Myanmar (Birma)
Myanmar, Mandalay
Chiang Mai lennujaamas selgus, et Myanmari viisakinnitusel oli kirjas, et Myanmari (endine Birma) lendamiseks on vajalik ka riigist väljasõidu pileti olemasolu. Täpselt ei tea, miks see vajalik on, sest see pole just riik, kuhu inimesed tahaks paremat elu otsima minna. Õnneks olime 2-3h varem kohal ja saime rahulikult uue sihtkoha valida. Otsustasime Myanmaris olla 10 päeva ja sealt otse Balile minna.
Lugesime üsna põhjalikult selle riigi kohta ja eelarvamus liiga hea ei olnud – riik on alles viimase 10 aasta jooksul viinud läbi esimesed demokraatlikud valimised. Enne seda oli tugev poliitiline jõud sõjavägi, kes viis oma tahet ellu nii, nagu heaks arvas. Riik sai iseseisvaks 20. sajandi keskel (Briti koloonia alt vabanedes), kui oli majanduslikult üks tugevamaid riike Kagu-Aasias. Kui sõjavägi võimu üle võttis, läks olukord hullemaks. Majandus, inimõigused ja üleüldine vabadus tegi suure sammu tagasi ja tänaseks on riik Kagu-Aasia üks vaesemaid.
Ega linnapildis ei paistnud, et midagi halvasti oleks, oma ohutuse pärast muretsema ei pidanud. Ainus asi oligi julm vaesus. Huvitav oli riigis ära käia 2019.a, sest järgnevatel aastatel on areng kindlasti kiire ja mõnekümne aasta pärast on Myanmar ilmselt popp turismisihtkoht. Praegu on endine Birma veel väga autentne ja turistide poolt rikkumata. Inglise keele oskus on väga seinast-seina. Osad turistidega tegelevad töötajad räägivad väga korralikul tasemel, aga teised mitte üldse. Ühes restoranis ei õnnestunud meil kelnerilt ühtki sõna suust saada. Ebaõnnestusime 1 õlle tellimisel ning lahkusime. Teises kohas oli ideaalne teenindus ja saime 3 toitu tellides terve lauatäie erinevaid roogi, lisandeid, kastmeid jpm.
Külastasime kokku 4 linna, millest kaks olid suurlinnad Mandalay ja Yangon ning kaks olid maalähedased turistide lemmikud Bagan ning Inle Lake.
Mandalay oli meie esimene sihtkoht. See on üks väheseid kohti, kuhu välisriigist tulles saab minna, sest maismaad mööda liikudes on enamus piiripunktid turistidele suletud. Turiste saadetakse üldse vähestesse kohtadesse, sest mõnes riigi osas jätkub kodusõda. Mandalay linnapilt ei jätnud kõige paremat muljet, sest kõnniteid väga ei olnud, arhitektuur ja taristu olid lapsekingades. Templeid leidub väga-väga palju, sest riik on tugevalt usklik. Pidevalt oli tunne, et hoolitakse Buddhast, aga mitte iseendast. Külastasime suursugust templit, mis oli ehitatud Mandalay Hillile. Proovisime alguses hotelli jalgratastega sinna minna, aga andsime kiirelt alla, sest teekond oli raske. Järgmine kord läksime tuk-tukiga, vaade oli maagiline ja tempel grandioosne.
Mandalays veetsime 4 päeva ja ööbisime ülimalt uhkes hotellis. Töötajad ainult avasid uksi ja täitsid kõik meie soovid. Katusebassein ja restoran olid nii mõnusad, et ei saanudki iga päev hotellist minema. Hotelli öö hind kahele oli 40 EUR (Dzingli hotellis Männikul standard tuba 57 EUR). Kogu riigis olid inimesed väga viisakad ja rõõmsad, ainult lehvitasid ja naeratasid meile. Pidevalt tehti meist pilti ka, osad küsisid luba ja osad proovisid salaja teha. Meeste mood oli päris naljakas, viisakas riietus oli triiksärk ja seeliku-saunalina taoline asi ümber vöö mähitud. Kõik närivad betel’i, mis on punane närimistubaka moodi asi. See sisaldab nikotiini asemel kofeiini ja on kohalike seas ülipopulaarne. Betel sülitatakse pärast närimist tänavale, mis lisab tänavapilti rõvedad tumepunased sülitamisjäljed. Sellest tulenevalt on inimestel veel suus alles olevad hambad värvunud pruuniks.
Edasi läksime bussiga Bagani. Buss viis meid linnaservale ja taksoga linna sisenedes pidime maksma turistimaksu. Kõik välismaalased pidi maksma u 15 EUR linna pääsemiseks. See jättis üsna kehva mulje, kui niigi oleme riigi viisa eest maksnud 50 EUR ja nüüd tuleb ootamatult selline summa juurde. Eestis tundub juba 15 EUR üsna palju, aga Myanmaris saab selle eest 2-3 päeva restoranides süüa. Tai ja teised riigid lahendavad selle olukorra nii, et kutsuvad tasuta kohale ja pakuvad sulle nii häid asju, et sa vabatahtlikult maksad palju rohkem ja oled veel ülimalt õnnelik. Õnneks oli Bagan seda hinda väärt.
Bagan oli ülimalt paeluv koht. Seda kutsuti Bagani antiikseks linnaks ja selline see täpselt oligi. Linnapilt meenutas metsikut läänt, oleks tahtnud mööda liivaseid teid hobusega ringi sõita. Laiade tänavate ääres olid väikesed majad ja sadu päevinäinud templeid. Põhjus, miks selle koha üldse sihtpunktiks võtsime, oli kuumaõhupallide lend päiksetõusul. Veel parem nendega sõitmisest, oli nende vaatamine tõusva päikese taustal. Baganis ööbisime esimest korda hostelis. See on hea viis teiste backpackeritega kohtumiseks ja uute tutvuste kogumiseks. Hostelid korraldavad tihti erinevaid üritusi, mis tähendas, et saime tasuta Bagani tuuri. Ainus varjupool oli see, et ööbisime 10-kohalises toas, seega keegi alati magas ja kogu aeg pidi olema vaikselt.
Järgmine koht oli Inle Lake, mis oli sarnase atmosfääriga küla. Küla nimi oli tegelikult Nyaungshwe, aga kõik teavad seda kohta järve nime järgi – Inle. Tegemist on suuruselt teise järvega riigis, mille ümber elab ligi sada tuhat inimest. Paljud majad asetsevad vee kohal ja seisavad karkude peal vees. Meie tuur külastas mitmeid käsitöökodasid, kus tehti riideid, sigareid, ehteid jpm. Käisime vaatamas ka pika kaelaga naisi, kes millegipärast juba väga varajases nooruses hakkavad kandma oma kaela ümber raskeid raudvõrusid, mida nad siis jooksvalt pikendavad, et omale ikka veel pikem kael saada. Täpselt ei saanud nende võrude funktsioonist aru. Järvel sõidetakse pikkade gondlitaoliste paatidega ning sealsed kalamehed aerutavad ühe jalaga. Loojangul vaatasime kalapüüdjate showd, mis oli väga ilus. Inle ääres ööbisime samuti hostelis, aga saime omale eraldi toa. See sobis meile ideaalselt – eraldi tuba, nagu hotellis, aga kogu hosteli atmosfäär. Tähistasime koos hosteli inimestega Halloweeni, mängisime piljardit ja kaarte ning muidugi õpetasime neile kaardimängu 200 ka selgeks. Käisime ka päise päeva ajal jooksmas, väga ekstreemne kogemus. Tagasi hääletasime ja saime esimest korda lahtises autokastis sõita (kohalike kõige tavalisem liiklemisviis).
Veinituuril rääkis giid paar sõna ka kohalikust elust ja olust. Mõned faktid, mis panid meid ahhetama:
1. Mõrva eest on karistus 7 aastat vangis.
2. Abikaasa petmise (k.a suudlemine) karistus on samuti 7 aastat vangis.
3. Kui lahutad, siis ei tohi 3 aastat uut kaasat võtta, muidu on karistus – arvasid õigesti, 7 aastat vangis.
4. Tapmine on üpriski tavaline, aga petmine mitte. Ilmselt osati ka sellepärast, et pulma kutsutakse keskmiselt 1500 inimest ja mitme pulmapeo pidamine läheks päris kulukaks.
5. Narkokaubitsemise eest on karistuseks poomine.
6. Kinos tõustakse enne filmi algust püsti ja lauldakse hümni.
7. Keskmine kuupalk on näiteks juristil 100€, mistõttu on paljud kohalikud otsustanud hoopis giidiks hakata, sest nii teenib rohkem.
Viimane koht, mida Myanmaris külastasime, oli endine pealinn Yangon. See oli palju arenenum kui Mandalay, seal oli isegi näha parke, kõnniteid ja pilvelõhkujaid. Seal veetsime ainult 1 päeva, vaatasime põhilist templit ja parki.
Myanmari liikluses on palju rollereid, aga pooled sõitjad ei soovi kiivrit pähe panna. Tänavatel seisavad tihti politseinikud, kes neid trahvivad, aga isegi meie silme all sõitsid rollerid politseiniku eest läbi, kui neid kinni prooviti peatada. Kõik liiklejad lasid kogu aeg signaali, et anda märku, et nad on teel. Mõtlesime Gertuga, et kas selline lärmakas lahendus tõesti töötab. Saime oma vastuse teel Baganist Inlesse – meie bussijuht möödus ühest autost ja andis rohke signaaliga rollerile märku, et ta tuleb. Rollerijuht ei pannud suures lärmis tähele ja sooritas siiski vasakpöörde, mis lõppes sellega, et meie buss sõitis neile külje pealt sisse. Roller lendas külili ja sõitjad pikali. Mõlemad mehed said kohe püsti, aga hoidsid peast kinni. Meie buss jäi seisma ning juht läks välja asja klaarima. 2 minutit hiljem tuli juht tagasi ja sõit jätkus nagu poleks midagi juhtunudki. Eks nii neid asju vist Myanmaris lahendatakse.
Loo autorid Heimar ja Gertrud