1. Maandusime Kreeta saarel enne keskpäeva. Maandusime, ei maabunud. Lennukiga, mitte praamiga. Lendavaga, mitte Kalevipojale kuuluvaga. Tallataksotasime end siiski Heraklioni linna sadamasse. Sadamast uurisime, kuis soodsalt Santorinile saada (pühapäeval 38 eurot, tavaliselt 62 eurot).
Kuulus poolkuu kujuline Santorini saarekompleks on veepealne osa hiiglaslikust vulkaanikraatrist, mis kunagisele Minose kultuurile 60 ruutkilomeetrit vulkaanilist massi kaela oksendas. Lisaks tekitas purse hävitava jõuga tsunami. Knossos, Kreeta saarel, on väga tähtis Minose kultuuri vaatamisväärsus, sest sealsed uhked ning värviliste seinamaalidega paleed on taastatud.
Knossos asub Heraklioni linnast 6 km kaugusel, lugesime autodele mõeldud suunaviidalt. Värskelt lennukist pääsenuina ei olnud meil kannatust passida bussi. Tallataksotasime viidatud suunas, aja ning tempo arvestuse järgi, umbes kuus kilomeetrit… Et leida uus silt, mille kohaselt oli Knossos endiselt 6 km kaugusel! Nii ka oli. Teeviitadele on Kreekas tõepoolest asukoha nimetused ning kaugused märgitud teatava varieeruvusega. Näiteks õhtuse ööbimise asulanimetus oli erinevalt kirjutatud me broneeringu väljaprindile, bussijaamast soetatud piletile ning asulapiiri märkivale sildile. Kohalikud sellistest de facto erinevusest numbrit ei tee.
Uhkelt, esimesel päeval plätust punaseks hõõrutud jalaga, pääsesin Knossose varemeid vaatama 0.00 eurose piletiga. Nördinud Marguselt nööriti 15 raha! Kivi jääb kiviks ja põhimõtteliselt nõustusime, et selline taks on liig. Järgmisel päeval kurjustab Ateena onu meile, kuis marmorvaremeile valatud betoonist üles ehitatud Knossos on puhas kuritegu. Onu prantslannast naine kurjustab talle, kuis on tarvilik jätta loll jutt, sest Knossosel saab isegi laps ettekujutuse Minose aegsest elust. Aga ära tasus see piletiost, sest varemete vahel elutsenud paabulindudest tegi üks Marguse kaamerale kauni kniksu!
Loojanguajaks oleme juba ujumas! Pimeduse saabudes leiame oma imeilusa ja soodsa merevaatega stuudio. Sööme seal Marguse ema küpsetatud kotlette ning lubame edaspidi igale reisile esimese päeva söögi kodust kaasa võtta, sest nii hea on.
2. Teise päeva hommikul hääletame Kreeta saare lääneossa (200+ km) Balose kuulsat randa ja laguuni vaatama. Päeva tuliseima kuumuse ajaks oleme põhimõtteliselt kohal. Näljast ja huugavast päikesest nõrkevaina istume varjulisse Gramboussa tavernasse (8 km rannast). Mõtlesime lubada pool kilo külma veini… Aga toodi meile hoopis väike taldrik snäkke, poolteist liitrit vett ning pool liitrit kanget kohalikku alkoholi! Selline complimentary appetizer pakutakse igale saabujale tasuta ning lõpetuseks veel saab vankri väljapanekust valida meelepäraseid puuvilju. Vein on soodne, söögikogus grandioosne. Kõik maitsev (välja arvatud kange alkohol). Soovitame!
Balose laguun asub mägise poolsaare tipu lähedal. Taverna lähistelt viib randa 8 km tõusude ja langustega kruusateed. Ühel pool teed on mäenõlv, teisel pool järsak otse merre. Looduskaitse alal asuva ranna juurde pääsemiseks tuleb maksta 1 euro. Neeme tipp on kaunis, kivine ja kaljune, ringi kolistavad kellukestega kitsekarjad. Peidame kotid kivi taha, et ronida kaunite kaljude ning kitsekarjade vahel ujumisriietes. Mäetipust avanevad võrratud vaated alla randa, laiutavale meresinisele ning naabersaartele. Pikad, tüütud trepid ning turiste teenindavad muulataksod viivad randa. Üles rühkijate ohked ja väsinud olek on hirmutav. Ujuma madalasse laguuni jõuame jällegi loojangu ajaks!
Saabunud pimeduses vahetame kiiresti riided ning palume prantsuse keeles kõnelejail leida meilegi koht autos, millega nad rannast lahkuvad. Jess! Tavernate vahelises tsivilisatsioonis tabab mind paanika, sest ei leia kusagilt oma kallist kaamerat. Neetud tuulepäisus on see, miks ostame 2 pudelit ülehinnatud veini ja matkame pimeduses kogu kruusatee tagasi randa. Mäletasin kaamerat okaspõõsa peal, kui riideid vahetasin. Nii kuradi tige ja kurb olin oma rumaluse mures. Lohutajaiks oli Margus, vein, otse puudeladvust tõusnud suur ja punane lõunamaa kuu, särav tähistaevas, loksuv meri me paremal poolel, kitsekarjade kellamäng… Kui ei oleks olnud minu viga see rännak, olnuks tegu suisa fantastilise matkaga! Tegelikult oli ikkagi kuratlikult vahva. Sõime suurimat võimalikku võileiba, hiilisime pimeduse sees inimtühja kirikuhoonet uudistama ja veendusime, et Kreekas on tõesti kilomeetritel vähe teistsugune mõõde. Väga-väga väsinult tagasi vaatamisväärsuse juurde jõudes ootas ees meelt heitev pettumus, mitte kaamera. Sel ööl ma telkisin kiviaia otsas. Tähendab, magasin me telgivõrgu sisse peitunult lihtsalt kiviaia peal. Mu kõrval veetis Margus öö puupingil. Alal öö veetmine oli suure sildiga keelustatud! Ärkasin kabuhirmus, kui enne päikesetõusu põristas end rolluga kohale üks suur suitsetav kohalik. Mu kaamerajutust ei saanud ta aru ööd ega mütsi, ehkki olid tal sel hetkel mõlemad. Pahvis oma suitsu me lähedal jalga puhates ning piiksutas miski nutiseadmega… Hiljem arvasime, et kitsekarjus oli see öine külaline, kes õnneks ei soovinud meid trahvida.
Nukralt, juba oma kalli ja tubli kaamera kaotusega leppinult, tegime päevavalguse saabudes võimaluste piires hommikurituaale niiskete beebisalfade ning pudeliveega. Riietevahetuseks kotist asju tuulates kuulsin taas võõra onu nutiseadme piuksusid… Aga onu ei olnud! Oli vaid mu kaamera seljakotisügavikus, mis karjus, et me kõik oleme lollakad ning temal enam energiat ei jagu selle jama jaoks. 😀
3. Sel päeval me hääletasime! Esimene auto, mis meid sõidutas, kuulus Balosesse viiva kruusatee äärse kitsekarja omanikule. Sõitsime kauni vaatega teel, farmeriauto kastis, koos väikse musta kitsekesega! Ise olime väga rahul omadega.
Pika päevaga läbisime umbes 80 km Balosest Omalosse. Terve päevaga! Kokkuvõttes ei teagi, kas suurema osa sellest autoga või jalgsi… Vist kilomeetritest enamuse siiski autoga, kuid ajaliselt jalgsi. Kuradi-kuradi palju jalutamist oli. Iroonia seisnes selles, et teel olime Euroopa pikima kanjoni, Samaria, matkale. Teel, juba väga valusatel jalgadel! Helged hetked olid imelikes paikades, kus hääletades ringi jalutasime. Kreeta saar on imekaunis ning Valgete Mägede (White Mountains) vaated võrratud. Varastasime magusaid viinamarju suvalistest kohtadest ning kustutasime janu värske apelsinimahlaga idüllilise Laki mägiküla tavernas. Kuidagi saabusime siiski sihtkohta!
Omalose küla on pisikene, kohalikke käputäis ning turistid suunduvad sinna pigem hommikuti. Napilt enne loojangut aga üks tänuväärne kohalik siiski sõidutas meid Omalose hotelli ette. Kolmest hotellist näitas näpuga oma soovitatu peale ning ütles, et ses ööbides sõidutatakse meid tasuta päris kanjoni alguse juurde. Väsinud ja valusad, ent õnnelikud! Pesime end ja kõik riided, avastasime, et asula on nii tilluke, et ei olegi midagi ses avastada… Ning õhtustasime uhkelt! Jõime maitsvat veini ning sõime veel palju-palju maitsvamat kitseliha. Margus veel vapralt lõpetas eine maja poolt pakutud kohaliku puskarinapsuga (seekord tavapärased 2 pitsi, mitte pool liitrit).
4. Sel päeval said meist endist kitsekesed ja jänesed! Äratuse peale tõusime voodist väga-väga valusatele jalgadele. Näksisime kiire hommikusöögi ning lasime end matkaraja algusesse sõidutada.
Samaria kanjon on fantastiline! Seda läbib küll iga päev väike hord turiste, kuid kauneid võimalusi oma rada pidi jalutada leidub rohkelt. 🙂 Lisaks on kanjonis kõik mugavused! Vett saad joogivee kraanist ning vett lasta kuivkäimlates. Kaunite vaadetega kanjonis on mõned SOS muulad ning mitmed turvatöötajad, juhuks, kui keegi peaks end vigastama. Kreeka suurim metsik imetaja kri kri kits on turistihordidega kohanenud ning hea õnne korral tuleb matka keskel turisti moonakotist head ja paremat norima. Meie nägime mitmeid. Kuna kitsejuustuga võileiba oli loomale kahtlane liiga palju anda, lõbustasin end, toites kitsekest viigipuu lehtedega.
Lisaks kitsekesele nägi Margus ka madu. Arvestades, et me matkajalatsiteks olid rannaplätud, oli see hirmutav. Siiski läbisime kogu raja õnnetusjuhtumiteta. Jalad olid küll lõpuks väsinud, kuid eelnenud õudne päev seljakottidega teeveerel tatsates tundus kanjonist ekstreemsema matkana. Edukalt läbitud Euroopa pikima kanjoni auhinnaks on saabumine rannikule, kus ootab maailma kõige helesinisem ja läbipaistvaim vesi. Suplesime mõnuga! Rand oli kivine, kuid kivid olid imekaunid, ühesugused, merest ümaraiks poleeritud. Sõime veel kitse ja 17.30 astusime paadile, et väikesest Agia Roumeli turistikülast tagasi tsivilisatsiooni saada. Tagasi kusagile, kus on teeühendused ning maismaa ühistransport. Buss tassis turiste läbi Valgete Mägede tagasi linnadesse.
Ostsime pileti Omalosse, kus ootasid me seljakotid. Margus oli riukalik kavalpea ning pööras massiturismi segadusehetke meie kasuks… Viisaka palve peale ootas buss, kuniks Omalose hotellist sai haaratud kott. Kitsekestest said jänesed, kui sõitsime bussiga edasi, otse Chania linna, ostmata uut piletit! Ööbussiga naasesime Chania linnast Heraklioni, et hommikuse praamiga vulkaani ja romantika saart Santorinit külastada. Kena kaheksa unetundi magasime veel bussijaama puupingil. Otsisime ka kohta telkimiseks, kuid põhimõtteliselt iga nurgatagune oli juba mõne paadialuse kodutu poolt hõivatud!
5. Eksklusiivne Santorini on kuulus kui trendikas paik pulmade pidamiseks. Meile räägiti, kuis hiinlased abielluvad oma kodumaal ning sõidavad siis Santorinile pulmapilte klõpsima. See on paarikeste ja selfiede saar! See on valgete lukskuurordite saar! Valged majad, mille katuseid kaunistavad valge värvi kihi all ilutsevad merekivid ning privaatse kasutusega basseinid, on enamjaolt hirmkallid luksushotellid. Väga palju väikeseid kirikukesi on nende vahel ja iga kiriku hoovil võib olla raudkarkass, et pulmakaunistusteks lilli ning kardinaid riputada. Ühtlasi ja me jaoks kõige tähtsamana on Santorini hiiglasliku vulkaani kraater!
Kreetalt Santorinile saab pühapäeval 38 euroga ja misiganes päeval 62 euroga. Kahjuks oli meil misiganes päeva hind… Aga eksklusiivse hotelli pealt hoidsime kokku. Kuna soovisime jääda valge linna keskusesse, kus on kaunimad vaated ning kraatriveere matkaraja algus, olid hotellihinnad kohutavad! Seega telkisime kõige kallimas võimalikus telkimiskohas… Maksime 25 eurot kahekesi telgis ööbimise eest, kuid Santorini standard on selline, et isegi telkimisplatsil on oma bassein ja baar. 😉 Nautisime telkimisplatsi dušši ja basseini kogu raha eest ning jäime väga rahule!
Samal päeval matkasime 8 km matkaraja piki kaunist kraatriserva Thira linnast Oia külakesse. Oia küla on reklaamitud paigana, kus nautida päikeseloojangut ning seda me ka tegime. Tegime meie ja ülejäänud turistimass, kes selle looduskauni saare tipphooajal vallutanud oli. See, kuis inimmass end üles löönud on, et üheskoos romantilisel selfierallil osaleda, on omaette vaatamisväärsus! Väikesed tänavad olid rahvast pungil ning olude sunnil ostsime poest magusat Rootsi siidrit ning võtsime kellegi katuseveerel istet, et kogu seda tsirkust maksimaalselt nautida. Santorini on saar, kus isegi poe taga joomine on omaette kõrgema klassi kvaliteediga üritus!
6. Santorini teisel päeval ostsime 20 euro eest paadikruiisi hiiglasliku kraatri südamesse. Ses elavad oma elu hilisema vulkaanitegevuse tagajärjel tekkinud 3 väikest kraatrit, millest üks hingab praegugi tulist väävliauru.
Tuuri nautisime puidust purjekal, mis mootori jõul liikus. Igati väärt ost oli see tuur meile, sest hõivasime pingi asemel koha laeva ninaosas, et varbaid vee kohal kõlgutada!
Lisaks saame uhkustada, et oleme nüüd Santorini hiiglasliku kraatri vulkaaniküttega soojas vees supelnud. 😀 Selle päeva lõpetuseks maksime veini eest 5 eurot, et kaunis kohvikus nautida vaadet kraatrile, loojangule ning kohustuslikult romantilistele paarikestele me ümber!
Ööseks saime laeva, mis meid 38 euro eest lugematu arv tunde Santorinilt Ateena külje alla maismaale loksutas. Magasime suurema osa sõidust maha nii sadamas kui laevas, kuid märkamatuks ei jäänud laeva hilinemine igal ajal ja igal pool. See kohalikega segiläbi praamlaeva mistahes (ka väljas) teki põrandal magamine (jusktui Kalevipojad!) on üllatavalt väärt kogemus. 😀
7. Sel päeval me hääletasime… üle 350 kilomeetri! Esimene auto, mis peatus, oli politsei kiirteel. Kreeka politsei ei soovinud meid trahvida, vaid viis meid tollimaksu putkade taha, kus meil ohutum ning lootusrikkam hääletada oleks pidanud olema. Pikk päev kiirteel lõppes loojangu ajal, kui lootus sihtkohta jõuda oli kadunud. Üheaegselt püüdsime päikeseloojanguga hääletamist kaamerasse ning teeäärsest sobivat telkimisplatsi leida… Aga leidis meid onu kreeklane, kes kõneles vene keelt ning viis meid sildile kirjutatud linna! Planeerimatult veetsime öö Larissa linnas. Larissa on Kreekas suuruselt kolmas linn ning kohvi pealinn, kus turiste ei voha. Vohab kohvikuid ning kohvitajaid! Imeline linn. Puhas ja kaunis, kus arusaamatu kohviläbu käib nii öösel kui päeval hullemini kui alkoralli reedel Tartus! Soovitame. 😉
8. Hommikul magasime end kenas hotellis välja ning ärkasime Kreeka parima kohviga. 🙂 Jalutasime kaunis linnas, kolasime poodides ning hääletasime endid lõpuks ometi Meteorasse. Ostudest huvitavaim leid oli vaadist valatud kohalikku päritolu parfüüm 3 euro eest, mis nime järgi Chanel No. 5!
Meteoras ööbisime kui kuningad. Leidsime soodsamapoolse hotelli Booking.com kaudu, mille nimi the King. Meile paistis pisike jupp võrratut kaljumaastiku, mille otsas turistide seas populaarsed kloostrid. Soodsama hotelli kasuks otsustades arvasime, et vaadet meil ei ole, kuid eksisime. Me rõdult avanes vaade tagaaiale, kus elasid 3 Kreeka kilpkonna! Hotelliomanikud olid aeda sättinud neile väikseid varjualuseid ning natuke sööki, kuid tegu oli looduslike elukatega. Kilbud elasid hotelli tagaaias nii, nagu mõnes Eesti kodus siilipere.
Esimesel Meteora päeval käisime küla uudistamas, kaunivaatega söögikohas söömas ning Seenefestivalil. Juhuslikult toimunud festivali sihtgrupiks tundusid olevat kreeklased ise. Festivalil lauldi, tantsiti ja grilliti rahvale jagamiseks uskumatult palju seeni. Seentest tehti igasuguseid toitusid ning omaette huvitav kogemus oli karja Kreeklastega seeneroa järjekorras trügida! Ilma me ei jäänud, ehkki kõhud olid meil täis ning trügides jäime siiski viisakaks. Saime näha ka kohalike seente väljapanekut, kus sildid selgitasid, mis on söök ning mis mitte. Margus oli veendunud, et üks mürgiseks kuulutatud seen oli tegelikult sirmik. Loodetavasti lihtsalt nägi see sarnane välja, mitte et kohalikel oli kaval plaan turistide vähendamiseks!
9. Eksootiline Meteora on kaljude kogumik Kreeka keskosas, mis näeb välja justkui pärineks Seishellidelt!
Kaljude otsas, uskumatutes kõrgustes, asuvad munkade kloostrid. Toimivad on tänapäeval neist 6. Ühes elavad nunnad. Kõik on 3 euro eest turistidele avatud.
Kloostrid ning kaunid kaljud asuvad üksteisest üsna kaugel ning järgisime Siu soovitust rentida rollud! Kahe rendirolluga päev otsa eksootiliste kaljude vahel kihutamine oli väga vahva kogemus!
Kindlasti tahan veel mõnes looduskaunis turistipaigas auto asemel rentida soodsalt (18-25 eurot) kaherattalist. Rolluga sai mitu korda kaljude vahel tiirutatud ning vahepeal dušiga end turgutades ning päikesepunetust kreemitades veel värskena loojangut vaatama sõita. Kindlasti ei oleks me nii palju näinud jalgsi liikudes.
10. Sel päeval me hääletasime viimast korda (100+km). Kogu reisi jooksul aitas me transpordikulusid säästa 22 erinevat autot! Üldiselt vastab vist tõele netist leitud hoiatus, et kreeklane ei soovi hääletajaid peale korjata. Ehkki paljud peatunud autod kuulusid turistidele või kreekas elavatele välismaalastele, kohtasime ka kreeklasi. Põhimõtteliselt me siiski kaotasime hääletades aega, kuid säästsime päris korraliku summa bussipiletitelt kokku hoides ning kuulsime asju ja nägime põnevusi, mida ei planeerinud. Hääletamise sürreaalsuse tipphetk oli just viimasel päeval… Meteorast Ioannina poole suunduv mägedevaheline tee on kole koht hääletamiseks. Kitsas ja tõusudega tee ei võimalda lihtsalt paika peatumiseks. Lisaks palav päike ning hõre liiklus, mis teeb väga raskeks ühe koha peal igavlemise. Aga juba pisut enam kui pisut murelike ning meelt heitvaina õnnestus siiski meil ka see hääletamine. Peatus auto, kus sees kaks meest… Kreeklane ja varem peale korjatud pöidlaküüdiga reisinud EESTLANE Viktor! Üheskoos sõitsime Ioannina linna, kust me plaanisime edasi liikuda mägikülakestesse, et matkata maailma sügavaimas kanjonis! Juba kogenud Kreeka hääletajatena me palusime peatust bussijaamas, et vältida hääletamist hõreda asustusega mägikülade alal. Bussini oli vähem kui tund ning õhtuks olime uhke Vikose kanjoni matka alguspaigas. Maksime 40 eurot luksusliku väljanägemisega hotelli eest ning nautisime jääkülmana tundunud suplust mägedevaatega katusebasseinis!
11. Hommikul kell 6 ajas Margus mu voodist välja vanni, et ise edasi magada. Enne päikesetõusu alustasime oma matka Vikose kanjonis. Guinessi rekordi kohaselt maailma sügavaimasse kanjonisse ongi kõige õigem just päikesetõusu ajal laskuda… Vaatad ära kauni päikesetõusu, et siis paarsada meetrit allapoole ronides seda vaadet taaskord nautida saaks!
Laskumine võttis päris kaua aega ning matk, mis pidi kestma umbes 6 tundi, võttis meil samuti pisut rohkem aega. Esimese poole matkast olin üliunine, sest sel korral me kohvi ei saanudki. Söögi poolest ma ka Zagoria mägikülakesi ei kiidaks, sest raske oli leida, mida matkale kaasa osta. Ometi matkasime edukalt Monodendri külast Vikose külla! Ränkraske lõpp päeva tulisema päikese all maailma sügavaimast kanjonist välja ronides oli päris väsitav! Uhke tunne oli, sest Vikose kanjon ei ole turistide seas väga populaarne siht. Lisaks tunnustas üks sama matka läbinud kohalik meie õnnestumist, sest tavaliselt välismaalased kogu kanjonit läbi ei matka. Väsitava matka lõpus oli õnneks kohe väljapääsu juures värskendav veekraan, kus end jahutada ning pesta. Umbes kell 13.00 istusime tavernasse, et süües ning veini limpsides 3 tundi bussi ootamist kiiremini kulgeks. Ametlikult olime suutnud teostada kõik Eestis välja otsitud reisiplaani osad!
Nüüd tuli vaid Korfu saarele saada, et pisut puhata ja äralendu oodata. 😀 Kell 16.00 Vikose külakesest bussi roninuna me veel ei teadnud, et enne südaööd olemegi juba busside ja praamidega Korfu saarele jõudnud!
12-14. Öö sees, väsinult, soodsa (11 eur) ja väga aeglase praamiga saabusime Korfu saarele. Saar, mida ümbritseb meri, kus ujuda, kuniks ootame oma lendu. Tegelikult oli me reisiplaan Kreekas nii laiahaardeline, et kartsin suisa lennule hilineda… Aga paar korda hääletamise asemel bussipiletitele kulutatud raha ostis meile 3 päeva Korfu puhkust. Algusega öösel! Sadam on linnasüdamest paremal ja jalutuskäigu kaugusel, kuid me jalutasime vasakule. Küsisime autorendist saare kaardi ning tavernast söögi. Matkasime veelgi kaugemale ja leidsime rekkapargi ümbruse, kus erinevad inimesed magasid igasugustes autodes. Inimesed öös on hirmsad! Lõpuks telkisime teeäärses paigas, kus väga kõrged puud pakkusid varju päikese eest… Hommikul avastasime, et kõrval oli rentslikraav! Hea, et ei käinud ujumas ööpimeduses. 😀
Korfu saar jättis külmaks. Pärast kõike! Parim paik oli Halikounase rand ning sellele lähim taverna oma võrratute kalmaaridega. Rand on lõputuna näiv, kristallselge veega ning selle puhtal liivapõhjal tantsivad lakkamatult päikesejänkukesed. Imeilus! Randa eraldab suurest järvest võrdlemisi kitsas liivariba. Liivariba on kui kõrbemaastik (torkiva taimkattega) keset päevakuumust. Osa järve veest on suvekuumuses ära auranud, kuid paar lindu elavad allesjäänud veemaastikul. Linnuelu saab uudistada randa ehitatud spetsiaalsetest varjualustest. Talveajal, usun, täitub järv roosade flamingodega!
Aga enne kaunist randa, käisime koledusi vaatamas. Pärast Korfu linna uudistamist sõitsime bussiga saare lõunatippu Cavose randa. Riivatused ning siivutused, suurtele inglise noortele loodud läbupaik müüs T-särke kirjaga: Made in England, Destroyed in Cavos ning I survived Cavos. Jäime ellu, ehkki ühel õhtul kolistasime ka kohalikes baarides ringi ning luristasime kohutava kohaliku alkoholiga kokteile. Oli veidikene põnev piiluda sellist Kreekat! Aga ei soovita. Isegi vapralt proovitud naerugaasi täis õhupall ei toiminud meile soovitud moel. 😀
Läbuasundusse sattusime Booking.com kaudu, sest just sealt leidsime soodsaima hotelli. Professionaalselt virinat kohapeal juurde lisades saime rannaäärse stuudio suure voodiga vaid 20 euro eest. Otsustasime sunniviisiliselt puhata! Mitte istuda hommikul esimesele transpordivahendile ning põrutada tont teab kuhu ning mida uudistama. Jäime kaheks ööks ning saime ses toas rohkem sääsehammustusi kui telgis ööbides! Päeva veetsime eri randades jalutades ja õhtu lõpetasime vahuveini piknikuga. Vaadates teleri asemel inimesi, tekkis tunne, et ka kõige perssekukkunumal Eesti joodikul on Cavose külastajatega võrreldes täitsa palju potensiaali. Mulle meeldis, kuis erinevad Cavose töötajad, kes turiste oma äriplaaniga koorisid, kohandasid enese kõnemaneere ning olekut vastama kliendi intelligentsuse puudumisega. (Y) Korfu saarelt tõime koju viisakad pokaalid, millest sobib nii jäätist süüa kui veini juua. Tulge testima! Viimase öö veetsime lennukis, teel Ateenasse, ning Ateena lennujaamas.
15. Öö lennujaamas lõpeb ärkamisega enne päikesetõusu. Me vaikne väravaesine oli paksult jutustavaid inimesi täis, mistõttu magamata enesetundega Margus vastikut viha täis. Esimese päevavalguse ajaks olime kahest seljakotist tekitanud ühe ning selle lennujaama pakihoidu jätnud (4.50 eur). Soodsaim transport 27 km kaugusele Ateena linna oli buss X65 (6 eurot Marguse ja 3 eurot minu pilet). Brasiilia Ipanema piirkonna kohviubadest tehtud imemaitsvad kohvid (kumbki 2) luristasime Ateena ökopoes sisse ning üle sajandi oli mul tunne, et pingutasin kofeiiniga üle! Enne turistitamist vajasime toitu. Seda on hommikuti keeruline leida, kui ei soovi just kahe suupoolega saia süüa. Ühel vandumist ning saia täis Kreeka hommikul ma vandusin enesele, et ei enam… Lõpuks sõime kahepeale ühe lõhepasta, mis maitses kui tudengiroog ja maksis liiga palju.
Tudengipilet Akropolise muuseumisse, Akropolisele enesele Parthenoni vaatama ning mistahes muud arheoloogilist paika külastama oli aga hinnaga 0.00 eurot. Margus käis Akropolist uudistamas nii muuseumis kui Parthenoni ümbruses 25 euro eest. Kaunist Hephaistose templit käisin üksi uudistamas oma nullpiletiga, sest Margusel ei olnud isu maksta 8 eurot lisaks! Kõige kuulsam Parthenon oli pettumus, Ateena linn tundus justkui hiiglasliku Kreeka külakesena ja kaadrisse püüda soovitaksingi just seda hästi säilinud Hephaistose templit iidse agoraa platsil. Üldiselt aga näeb tähtsad varemed kõik Parthenoni veerelt ära, eriti hea suumiga kaamerat omades!
Sööma minekuks küsisime suvalise turismibüroo letineiult kui kohalikult soovitust. Monastiraki väljaku veerel leidsime omale paiga Savvase nimelises toidukohas. Suured söögid, väiksed hinnad ning maitsev vein! Pärast seda niinimetatud viimast söömaaega jalutasime linna parkides, silmasime parlamendihoone edevat vahtkonnavahetust ning raiskasime raha turistinännile. Lõpuks sõitsime tagasi lennujaama, et öise väljumisega Riiga lennata. Järgmisel päeval jõudsime koju!
The End!
Loo autor Tiina