Singapur
Singapur
Pärast Indoneesiat liikusime edasi Singapuri. Tegemist on linnriigiga, mis asub Malaka poolsaare otsas. See poolsaar laiub kaugele India ookeani Indoneesia saarte vahele, mis on paigast teinud juba ajalooliselt rikka sadamalinna. Tänaseks on Singapurist saanud väga kõrge elatustasemega linn, mida külastab üle 18 mln turisti aastas. Ainult neljas linnas käib rohkem külalisi. Eks allikad on erinevad, aga Google väidab, et kõige külastatumad linnad on Bangkok, London, Pariis, Dubai ja Singapur.
Hinnatase on üsna korralik, aga siiski saab söönuks odavamalt kui Eestis. Kinnisvara on ebareaalselt kallis, mis tähendab, et ööbisime hostelis ja maksime 36 EUR/öö. Oleme ainult kaks korda ööbimise eest rohkem maksnud, üks oli privaatne basseiniga villa Balil ja teine oli kulda ja karda täis hotell Mandalays, kus oli bassein katusel. Aga meie Singapuri hostel ei olnud ka paha, nimelt oli ettevõtte nimi SpacePods vms ja meie “tuba” oli suur kast, mis meenutas kosmosejaama ruumi.
Kuna kinnisvara on kallis, siis ehitavad kõik ettevõtted sadade meetrite kõrguseid maju, et võimalikult vähe pinda kasutada. See teeb omakorda Singapuri kesklinnast tõelise vaatamisväärsuse. Kõige võimsam on muidugi Marina Bay Sands – kolmest hoonest ja ühisest katuseplatvormist koosnev luksushotell. See on kindlasti kõige kuulsam maja Singapuris, mille ümber polnud ehitatud ühtegi kõrghoonet, et see võimalikult kaugele paistaks. Singapuri kesklinnast jookseb läbi jõgi, mille suudmest avaneb uskumatu vaade, ühel pool on Marina Bay Sands ja teisel pool kümned ja kümned pilvelõhkujad. Jõe peal toimub iga õhtu tasuta purskkaevude –ja valguseshow. See oli tõesti suurepärane vaade, mis jõudis ka minu selle reisi top5 nimekirja (seal on veel Mount Batur Balil, Kilingking Nusa Penidal, päiksetõusu kuumaõhupallid Baganis ja Atuh Beach Nusa Penidal).
Singapuri juures jäi suureks müsteeriumiks liikluse tasakaalukus. Nii tihedalt asutatud linn, aga nii vähe autosid, ummikuid ja müra. Rollereid ja mootorrattaid ei olnud linnapildis peaaegu üldse. Põhjus on selles, et auto omamine on jõhkralt kallis lõbu, millega käivad kaasas automaksud, teemaksud jpm. Selleks, et üldse uut autot registreerida, peab ostma loa. Load käivad kvoodi järgi, mis tähendab, et load saavad kiirelt otsa ja hinnad lähevad jube kõrgeks. Lubasid ostetakse oksjoni stiilis ja 2019. aasta load said otsa veebruaris. Lisaks saab Singapuris registreerida ainult uuemaid autosid, 10a vanuste masinatega pole muud teha, kui riigist välja müüa. Singapur on Jaapani järel suurim kasutatud autode müüja maailmas ja üks kallemaid kohti, kus autot omada.
Euroopas on arenenud riikides autosid vähem ja jalgrattad ülimalt populaarsed, aga Singapuris polnud millegipärast jalgrattaid üldse näha. Kohalikud kasutavad üldiselt väga arenenud ja mugavat ühistransporti. Samuti on igal pool korralikud kõnniteed, mida mööda me jalutasime Gertuga kahe päeva jooksul üle 40km. Käisime maailma ainsas suurlinna keskel asuvas vihmametsas. Tasuta sissepääs, hästi hoolitsetud rajad ja ülimalt kena loodus. Nagu meile on reisides juba tavaks saanud, siis ostsime ka sel korral omale kohad hop on-hop off bussis, millega saime linnale korraliku ringi peale teha.
Singapuri kohta veel nii palju, et nad on Hollandi kombel võitnud merelt maad juurde, sest kinnisvara on väga tahetud. Singapuris on Vormel 1 ringrada, mis on Monaco järel ainus, mida ma näinud olen. Singapur legaliseeris kasiinod alles hiljuti, aga juba on tõusnud Las Vegase ja Macau järel suurima käibega õnnemängude linnaks maailmas. Käisime ka Marina Bay Sands kasiinost läbi – väga uhke! Laudade vahel sõidavad robotid, mille pealt saavad mängurid tasuta vett, kohvi ja Coca-colat võtta. Singapur võtab tõsiselt oma iseseisvust ja selleks kulutab oma SKP-st 5% riigikaitsele. NATO liikmetel on kohustus kulutada 2%, aga sellega ülemäära hästi hakkama ei saada.
Loo autorid Heimar ja Gertrud