Perepuhkus Balil

Meie esimene perereis kahe väikese lapsega oli Balile, me veetsime seal 5 nädalat. Meie poeg oli siis 2.aastane ja tütar 8 kuune, meil oli kolm lendu ja umbes 20 tundi lennureisi kokku. Lennata lastega oli üllatavalt kerge, arvestades et me kartsime palju hullemat, kuna meie reis algas 1.jaanuari varahommikul ning olime üsna magamata.

Kogemusega võin öelda, et meil oli suureks abiks kleepsuraamat ja erinevad snäkid, kuid ennem lennureisi lasime neil lennujaamas palju kõndida ja uudistada, et lennukis oleksid nad pigem pisut väsinud ja tahaksid ise ka istuda.

Kui me lõpuks kohale jõudsime tabas meid eriti mõnus troopiline kuum õhk, mis oli külma Eesti talvega võrreldes väga hea vaheldus. Passikontroll tehtud ja kohvrid käes, saabus kultuurišokk – nii kui lennujaamast välja astusime, tahtsid pea 15 erinevat meest meile taksot pakkuda. Ütleme nii, et seda oli väsinuna vastu võtta päris hull. Soovitan nüüd tagantjärele tarkusega, et mõistlik on seal, kas hotellist transfeer tellida või siis lennujaamast seest näiteks bluebird takso võtta.

Esimese öö veetsime lennujaama lähedal Hilton hotellis, mis oli väljamagamiseks ideaalne. Tuppa jõudes magasime terve perega 8 tundi järjest, lennud ja ajavahe olid meile kõigile mõjunud, et isegi lapsed õnneks olid väga väsinud.

Sanur

Järgneval päeval me suundusime Sanuri poole, seal me elasime nädala Artotel hotellis. See oli kunsti hotell, suuruselt pigem väike ja katusel oli bassein ja päevitamisala. Üheks suureks plussiks oli sealne hommikusöök, kuna valikut oli palju ja suurem osa oli pigem Indoneesia köögist. Meie poeg valis hommikusöögiks seal pigem nasi gorengi kui pannkooke, mis ütleb mulle, et nasi goreng oli sellest hotellis väga hea.

Sanur oli Bali kõige rahulikum piirkond, seal me nägime rohkelt lastega peresid ja üllatavalt palju saksa pensinäre. Rannad olid seal peamiselt liivarannad ja ooekan rahulik ning madal. Rannast sai ka organiseerida paadireisi kõrval saartele Nusa Penida ja Nusa Lembonganile. Vahemärkusena lisaksin, et Sanuris klassikalist valge liiv ja helesinine vesi stiilis randa pole. Pigem oli selline kollakas liiv ja üsna hägune vesi.    

Sanuril meeldis meile rannapromenaad, kuna seal oli mugav lastega jalutada ja mereäärsed restoranid olid ka päris head. Meeldis ka see, et linn ise oli rahulik võrreldes näiteks Seminyaki ja Cangguga, mis on just tuntud oma ööelu poolest.

Uluwatu

Teise nädala veetsime Uluwatus, mis asub saare lõunapoolseimas osas. Ma arvan, et see piirkond meeldis meile kõige rohkem. Uluwatu on kindlasti ka surfarite üks meelispaik, seal me saime näha heledat liiva ja läbipaistvat sinist ookeani.

Rannad olid tõeliselt ilusad, aga vajasid ka tõsist väljakutset, et nende ligi pääseda, eriti kahe väikese lapsega. Nimelt randa viis pikk vähemalt kuni saja astmeline trepp, mis oli kõike muud kui ühtlane. Arvestades kuumust ja seda, et kõhukotis on imik ja seljas seljakott ning abikaasal oli ühes käes kergkäru ja teises käes vanem laps, siis treppist ülesse jõudes olime nii läbi, et nägime välja ka nagu just äsja veest tulnud.

Sealne ööbimine oli meil villas koos basseiniga, see majutuskoht oli reisi lemmik meil, asukoht oli pisut in the middle of nowhere, aga see-eest oli uus ja vaade oli tõeliselt ilus. Ma soovitaks seda villat ka pigem nendele, kes reisivad ilma lasteta, kuna vahemaad jalakõndimiseks olid pisut kauged randa ja restoranidesse. Teenindus ning peremees ise olid väga abivalmid ning maja peremees aitas igati- nii lastele mänguasjade organiseerimine juab enne meie tulekut kui ka täiendava lapsevankri toomine. Suureks abiks oli ka teenindav personal, kes tegid kergeid hommikusööke ning aitasid käia ka rolleriga poes shoppamas. Alguses ise ei julgenud ning sellesmõttes oli see suureks abiks. Koha nimi oli Canang Villas Bingin ning soovitame just mäe vaatega villat.

Uluwatus nägime väga suurt valikut vegan restorane, vahelduseks oli see päris huvitav. Silma jäi ka see, et menüü oli valdavalt Mehhiko sugemetega ja kohalikku Indoneesia kööki me seal piirkonnas ei näinudki, või siis ei osanud me piisavalt hästi otsida. Bingin Beachil tasub kindlasti läbi käia ka Kellys Warungist- seda just hommikusööki silmas pidades, sest seal pidavat olema parimat hommikusöögid ning see sai järgi testitud ning võib sellele alla kirjutada küll.

Ubud

Kolmanda nädala plaani järgi pidime veetma Ubudis, ootasin seda nädalat peaaegu, et kõige rohkem. Ubudist olime kuulnud palju head ja pea terve nädal oli meil sisustatud erinevate käikudega. Linn asub Bali saare keskosas ja on justkui keset džunglit, seal on palju templeid ja väga palju erinevaid restorane- isegi kaks Michelini tärniga pärjatud restorani. Meie majutus oli Ubudi kesklinnast ca 10 minuti autosõidu kaugusel ning igapäev oli hotelli poolt transfeer kesklinna ja tagasi. Kohe kesklinnas on ka Starbucksi kohvik, kus me iga hommik läbi läksime, et võtta hommikune jääkohv kuna ilmad soosivad selle tarbimist.

Kui reisi alguses me olime igasuguste tänava pealt võetud taksode suhtes skeptilised, siis Ubudis saime aru, et see on väga mõistlik lahendus. Iga nurga peal on mitu inimest pakkumas transfeeri teenust ja nendega saab väga hästi ka kaubelda. Nad heameelega teevad päev läbi sinuga kõik tiirud kaasa ja broneerivad veel ka järgmise päeva ära, et neil lihtsalt oleks tööots olemas.

Lõpuks käisimegi kolmel korral ühe sama autojuhiga erinevatel ekskursioonidel.

Võtsime ette reisi Tegalalang riisiterassil, kust on lummavad vaated astmelistele riisiterassidele.

Samuti sama päeva raames sõitsime edasi kohvikasvanduses, mis pigem oli küll rohkem turisti atraktsioon, kus kasvandust ennast ei näinud vaid pigem tutvustati erinevaid kohvijooke, mida siis Balil tehakse. Sealt on ka päris maailma kõige kallim kohvi.

Seal oli meil ka hea võimalus proovida legendaarset kiikumist riisipõldude kohal päris arvestavatel kõrgustel. Tunne oli võimas ning vaated, mis kiige pealt tekivad jalustrabavad.

Ubudis on väga palju ka ilusaid koske ning meie külastasime neist kõige populaarsemat Tegenungani. Selle koseni jõudmine on Balile sarnane nagu ilusate randade juurde jõudmine ehk tuleb ette võtta mitmesajaastmene trepist jalutuskäik, et jõuda kose juurde.

Kahe lapsega on sellised trepid mõnusad väljakutsed ning nii alla kui ülesse kõndides teiste inimeste nägusid vaadates, siis kõik tunnevad niiöelda kaasa.

Julgemad lähevad parimate kaadrite saamiseks ka kose juures vette, saab head pildid ning ennast ka jahutada. Täitsa kose alla minek on siiski keelatud kuna vesi langeb päris kõrgelt ning võib tekitada vigastusi.

Kuna me ette ei teadnud, et need ekskursioonid nõuavad füüsiliselt selliseid pingutusi, siis mees pidi pärast trepist üles ronimist ostma suveniiri poest uue särgi, sest vana särk oli higist läbi märjaks saanud. Küll aga oligi hea põhjus lõpuks osta Bali temaatiline särk ära.

Veel võtsime käigu ette Ubudis liblikaparki, mis on tore koht kus käia, aga kogu pargi külastamine võtab aega ca 15 minutit ning ongi kõik nähtud.

Üheks lemmikuks kohaks kujunes meil Ubudis välja Monkey Forest, kus siis ahvid elavad omaette rohelises džunglis, sinna saab Ubudi kesklinnast ka jalutada, võtab aega ca 20 minutit ning aru saab selle järgi, et hakkad lähedal jõudma kui linnapildis hakkab ahve kohtama majade katustel ning mööda elektrijuhtmeid ringi käimas. Vabas olekus ahvide nägemine võib olla üsna hirmutav alguses, aga kui meeles pidada, et söögi ja joogi asju nähtavas kohas mitte hoida, siis nad üldjuhul ikkagi ise ligi ei tiku.

Küll aga kohe kui sisenesime sinna parki- nägime ära kuidas ahv võitles ühe mehega veetopsi pärast. Korraks mõtlesime küll, kas tasub ikka edasi minna või mitte. Aga võtsime julguse kokku ja lugesime suuremale lapsele sõnad peale, et ta ahviga kontakti ei otsiks ja läksime edasi.

Ahvimetsas võis igal sammul kuskil ahvi kohata ning vabas õhus nende nägemine on ikka hoopis midagi muud kui Tallinna loomaaias puuris neid näha. Seega soovitame soojalt sinna minna ja näha neid oma vabas elemendis.

Kui meil muidu oli ka Ubudis nädalane puhkus planeeritud ning võtsime ka seal basseiniga villa, siis see oli ainuke koht, kus me ei peatunud planeeritud aja lõpuni, sest sattusime sellise hotelli otsa, kus vannitoa katusel, mis oli klaasist jooksid ringi rotid.

Kui sisalikud ja teised putukad on väga tavaline, siis suured rotid olid meile liig, mis liig ja otsustasime sealt edasi minna kiiremini kui esialgu planeeritud.

Canggu

Meie neljanda nädala otsustasime veeta Canggus, kuna just selles piirkonnas pidi olema ilus musta liivaga rand ja surfilained. Canggu linnake oli päris huvitav, väikeste riisiterasside vahele oli ehitatud järjest uusi maju, palju restorane ja hotelle.

Kui igas piirkonnas praegu olime peatunud ühe nädala, siis seoses varajase lahkumisega pidime Canggusse täiendava majutuskoha leidma ning seega Canggus peatusime kahes erinevas kohas. Esimeseks ööbimiskohaks oli The double view Mansions, mis asub küll ookeanile väga lähedal ja on väga ilus hotell koos suurepärase basseiniga, kuid on natukene liiga kaugel keskustest ja kui reisid ikkagi väikeste lastega, siis jalutamiseks oli see hotell liiga kaugel. Samas anname soovituse kõigile, kes on ilma lasteta ning heameelega sõidavad rolleriga, sest rolleriga Balil liigelda on väga mõnus ja rolleri rent üheks päevaks maksab ca 5€/päev. Hotell asus mere ääres ning nägime ka hobusematka võimalust musta liiva rannas, mis nägi väga äge välja!

Rand ise oli mõnusalt suurte lainetega ja ujumiseks sobilik täiskasvanutele.

Pärast kolme ööd seal, läksime edasi varasemalt broneeritud Tape Tepi Kali hotelli, mis oli rohkem juba Canggu keskuse lähedal.

Hotell oli väga mõistliku hinnaga ning puhas. Canggu on tuntud ka selle poolest, et seal on väga palju noori, kes harrastavad surfamist. Seda oli mõnus jälgida ühest rannarestoranist- Echo beach Clubist. Süüa sai seal kõvasti ja oli väga ägedasti korraldatud restoran. Proteiinivaliku valid välja, mis on ilusti silme alla pandud ja kõik ülejäänud, mida kõrvale soovid lisada, saad ilma lisatasuta juurde ise tõsta.

Canggus on tõesti väga palju huvitavaid söögikohti ja kohvitamise võimalusi, mis on tänapäevaselt moodsaks tehtud. Välja tooks eraldi Wahaha Pork ribsi, kus nende sõnul on parimad ribid Balil ning samuti tooksime välja The avocado factory, mis asub kohe seal samas kõrval ja on hea võimalus süüa väga mitmeid erinevaid avokaadopõhiseid toite.

Meie reisi üks huvitavaid seiku oli veel kindlasti ka see, et pidime võtma ette kogu perega ühe päeva reisi Singapuri, sest reisi broneerimise ajal ei mõelnud me selle peale, et viisa on tasuta ainult 30 päevaks ja kui hakkasime uurima, kuidas ja kui palju maksab viisa pikendamine, siis tundus mõistlik juba korraks võtta ette reis Singapuri, mis on ca kahe ja poole tunni kaugusel.

Reis Singapuri läks ilma viperusteta. Kuna meil palju aega ei olnud, et Singapuris ringi liikuda, siis otsustasime käia Gardens by the Bay-st, mis jättis väga kustumatu mulje enda tehiste metallist taimedega, kus otsas tekkis ilus vaade linnale kui ka tervele pargile.

Samuti jõudsime ära käia samas kohas Cloud Forestis, kus asub ka maailma suurim sisetingimustes juga, mis on 30 meetri kõrgune.

Algselt oli plaanis ka külastada Sinagpuris olles üht kõige soodsamat Michelini tärniga pärjatud restorani, kuid ajanappuse tõttu seekord seda ette ei võtnud. Aga infoks lugejatele, et maailma kõige soodsama Michelini tärniga söögikogemuse saab just Singapuris ja seda saab paari eurose investeeringu eest.

Pärast singapuri käiku tagasi Balile jõudes tekkis juba tunne nagu oleks koju tagasi lennanud, sest kõik oli nii tuttav ja kodune. Seekord oli ka takso valimine kergem ja läksime BlueBird groupist kohe läbi ja tingisime meile sobiliku hinna välja, et tagasi hotelli minna. Saime tuttavaks taksojuhiga, kes on sõidutanud nii David Beckhamit kui ka Julia Robertsit- tõestuseks olid tal isegi pildid telefonis olemas.

Sanur

Viimaseks nädalaks enne Eestisse tagasilendamist läksime tagasi Sanuri piirkonda, kus juhuslikult kohtusime ka kahe eestlaste seltskonnaga. Üheks kohtumiseks oli uues hotellis ning seda juhuse kokkusattumisel Taneli vana koolivenna ja tema abikaasaga ning teine kohtumine oli hotelli lähedal asuvas restoranis eestlasest naisterahvaga, kes viibis Balil kahe lapsega ja alaliselt elab üldsegi Dohal. Üle pika aja oli tore teiste eestalstega juttu puhuda, sest ainuke kord, kus veel eestlasi kohtasime oli Singapuri lennujaamas.

Sanuris viimasel nädalal võtsime väga rahulikult ja tegime ühe väljasõidu Garuda Wisnu Kencana kultuuriparki, mis on tõeliselt suur ja huvitav park, kus on mitmeid kujusid, mille kroonjuveeliks võib pidada kindlasti samanimelist monumenti. Tema kõrgus ulatub 122 meetri kõrgusele.

Samal päeval võtsime ette veel ka sõidu Suluban Beachile, mis osutus ka meie lemmikrannaks tervel Bailil. Kuna ka Suluban Beach asub pigem Bingin Beachile väga lähedal, siis ühine nimetaja kõigil selle piirkonna randadel on see, et nendeni jõuda, tuleb korralikult treppidest üles ja alla ronida. Lastega seda tehes on hea võimalus niimoodi mitu head kilo reisi vältel alla võtta.

Seekord Sanuri olles ööbisime Akana Boutique Hotellis, kus oli ka tasuta jalgratta laenutus ning oma rannaala rannas. Hotell ise täiesti ranna lähedal ei olnud, kuid ala olemasolu oli suureks plussiks kui tahta pikutite peal lebada ja päikest võtta.

Jalgrattaga oli Sanuris hea ühest linna otsast teise hommikuti Starbucksi sõita, et üks jahutav külm kohv osta, sest meie kogemus oli pigem selline, et kohvi ei olnud muidu meie maitsele Balil. Seda suuresti ka võibolla sellepärast, et ka kodus joome ainult nii cappucinot ja lattet.

Kokkuvõte

Bali reisi võime meie enda kogemuse põhjal kokku võtta selliselt, et lastega saab väga mõnusasti reisida ja huvitavaid kohti näha- tuleb ainult arvestada sellega, et nemad väsivad kiiremini ja nõuavad natukene rohkem tassimist ja käruga lükkamist kui muidu.

Samas kõrvaltvaatajana tundus, et Bali on ka suurpärane koht, kuhu minna reisile kas sõprade seltskonnaga või kasvõi üksi, sest kui julged rolleriga sõita, siis avaneb kindlasti veel hoopis teistsugune vaade Balile, kui meil seekord avanes.

Majutuse võtsime kõik läbi Agoda, mis on Booking.com üks tütarettevõtetest ja pakub Aasia riikides väga hea hinnaga majutust.

Samas on transfeeri teenus seal väga levinud ning ka väga mõistliku hinna eest. Umbes 40-50€ eest saab terveks päevaks endale auto koos autojuhiga, kes sõidutab sinna kus soovid minna ja soovitab ka kohti juurde, mida tasub vaadata.

Meile jättis igatahes Bali kustumatu mulje ning heameelega läheme sinna veel tagasi kui võimalus tekib!