Nädalavahetus Virumaal
Võtsime ette retke, et külastada Virumaad. Peamiselt mõtlesime minna Ida-Virumaad avastama kuid otsustasime, et läheme läbi ka Rakverest.
Esimeseks sihtkohaks valisime Eesti Kaevandusmuuseumi, mille kohta olime ainult head kuulnud. Muuseum koosneb nii maapealsest osast kui ka maa-alusest osast, mis on nende peamine tõmbenumber. Maapealses osas oli laste lemmikuks väga suur spetsiaalne veoauto ning hiiglaslik kopp, mis oli lastest kordades suurem. Külastus maa-alusesse osasse toimub ainult koos giidiga. Meid juhendas giid Enn, kes oli ka ise kaevur. Enn rääkis Kaevandusmuuseumist ja üldse eesti kaevandustest selliselt, et oli aru saada, et ta tõesti on ise kaevur olnud ja teab täpselt, milline elu kaevuritel olnud on. Kui ajalugu räägitud ja reeglid allaminekuks selged, saimegi maa alla suunduda. Kohe algul saime minna rongiga, mis oli tänapäevaste rongidega võrreldes miniatuursed ning pea äralöömise eest kaitses paljusid kiiver, mis oli kohustuslikuks kandmiseks kaevanduses. Seega juba esimestel minutitel olid paljud selle eest tänulikud, et kiiver peas oli.
Kaevandus oli ca 7-8 meetri sügavausel ning temperatuur on seal 9 kraadi ümber. Õhuniiskuse tase on kaevanduses niivõrd kõrge, et kõik seiand ja laed tilguvad õhuniiskusest. Enn näitas meile erinevaid seadeid, millega kaevurid igapäevaselt tööd tegid. Kahjuks kõiki seadmeid, mida giid meile demonstreerida tahtis, ei õnnestunud. Kuid üks masin, millega sai lõigata põlevkivi seinast, töötas liigagi hästi – kivi tükke lendas rahvani välja. See hääl, mida see masin tegi andis meile selge pildi, missugune müra tase kaevuritel pidevalt töötades oli. Võib julgelt öelda, et see oli ikka vali.
Kaevanduse tuur ise kestis ca poolteist tundi. Lisaks saab siis ise maapealses osas uudistada nii kaua kui jaksu on. Täiskasvanu pileti hind oli 17€. Lapsed kuni 4 aastat tasuta.
Kaevandusest edasi otsustasime minna Vallaste juga vaatama, mis on Eesti kõige kõrgem juga. Vaade, mis avaneb joale ja merele on väga kaunis ja meenutab välisriikides nähtuid vaateid. Kuna oli tegemist metsiku rajuga, siis suure tuule pärast me matkarajale ei suundunud, mis viib täitsa mere juurde ja joa alla. Juga ise praegusel ajal oli väga veevaene.
Õhtul veetsime aega sõprade juures Kiviõli linna lähistel. Kerge saun ja grill. Sõit Ida-Virumaale ja kaevanduse külastus väsitas üllatavalt palju ja õhtu lõpuks oli kõigil jaks otsas.
Järgmine päev algas varakult. Kella üheksa ajal hommikul panime autodel mootorid käima ja võtsime suuna Rakvere Linnuse suunas, kus oli plaan Linnust avastada ning samal päeval toimuvat „Tsirkuse päeva“ külastada. Lapsed ootasid seda päeva pikalt. Nagu Linnustega ikka- siis oma massiivsusega suutis ka Rakvere Linnus meid meeldivalt üllatada. Keskaegset hõngu andis juba linnuse ees muruplatsil sööv hobune ja eesel- muidugi Linnus ise ka, mis paistab kaugele välja koos Rakvere Tarvasega.
Linnuses on atraktsioone nii lastele kui täiskasvanutele. Otsustasime ilma lasteta minna tuurile, mis puudutas piinamist, surma ning põrgutuba. Saime täpsemalt teada, mis piinamisvõtteid kasutati keskajal ja isegi veel 20. sajandi lõpul. Kuna kogu tuur toimub pimedas, siis sellega kaasnes ka teatud hirmufaktor. Põrgust läbimine on interaktiivne koridor, mille raames võib nii mõnigi korralikult ehamata ja õudust tunda. Toa läbimisel muidugi mainitakse, et ega see pattudest ikkagi päriselt ei vabasta.
Kui Linnusele tuur omal käel peale tehtud ja kerge lõunasöök tehtud, siis algaski juba tsirkusepäev. Sai kuulda ja näha kuidas päris kahurist lastakse ning lastele oli mitmeid huvitavaid atraktsioone veel selle päeva raames. Meie kaheaastane tüdruk sai ära proovida ka eeslisõidu, mis oli väga suur hitt väiksemate laste seas.
Pärast Rakvere Linnust õnnestus meil broneerida koos giidiga külastuskäik veel Narvas Kreenholmi.
Jõudes Kreenholmi juurde päike paistis ja saime alustada privaatse tuuriga. Giid Tiina rääkis meile Kreenholmi ajaloost ja näitas nii Kreenholmi hooneid kui ka tervet saart. Kreenholm võlus oma suurusega ja see kui entusiastlikult Tiina meile rääkis kogu kompleksist oli väga vinge. Poole tuuri peale hakkas sadama niivõrd palju, et saime joosta mööda Kreenholmi hooneid, ühest hoonest teise, mille kohta Tiinal oli alati midagi huvitavat rääkida. Giidil olid ka kaasas pildid kunagisest Kreenholmist ja oli hea võrrelda, mis on muutunud. Peamine muutus on see, et vanasti jooksid suured veekanalid hoonete vahelt mööda. Sel hetkel, seda ilma piltideta ette kujutada on väga raske.
Kreenholmi ongi võimalik ainult pühapäeviti külastada ja seda ainult koos giidiga. Omal käel territooriumile ei pääse. Soovitame Kreenholmi külastada kõigil, kes soovivad rohkem teada ühe megatööstuse ajaloo kohta. Parimatel aegadel töötas korraga Kreenholmis kuni 11000 inimest. Sellist tööstushoonete kompleksi tasub kindlasti vaatama minna. Kõikidesse hoonetesse küll sisse ei saa, kuid targemaks ja ettekujutuse selle võimsusest saab kindlasti.
Tahtsime külastada ka „Sinist laguuni“ ehk settejärve, mis on varasemalt uudistest läbi käinud, kuid kuna selle kohta ei suutnud leida infot, kus see täpselt asub, siis seekord me seda üles ei leidnudki. Ühes kohas oli märk, et tegemist eluohtliku alaga ja sealt me edasi ka minna ei julgenud.
Õhtuks võtsime veel suuna Tulivee restorani, et päev kenasti ära saata. Jõudsime restorani 20 minutit enne köögi sulgemist ja saime veel viimased ampsud ära tellida. Suurepärane koht, kus päev õhtusse saata pärast päevast ringi seiklemist!
Loo autor Tanel
