Lõuna-Tai
Koh Phangan
Jõudsime tagasi Taisse! Tai Kuningriik pole juhuse tahtel eestlaste seas ülipopulaarne sihtpunkt, see riik pakub külalistele nii palju. Pärast lühikest lendu, bussisõitu ja laevaga loksumist, olime Koh Phangani saarel. Saarega käib kaasas Full Moon Party kuulsus, mis on ilmselt maailma suurim igakuine festival. Tänu sellele üritusele tuntakse Koh Phangani peosaarena, aga mitte sellepärast ei jätnud me saart oma marsruudile. Ei läinud kaua aega, et sõprade vaimustust jagada – Koh Phangan on ülimalt ilus ja väga meeldiv koht.
Liiklemiseks on kindlasti kasulik võtta roller (4,5 EUR/p). Koh Phangan on Muhu saarest väiksem – tänavad on korralikud, aga valgusfoorideks vajadust pole, sest liiklus on rahulik. Saarel on mitmeid erineva hingamisega linnasid, mis asuvad kõik ookeani ääres. Saar on mägine ja suur osa territooriumist on džungli all. Suuremate linnade vahel on korralikud maanteed, mis said meil kõik läbi sõidetud. Küsisin ühelt välismaalaselt, kes juba aastaid Koh Phanganil elanud on, et miks just see saar. Vastus oli lihtne – kohale saab praamiga. Kuna saarele ei saa üle silla sõites ega lennates, siis on turistide arv piiratud ja saare mõnus atmosfäär säilib. Erinevaid restorane oli nii palju, kui hing ihaldas. Tihtilugu sõime toiduturul, sest kõigest 2,5 EUR eest sai kõhu väga maitsvat toitu täis ja valik oli suur. Siiski käisime aegajalt ka korralikes restoranides, kus oli toit ikka odavam kui Eestis.
Koh Phangani kõige kuulsam fenomen on igakuine Full Moon Party, kus osaleb tavaliselt üle 30 tuhande inimese. See pidu toimub ühel suurel rannal ja sissepääs maksab 3 eurot. Käisime ka seda sensatsiooni vaatamas – pidu meile ei meeldinud, aga kogemus missugune! Üritust võib võrrelda USA filmidest tuntud Spring Breakidega – noored loomastuvad, joovad 3x rohkem kui peaks ja lällavad hommikuni. Linn nimega Haad Rin, kus pidu toimus, ei meenutanud tavalist Tai paradiisisaare asulat. Massiturism oli ajaga muutnud tänavapildi näotuks – betoonist majad, suured plastiksildid, lõputult suveniire ning kiirtoitu. Alkoholi müüdi plastmassist ämbritesse (kes ikka viitsib iga klaasi järel uuesti järjekorda minna), pissimas käidi ookeanis ja iga baar mängis oma muusikat, mis tähendas, et eelmiste aastate kõige populaarsemad peohitid paukusid üksteisest üle. Seda üritust tahaks kirjeldada 5 miinuse väljamõeldud väljendiga – RÄMMAR. Külalised käituvad nagu alaealised, kes esimest korda purju joovad, aga paljud neist on juba üle 50a vanad. Korraldajad kasutasid kõige odavamaid lahendusi, et turistidelt võimalikult palju raha kokku korjata, mis ilmselgelt mõjus saarele laastavalt. Sõit peolt tagasi oli ka meeleolukas. Me lahkusime juba kl 1:00 kui pidu alles tuure kogus, aga selle ajaga oli üks auto sõitnud kraavi ja 1 roller meie ees oli ümber käinud.
Kindlasti ei tasu kogu Koh Phangani hinnata selle ürituse järgi. Saar on piisavalt suur, et teistes linnades ei ole kuulda ega näha, mis möll Haad Rinis toimub. Igakuiseid pidusid toimub teistes kohtades veel, mis on lahendatud palju paremini – Half Moon Party, Waterfall, Jungle jne. Nende ürituste pilet maksab vahemikus 15-60 EUR, aga toimuvad maalilises džunglis või kõrgel mäe otsas, esinevad rahvusvahelised DJ-d ja kogu atmosfäär on mõnus. Käisime ise ka ühel technopeol ja jäime väga rahule.
Padel on viimastel aastatel Euroopas ülimalt populaarseks saanud reketisport, aga Aasiasse pole see veel jõudnud. Seda suurem oli üllatus, kui selgus, et Koh Phanganil on 1 padeliväljak. Üks prantslane oli sinna kolinud ja ehitanud oma hotelli katusele väljaku. Võtsin temaga ühendust ja meid kutsuti selle aja jooksul mitmeid kordi tasuta mängima. Väljakult avanes vaade mägedele ja ookeanile – ma olen veendunud, et see on üks ilusamaid padeliväljakuid maailmas.
Kuna jäime saarele pikaks ajaks, ööbisime kolmes erinevas kohas, et saaks vaheldust. Esimene ööbimine oli tuntud peohostelis Mad Monkey, teine rahulikus mere-äärses bungalos ja kolmas selles samas padelihotellis. Hostelis oli väga mõnus energiline atmosfäär, kus oli lihtne teiste backpackeritega tutvust teha. Hostel korraldas oma külalistele taas erinevaid mänge ja aktiviteete. Osalesime ka hostel crawlil, mis oli põhimõtteliselt nagu baariralli, aga tegevused toimusid hostelite baarides. Vahetasime ööbimist paar päeva enne Full Moon Partyt, sest hind hüppas mitmekordseks (Full Moon Party sihtgrupi jaoks on Mad Monkey kõige esimene valik). Järgmine koht oli hoopis teistsugune – saime mõnusa majakese, kus oli verandal võrkkiik ja maja kõrval rannavõrgu väljak ning vaikne rand. Sel rannal vaatasime õhtupimeduses Netflixist Home Alone’i, et tuleks jõulumeeleolu. Viimane ööbimine oli luksuslikus padelihotellis, kus saime korraliku allahindluse, sest olin selleks ajaks juba mitu korda omanikuga mängimas käinud ja suhteid soojendanud. Meie villa oli suur ja uhke, kasutada oli padeliväljak, moderne bassein, jõusaal ja erarand. Hind kahele – 33 EUR/öö.
Esimese ja ainsa jõulupeo tegime Oliveri ja MLN-iga nende majas. Lugesime salmi, jagasime kingitusi ja mängisime kaarte. Jõuludest siin Aasias arusaadavatel põhjustel ülemäära ei hoolita. Oma 3 nädala jooksul jõudsime teha ka kaks matka, üks oli lühiretk koseni, mis oli põhimõtteliselt kuivanud, aga teine oli vägev. Matkasime neljakesi umbes 3h üle mäe ja läbi džungli ning jõudsime Haad Yuani rannani, mis on ligipääsetav veel ainult paadiga. See oli vinge kogemus ja võimas saavutus, sest viimased pool tundi tulime alla väga järsust kallakust ja tihedast metsast, kus teed ei läinud. Tagasi otsustasime minna paadiga. Meilt küsiti küll absurdne hind 36 EUR/4 in, aga mingit alternatiivi polnud. Imeilusal rannal olid kõige suuremad lained, mida ma näinud olen. Ranna kõrval kaljude vahel on ka lokaal nimega Eden Garden, kus toimuvad ägedad peod. Meie jõudsime sinna ainult päeval, aga Oliver ja MLN käisid eelmine kord ka ürituse ajal ja see pidi olema suurepärane.
Ühel päeval käisime saare kirdeosas, kus oli eraldatud küla Thong Nai. Mängisime seal minigolfi ja ujusime siis ilusal rannal. Supluse ajal hakkas järsult paduvihma sadama. Ülimalt mõnus on ujuda soojas ookeanis, kui vihma sajab. Tagasiteel hakkas veidi jahe, sest pikki riided kaasas ei olnud ja need, mis seljas olid, läksid vihma käes niiskeks. Nägime juhuslikult, et tee ääres on saun ja läksime vaatasime üle. Päris saunakompleksiks seda ei nimetaks, aga üks aurusaun oli olemas ja seda me täpselt vajasimegi. Seejärel ostsime teeäärsest poekesest omale kuivad riided selga ning mure oligi lahendatud.
Koh Tao, Phuket, Phi-Phi
Koh Phangani kõrval on veidi väiksem saar nimega Koh Tao. Veetsime seal 2 päeva. Koh Tao ei ole turistide seas nii populaarne kui naabersaared Phangan ja Samui, seega oli raske leida normaalse hinnaga ööbimist. Pärast kümnete (kui mitte sadade) pakkumiste läbitöötamist leidis Gertu neljase toa kahe suure voodiga mis maksis paarile 17 EUR/öö. See oli üks reisi parimaid leide, sest hotellil olid kõik kasulikud asjad olemas (tasuta transfeer sadamasse, jõusaal, bassein jne). Lisaks oli ka vaade väikestele naabersaartele.
Briti meedia ristis Koh Tao Surmasaareks, sest viimase viie aasta jooksul on seal surnud või kaduma läinud 9 turisti. Väidetavalt juhib tegevust saarel maffia, aga turistide jaoks ei ole erinevusest aru saada. Kui korraldad midagi, mis neile ei meeldi, siis võid niimoodi kaduma jääda, et keegi sind kunagi ei leia. Samas kui sa turistina midagi silmapaistvalt rumalat ei tee, siis ei juhtu sinuga midagi. Eks maffia tahab ju ka, et inimesed oma rahadega neile külla tuleksid ja hea tujuga ära läheksid.
Koh Tao on sukeldujate paradiis, sest seal peaks hinna-kvaliteedi suhe olema maailma parim. Nii palju kui saarel ringi liikusime, nägimegi sukelduskeskusi iga nurga peal. Peotänavad, restoranid ja päikeseloojangud olid taas väga meeldivad.
Käisime ka nendel naabersaartel, mille nimi oli Koh Nangyuan. See oli esimene sihtkoht Aasias, kus ma olin juba käinud. Vahepealsete aastatega ei olnud suurt midagi muutunud. Taksopaat viis meid kohale ja matkasime ühe saare tippu, kust avanes miljonivaade ülejäänud kahele saarele. Eriti paeluvaks teeb asjaolu, et kõik kolm saart on ühendatud kitsa liivaribaga. Pärast seda lühimatka käisime ujumas, lebotasime rannal ja meie 5-6 fantastilist tundi nendel saartel olidki möödas.
Sealt läksime tagasi Koh Taole, sealt tagasi Koh Phanganile ja varsti oligi aeg maismaale naasta. Seda küll ainult korraks, sest järgmine sihtpunkt oli järgmine saar, mis asub teisel pool Malay poolsaart – Phuket.
Sellest saarest olime kuulnud rohkem halba kui head. Väidetavalt on turistide hordid muutnud saare koledaks ja mustaks ning keegi ei soovitanud sinna minna. Sellegipoolest tahtsime oma silmaga üle vaadata, et miks iga aasta miljonid inimesed Phuketi oma reisisihtkohaks valivad. Kui me juba niigi Tais ringi seikleme, miks mitte ka sealt läbi astuda. Tegemist on suure saarega, kus on palju kohalikke ja ka palju turiste. Viimased kogunevad ranna-äärsetesse kuurortidesse, mis on muutunud nii palju, et ei saa arugi, mis riigis oled.
Loodus ja maastik on väga-väga ilusad, aga linnad, kus turistid puhkavad, on üsna kohutavad. Põhiline rand on täis kõiksugu müügimehi, ujumiseks on eraldatud väike ala (mujal on paadid, scootrid jms). Linn pakub ainult odava välimusega restorane, baare ja suveniiripoode. Igal pool müüakse samasuguseid tooteid, mis on enamjaolt suunatud meie idanaabritele. Kuna venelasi on nii palju, siis on paljud sildid ka venekeelsed. Kõige populaarsem koht oli Patong, mis oli massilisele turismile kaotanud igasuguse ilu ja mõnusa atmosfääri.
Viimasel päeval kohtusime sõpradega Marek ja Mari-Liisiga. Nendega läksime ühte eraranda, mis oli vastupidine meie eelmisele Phuketi kogemusele. Erarand nimega Nui Beach maksis kõigest 3 EUR, aga see oli nii armas väike koht, mis oli suurepärase kujundusega. Seal sai kasutada lisatasuta ägedaid kiikesid (need suured kiiged, mis igal pool raha maksavad) ja wifit. Rentisime klaaspõhjaga kayaki, millega saime kalu ja veealuseid kaljusid vaadata. Pärast rannaskäiku võtsime punti ka Mareki ja Mari-Liisi väikse lapse Karli ja vaatasime loojangut. Selle jaoks on Promthep Cape väga hea koht. Karl on napilt üle aasta vana, aga ronis kaldusest kiviseinast nii edukalt üles, et turistid jäid hoopis teda vaatama ja Marek pidi sekkuma, enne kui Karl käeulatusest väljub. Õhtu veetsime basseini ääres kaarte mängides ja õlut juues.
Kokkuvõttes võib öelda, et ka Phuketilt leiab ilusaid kohti ja saab mõnusa puhkuse, aga selleks peab minema peavoolust kõrvale.
Phuketilt tegime ka ühe paaditripi maalilistele Phi Phi saartele. Need koosnevad kahest põhisaarest, millest üks on kuulus DiCaprio filmist The Beach. See film tõi saartele nii palju tähelepanu, et see rand on nüüd mõneks aastaks turistidele suletud. Meie randusime suuremal saarel, mis koosneb kahel pool saart olevatest mägedest ja keskel olevast liivaribast, mille ühel pool on piltilus rand ja teisel pool sadam. Sellele liivaribale on ehitatud korralik küla, et teenindada kõiki turiste, kes saart külastavad. Huvitav oli lugeda, et vähem kui 10a varem oli tsunami teinud selle saarega nii 1:0, et enamus saarel olevaid inimesi hukkus. Põhjus on selles, et saare keskosa, kus kogu asutus paikneb, asub umbes 1 meetri kõrgusel merepinnast.
Me kuulsime juhuslikult Eesti keelt ja ütlesime tere. Tutvusime Eesti paarikesega, kes elab Austraalias ja kellest ühel oli ka parasjagu sünnipäev. Saime nii hästi jutule, et läksime koos sööma ja snorgeldamistripile. Merepõhjas oli igasugu kalu, taimi, käsnasid ja kõiksugu floorat-faunat, mida ma kategoriseerida ei osanud.
Phi Phi oli teistest Tai saatest erinev selle poolest, et seal olid kõrged kaljuseinad, mis tõusid otse ookeani põhjast kõrgustesse. Sõitsime paadiga nende ümber ja vahel ning vaatasime suud ammuli. Siis oligi aeg Taiga hüvasti jätta.
Loo autorid Heimar ja Gertrud
