Üksinda TAIS!
Üks tüdruk, üks kuu ja pisut üle ühe tuhande euro – null plaani ja miljon lootusrikast unistust, sest eesootav oli võõras. Kokku läbisin neli tuhat kilomeetrit ja kogusin lugematud uued kogemused, mis valdavalt loetud Minu Tai ja Michelin reisijuhi raamatulehekülgedelt.
- Phuketi rahvusvaheline lennujaam ja lennujaama taga asuv Sirinati rahvuspark, kus on 13 kilomeetrit liivaranda, mille kohal laskuvad maanduvad lennukid väga madalale. Phuketi saare parim rand, minu arvates.
- Phuketi linn ja selle ümbrus: Rang mägi ja tervisepark, eri templid, Suur Buddha ning Promthep neem. Ajaviiteks jagub avastamist küllaga!
3. Phang-nga linnas külastasin templit ja sattusin ekslikult peielauda kontvõõraks, sest taide must-valge matuseriietus ei reetnud minu jaoks matuse toimumist. Mäed linnakese ümber on populaarne vaatamisväärsus. Edasi viis mind juba samal õhtul rong, marsruudil Surat Thani-Prechuap Khiri Khani, kus vagunite vaheline uks on sõidu ajal avatud ning trepil istudes on hea nautida vaateid maapiirkondadele.
4. Prechuap Khiri Khani asulas on mäe otsas tempel ahvidega! Lõpuks ometi näen oma silmaga vabalt elavaid ahve, metsikus koguses metsikuid ahve. Templi lähedalt rannast saab jalutada lähedalasuva jõe delta juurde ning kõikjal vedeleb lademes eksootilisi merikarpe, mida uudistada ning suveniiriks kaasa korjata.
5. Rongi ja bussiga sõitsin edasi Kanchanaburi. Ümberistumine Nam Tok ehk Surmaraudtee rongile, kus sõites avanevad hämmastavad vaated, millel on õõvastav tekkelugu. Rahvusparkide vahelisse metsa jõuan pimeduses ning spontaanselt saan majamõõtu bungalow-tüüpi majutuse keset loodust ja loodushääli. Üksinda reisimiseks otsisin Aasia sihtkohta kaua ja väga hästi toimiv turismitaristus oli üks põhjuseid, miks valisin Tai riigi. Teine põhjus oli see, et lähiriikide kohta loetud Petrone Print minu-sarja raamatutes kordus jutt, et läbitud seikluste järel läksid nad Taisse puhkama.
6. Hommikul matkan terve Tai reisi esimese ja viimase kose juurde, sest kuumal aastaajal on kosed kuivanud niredeks. Suundun Tiigrite templisse – Tiger Temple. Imetlen silda, mis ehitatud üle Kwai jõe ja ostan mitu-mitu rohelist kookospähklit, mille mahla ning noort pähklikihti naudin õhtusöögi asemel.
7. Uuel päeval sõidan Bangkokki ning sellest läbi Chachoengsao linna puuvilja nahkhiiri vaatama. Esmalt rong ning seejärel ümberistumine kohalikule bussile, et sõita templi Wat Pho Bang Khla juurde. Templi hoovis elavad lendavad rebased ehk puuvilja nahkhiired ning imelisi elukaid külastan mina ning rändavad mungad.
8. Kaks ööd veedan Bangkoki Khao San tänaval, mis on hullumeelne seljakotirändurite kogunemiskoht. Tänaval elu keeb peaaegu lakkamatult ja see meenutab festivalilaadset avaturgu, kus vaheldumisi suveniiride ning baaride müügiletid. Tellin oma esimese Pad Thai, mis näib olevat kõige laiemalt levinud kohalik Tai söök seljakotirändurite menüüs, rohke alhoholikoguse kõrval. Sürreaalne on mind ümbritsev reaalsus. Melust avastan pääsetee – jalutuskäigu kaugusel on Chao Praya jõebusside peatus, kust 30 euro sendi eest ühistransporti saab kasutada kruiisimiseks või sõiduks näiteks hiinalinna.
9. Uuel päeval sõidan rongiga Phitsanulok linna ning sealt bussiga Sukhothai asulasse. Sukhothai vanalinna varemetes veedetud päev on suurepärane. Sõidame rendijalgratastega, sakslannast reisikaaslasega, kes vaatamisväärsuste territooriumil annab mulle minu elu esimese joogatunni. Päikesesära, templite kompleks ning ebamaised Buddha kujud. Einestame jõe ääres, kus märkame ka kilpkonna ujumas.
10. Pikk sõit viib Chiang Mai sisemaa linna, riigi põhjaosas. Bangkoki järel on Chiang Mai suuruselt teine Tai linn. Chiang Mai linnas kohtasin arvukalt vaesust ja kerjavaid inimesi ning kuulsin arvamusi, et see on naabri Laose ehk piirkonna vaeseima riigi mõju. Ainus Chiang Mai positiivne kogemus oli toit (food market).
11. Bussiga sõistsin Chiang Rai linna, sest Tai põhjaossa olin tulnud eesmärgiga külastada valget templit ehk Wat Rong Khun. Valge tempel on kunstniku Chalermchai Kositpipat looming. Minu külastuse ajal 61-aastane mees, kes kuulus isepäise kunstnikuna, kes teeb asju omamoodi. Templi kõrval asuva galerii näitusega tutvudes ilmneb, et Buddha on kunstniku töödes tähtsal kohal. Ma armastasin kirkaid akrüülvärvidega maalitud töid, mis kiirgasid positiivsust! Kuid kunstniku elulugu on laiahaardeline ja selle tõestuseks on galeriis nähtaval ka näiteks lõuendile joonistatud Londoni blondiin. Templikompleks väärib aega ja ööbima jäin Chiang Rai asulasse.
12. Veel üks päev ja pettumus Chiang Mai linnas, mis endiselt masendava mulje jättis oma vaesuse ja räpasusega. Ees ootas terve päev rongisõitu, et jõuda tagasi Bangkok linna. Kannatliku rongisõidu muudavad mõnusaks kodus küpsetatud vahepalad ja külmad joogid, mida väikeste peatuste ajal rongisistujatele müüma tullakse. Minu pinginaabriks oli väike Tai neiu, kes ühel hetkel oma pere pisikese sülekoera laia naeratusega mulle sülle potsatas. Inglise keelt perekond ei rääkinud, kuid viibates juhendasid mind terve sõidu aja soovitustega, mida rongis müüdavast osta tasub ja kuidas seda süüa.
13. Veedan öö Bangkokis, rongijaama lähedal hostelitoas. Toit on imeline (vokitud krevetid köögiviljadega, riis) ning tugevalt konditsioneeritud toas on paks suletekk, mida seni veel üheski majutuses ei olnud näinud. Puhkan suurepäraselt välja, joon kodust kaasa toodud kohvi ning veedan päeva hiinalinnas. Kaaslaseks sain Rootsis elava ehtekunstniku, kes pärineb Lõuna-Ameerikast ja kannab religioossetel põhjustel krokodillihammastest keed. Hirmutava väljanägemisega noormees rääkis, et enne mind käis hostelituba vaatamas veel mõni potensiaalne klient, kuid ööbima nemad ei jäänud. Naersime, et igatsus suleteki järgi võitis mu hirmu krokodillihammaste suhtes.
15. Umbes 5 eurot maksnud öörong viib mu Bangkokist Surat Thani linna. Valdavalt maha magatud reis sujus suurepäraselt!
16. Suundun Koh Samui saarele, mis on ilus ja võrdlemisi kallis. Majutuseks on mul sõbrahinnaga majamõõtu bungalow otse rannas. Territooriumil on söögikoht, baar, massaažitelk… Kaks ööd ja kolm päeva puhkust türkiissinise vee ääres, palmide all on idüll, mis pühib meelelt õnnetu olemisega Chiang Mai linna. Kui ei oleks ise näinud, siis ei usukski enam, et sama riik nii vastandlikku vaesust sisaldab.
17. Koh Samui esimese päeva veedan rannikul jalutades ja matkates…
18. Koh Samui teise päeva veedan oma majutusasutuse palmide varjus, sest olen päikesest põlenud (isegi 50 SPF kaitsekreemiga). Tai reisi vältel kohtasin palju neid, kes puhkasid üksi ning ka Koh Samui majutuses leian põnevat seltskonda. Koh Samui on puhkus: tellin esimese pokaali Tai veini, suurepärast sööki ja ka kõige õudsema karri terves maailmas (hiilisin minema ja jätsin söömata). Alates Koh Samui toidukogemusest oskan nälja kustutamiseks valida 7-Eleven poe valmistoidu letist riisi, mis soodsa hinnaga kättesaadav kõikjal ning seejuures kvaliteetse maitsega.
20. Lisaöö Koh Samui saarel – rannaäärsest majutusest kolin soodsasse hostelisse, sest järgneval hommikul sõidan bussiga edasi ja minu senine majutus on juba broneeritud kellegi teise poolt. Koh Samui saarel on ilusat liivaranda 7 katkematut kilomeetrit ning majutuskoha vahetus tähendab ühest ranna otsast teise kolimist. Senise majutuse juurde tellisin bussi ning jätan maha seljakoti, jalutan viimaseks ööks hostelisse magama kaks kätt ja hambaari taskus. Jalutan selle ranna 7 km enne und ja esimese asjana pärast ärkamist, mis on kena hüvastijätt ilusa saarega.
21. Bussitransport on turistilõks – ei soovita kombineeritud piletit Samui saarelt Krabile. Ümberistumisi oli arulagedalt palju, peatusi vähe ning mõttetutes kohtades, mis tõenäoliselt bussijuhile turistide kohale toomise eest palgalisa maksid.
22. Krabi keskuses on soodne hostel, kus ööbisin kolm ööd. Jalutuskäigud rannas on Tai puhkuse tähtis osa ning isu ei olnud veel täis. Krabi on turistidele suunatud ja kohalikku toitu seal väga ei leidu, kuid restoranis on üksinda nukker ning üha enam leidsin end poeriiulilt valitud valmistoiduga randa nautimas. Krabi suveniiripoest lubasin endale pudeli mangosteenist valmistatud puuviljaveini, 10 EUR/tk.
23. Veiniga tähistasin seda, et kohalikus liikluses rendirolluga ringi sõites ellu jäin! Krabi piirkonna tähtis vaatamisväärsus on maastik – lubjakivimist kaljud ning kohalike ananassipõllud, palmisalud on maalilised ning nende nägemiseks tuleb minna keskusest eemale.
24. Sõitsin edasi, järgmistele turistisaartele. Phi-Phi Don rand on kauni helesinise veega, mis lõunatunni järel suure mõõnaga kaob, paljastades merepõhjast korallid ning palju muud põnevat. Enne ega pärast ei ole ma näinud nii suurt tõusu ja mõõna erinevust. Mõõna ajal jalutasin pikalt ühele ja teisele poole randa, avastades kaugemaid. Nägin kohalike rahulikumat elukeskkonda ja ahvide randa.
25. Phi-Phi Don on asustatud, liblikakujuline, soodsa ja neetult lärmaka hosteliga saar. Seljakotirändurid Bangkok Khao San tänavalt olid justkui taas minuga samale teekonnale sattunud. Noored veetsid päeva magades ja öö pidutsedes ning hostelit ümbritsevatest baaridest tuldi keset uneaega hostelituppa poehinnaga jooke nautima. Majutus soodsas hostelis oli minu jaoks suur viga. Kuid ühel õhtul liitusin pidutsemise seltskonnaga, et maitsta kohalike jooke ning veelgi tähtsam – näha turiste võitlemas nende jookide nimel! Phi-Phi Don saarel on Tai poksi pubi, kus turistid saavad areenil võitlemist proovida ning iga osaleja saab väikese ämbri kokteiliga. Oleks vale väita, et see tsirkus ei lahutanud meelt!
26. Phi-Phi saared, sest neid on enam kui üks. Phi-Phi Don järel suuruselt teine on Phi-Phi Leh. Leonardo DiCaprio film (The Beach.2000) tõi saarele kuulsust ning turistihorde. Vaatasin filmi Krabi hostelis, puuviljaveini limpsides, ning minuski tärkas soov külastada Maya randa. Nii, nagu film ennustas, oli idüll massiturismi poolt rikutud, kuid põhjuseks pigem kuulus näitleja kui salajane kaart. Liitusin ekskursioonigrupiga ning ainult 10 EUR eest sain üle ootuste elamusi – palju pisikesi peatusi, snorgeldamine-ujumine, jutupausid ning isegi maitsev eine merel, kohalikus kirevas paadis.
27. Väsitavad reisielamused ja korralik oakohv käivad minu jaoks koos. Valdavalt võtame välisreisidele kaasa kohvipuru ning võimalusel naudime pätikohvi. Tai toidupoodides on kohvilaadse toote masinad, kust seni vaid topsi ja tulise vee olin ostnud. Phi-Phi saarel ostsin omale korduvkasutatava topsi ja meeldiva uudisena selgus, et 7-Eleven poest on kohvivesi oma topsi tasuta. Olin targem ja ringiga tagasi Phuketi saarel. Läheneb 13. aprill – minu sünnipäev ning aastavahetuse pidustus Tai vana kalendri ehk kuu kalendri järgi. Olen tagasi hostelis, kust oma reisi alustasin ja mind tervitati oma inimesena. Omanike perekond reklaamis, et linnas toimub toidufestival ning ka nende pere esindus läheb sinna burgereid küpsetama-müüma. Burgerid jätan vahele, kuid Tai söök viib keele alla ja kindlasti ei jäta kasutamata soovitust minna festivalile sööki nautima!
28. Olen laisk ja rahulolev. Puhkan, vaatan ajaviiteks filmi ning söön suussulavaid magusaid mangosid. Pärastlõunal uurin linnapealt, kus on õige koht ja aeg, et tähistada Tai aastavahetust ehk Songkran pidustusi. Ajaviiteks jalutasin Tao Sae ehk Phuketi ahvimäe otsa, kus elavad vabalt ahvid ja koerad ning on pisut hirmus.
29. Üks päev sünnipäeva ning aastavahetuseni ja külastan Patong randa, mis on kuulus Phuketi saarel. Tume vesi ei ole ilusat värvi ega puhas, ümbrus on orienteeritud pidutsevale puhkajale. Tai aastavahetus on tuntud peona, kus kogu rahvas mängib veesõda. Patong piirkonnas käis veesõda juba päev varem ja suurte veepüssidega varustatud turistid sihtisid jalakäijate peatänaval üksteist (ka meid) otse näkku, silma, suhu. Vähemalt meres ujumise järel sai sel tänaval jalutades suurema soolakihi maha loputatud küll. Läheduses toimus kohaliku väikese missi valimine ning loomulikult pakuti suurepäraseid sööke.
30. Palju õnne sünnipäevaks ja head uut aastat! Õige päeva hommikul olin unine ja väljasõit venis, sest lubasin endale lisatassi kohvi ning nukrutsesin kodusesse rutiini naasmise mõtte pärast. Pildifailid tõestasid, et puhkus Tais on olnud suurepärane. Phuketi inglise keele õpetaja Phong tuli naeratades, fuksiaroosa kaelaräti ja valge rolluga, et mulle tõelist Songkran tähistamist näidata. Esimene vesi valati meile kaela vaid 200 meetrit hosteliväravast eemal ja nii jätkus see terve päev! Lisaks saime mõlemad kihi valget ja magusalõhnalist pastat nägudele. Seejuures on oluline erinevus: kohalikud peatasid meid, soovisid head ja rahuliku (justkui küsiva) viisakusega kallasid kausikesega vett meile kraevahele, määrisid pasta nägudele. Vee eesmärk on uhuda kõik soovimatu ja alustada puhtalt uut aastat. Pühalik ja pidulik ning nii-nii erinev turistipiirkondadest, kus survepüssidega jäävett sihitakse otse silma.
31. Viimane Tai päev! Lennujaama taga, Sirinati rahvuspargi rannas, kust kõik kuu aega tagasi algas. See rand on parim – isegi mina ei jõudnud seda mitte kunagi ühest otsast teise läbi jalutada. Aga me proovisime ja jalutuskäigu alguses oli vesi rahulik ja hele ning hiljem kohtasin suuri laineid. Looduskaunis, rahulik ja puhas – just seal ööbin järgmine kord Phuketile saabudes.
Viimane õhtusöök oli kohalike buffees, mida soovin soovitada, kuid ei oska. Buffees võtad istet ja gaasipõletiga alumiiniumpotike tuuakse lauda. Poti madalamas osas on maitsestatud puljong ja kõrgem osa on tuline metallplaat. Buffeelettidel on värske söök – toored mereannid ja taimed. Valid meelepärase ning küpsetad, keedad roa oma lauas valmis. Maitsev ja unustamatu ning ma olin ainus äratuntav turist selles kohas!
32. Viimasel hommikul jalutasin lennujaama, jõin kohvi asemel pudeli piima. Tai sööki süües tekkis kummaline piimaisu (kodus ma ei joo piima mitte kunagi), sest tõenäoliselt tekkis piimatoodetes sisalduvatest ainetest puudus. Kohalikud siiski selgitasid, et kannapöörde asemel olen hakanud jooma taimedest valmistatud piimajooke. Taimsed piimad, krevetid ja rohke tšilli on Tai reisist saati minu toidulaual sageli. Mitte kunagi enne ega pärast seda reisi ei ole ma saanud nii palju ja nii maitsvaid kohaliku söögi elamusi!
Loo autor Tiina
