oli Quadirikiri, kus nägime koopasaale, mille laeavaustest paistis pimedusse ehtsat päikesepaistet, ning veel hulgaliselt nahkhiiri. Koopad ei olnud väga suured, kuid olid vaatamist väärt just oma erilisuste tõttu. Koopad vaatasime ära ning seejärel väljusime rahvuspargist, kolmanda läbipääsukoha kaudu, sest suure ringiga sõitmine sujus selgelt paremini auto kõrval kõndimisest.

Tagasi peasissepääsu juurde jõudsime päeva palaval ajal. Puhkasime ventileeritud ruumides, sõime jäätist ning valmistusime matkaks läbi kõrbemaastiku. Liili otsustas loobuda, sest matk tõotas tulla pikk ja raske. Pikk ja raske see matk ka oli. Meie väike rendiauto ületas ennast ja ronis Marguse juhtimisel mäe otsa! Edasi jalutasime 4×4 sõidukitele mõeldud maastikuteed pidi.

Rajalt kõrvale põikamine oli huvitav seni, kuni Margus suutis suure astlaga omale varbavahe plätu sügavale kanna külge naelutada. Pärast seda püsis ta tõre ja kindlalt teerajal ka siis, kui mina ja mu ema üle maastiku mere äärde läksime. Leidsime karpe ja merest kaldale uhutud prügi (joogikõrrest purustatud kajakini). Leidsime ka varjualuse, kus puhata, süüa ja veini juua. Seejärel läksime vaatama tähtsat looduslikku basseini ning kalju otsas istus järgmine pargivalvur, kes keelas meil basseini lähedale minna. Nördimus tabab, kui piletit müüakse teatrisse, aga etendust vaadata on keelatud. Püüdes mitte kurvastada, kõndisin sissetallatud, trepi juurde viivalt rajalt kõrvale ja ronisin rannikult üles mäenõlvale mööda looduskaunist kaljut. Loomulikult istus mäenälval keegi tähtis mees, kes kurjustas minu kallal, sest astusin rajalt kõrvale. See oli maastikumasinatega ekskursiooniseltskonna grupijuht, kes minu kallal kurjustas. Tema grupis olnud aasia naisterahvas lohutas mind vargsi, et valisin ainuõige tee ülestulekuks.

Pikk matk tagasi alles algas ja vapralt kõndisime auto ning väljapääsu suunas. Enne viimast ja kõige kõrgemat mäge möödus meist ainus sõbralik rahvuspargi töötaja… Sama, kes meid eelneval päeval pargist välja ajas ja alles nüüd saan aru, et just tema vahikorra ajal rahvusparki hiilimine oli suur õnn. Mu ema sai priiküüdi mäe otsa, meie rendiauto juurde. Mäest alla sai autosõitu nautida vaid Margus. Rahvuspargi väravatest väljumise ajaks oli külastuskeskus suletud ja justkui pisut närviline Liili ootas meid autoparklas. Sõitsime ujuma, Alto Vista kabelit ja rahulabürinti vaatama, poodi ning ööbimiskohta. Magasin öösel sügavalt!

• Karnevali asemel puhkus

Aruba karneval on tähtis kultuuri osa ajast, mil kütusetehased olid Arubal laialt levinud ja olulisim majandusharu. Tehasetöölised tulid saarele sisemaalt, et tööjõu puudust tasakaalustada. Kaasa toodi karneval. Karneval kestab pika perioodi vältel, pea kuu aega. Põhiparaadi ajaks olime meie kodus, kuid planeerisime osa võtta kahest väiksemast üritusest. Tantsuvõistluse ja lasteparaadi vaatamine huvitas meid. Sattusime värskelt avatud turismiinfopunkti San Nicolas külakeses ja kogesime infosulgu. Meie tantsuvõistlus ja tegelikult kogu veebis avalikustatud ingliskeelne programm oli päeva võrra nihkes, mistõttu viimase kahe päeva plaanid said sisuliselt rikutud. Absurdi tipp oli see, kui palju hiljem selgus, et võib-olla hoopiski ainult turismiinfopunktist jagatud info oli väär.

Eelviimane päev olime saare lõunatipus ja San Nicolas asulas. Lõunaosas valitses palavus, suurte lainetega metsik rand oli oodatust ilusam ning sinna kauaks jäädes saime päikesepõletusest pisut punase naha. Baby rand oli madala ja oodatust jahedama veega, imelist helesinist värvi ujumiskoht, kus end pisut jahutasime. Carnival Village platsi vaatasime väljaspoolt, kus päev hiljem pidi toimuma üritus, mida soovisime näha, kuid ei saanud. San Nicolas tänavakunsti vaatasime juhuslikult, mitte süsteemselt. Aga söögikoht oli välja valitud juba Eestis: O´Niel Caribbean Kitchen, Van de Veen Zeppenfedstraat, San Nicolas. Suurepärane söögikoht ja veel parem söök – rõõmustan, sest sain soovitud merikarbi lihast prae. Tradistsiooniline kariibide söök, mida merest püüda on tänapäeval seadusega keelatud. Eelduste kohaselt oli minu eine kasvanduse toodang. Kõht sai väga täis ja hotelli otsimine või poest söögi ostmine oli väga raske, soovisin vaid jahedas toas pikutada. Läbi raskuste leidsime majutuse, mis oli kohalike kodu moodi ja soovitud jahutuse saime hoovi basseinist. Laisklesime terve ülejäänud päeva osa. Lõpuks ometi me PUHKASIME!

Viimasel päeval kolisime mõnusasse hotelli linnas, lennujaama lähedal. Vistalmar Ocean view suites päev vaatega väiksele väinale ja Renaissance saarele. Planeeritud lasteparaadi asemel veetsime päeva privaatsel paadisillal puhates nii, et suurim seiklus oli avada puu otsast alla sadanud kookospähkel ja leida õige päikesenurgaga asend lamamistoolidele. Aias elasid koolibri ja elutervelt roheline iguaan.

Loo autor Tiina