Malaisia

Malaisia

Singapurist sõitsime bussiga edasi Kuala Lumpurisse. Malaisia pealinn meenutab osaliselt Singapuri, sest mõlemad on suured ärikeskused, mille kesklinn on täis kõrgeid pilvelõhkujaid. Meie silmis on KL Aasia üks vingemaid suurlinnasid, aga Singapurile jääb siiski korralikult alla. KL’i üks ikoonilisemaid hooneid on Petronas Towers. Need kaksiktornid on 452m kõrgused ja ka mitmed teised majad on üle 300m, mis on tunduvalt kõrgemad, kui Singapuri pilvelõhkujad. Põhjus selles, et Singapuris on ehitiste kõrgusepiirang 280m, KL’is sellist piirangut ei ole. Võrdluseks veel nii palju, et Swissotel Tallinn on 117m. Samas ei ole tänavalt pea kuklas üles vaadates väga vahet, kas hoone on 280m või 450m.

Külastasime hindude Batu mägitemplit, mis on tuntud vaatamisväärsus. Seal olid koopad, kujud, ahvikesed jms, aga kokkuvõttes oli veidi igav. Oleme näinud juba nii palju ägedaid templeid, et see jäi paraku kergeks pettumuseks. Jalutasime Chinatowni ja Little Indiasse, vaatasime parke ja kaubanduskeskuseid, aga Kuala Lumpuri meeldejäävaimaks asjaks oli meie ööbimine. Seekord valisime ööbimiskohaks ühe luksusliku korteri, mis asus väga ilusas pilvelõhkujas. Hind oli niivõrd mõistlik (32 EUR/öö), et ei hakanud hotelle ega hosteleid pikalt kaaluma. 

Hoone oli tõeliselt ilus ja väga kõrge (pakun, et 200-220m). Lootsime meeleheitlikult, et meie korter ei ole madalal korrusel. Kui võtme kätte saime, siis rõõmustasime ja sõitsime 43. korrusele Näitasime uksekaarti ja avasime ukse, kuid seda vaadet ei osanud keegi oodata – mingi suvaline vend sõi meie elutoas pitsat. Ei teagi, kumb nüüd rohkem üllatunud oli, kas tema või meie. Igatahes, tuli ta meiega alla seda segadust korda ajama, sest meile oli antud tema korterivõti. Me olime kõik ülimalt segaduses ja tundus ülimalt selge, et 43. korrus asendub mingi madalamaga. Jõudsime alla ja korteri elanik hakkas kergelt ärritunult administraatoriga rääkima, et ta elab selles korteris, miks seda külalistele antakse. Lõi lauale ka vajalikud dokumendid ja siis selgus, et meie võtme peal oli kirjas A-43A-3A – hoone A, korrus 43A, tuba 3A ja selle härrase korter oli A-43-3A ehk siis me olime valel korrusel. Kõik korrused läksid ühekaupa 28, 29, 30, 31, 32 jne jne ja siis 44. korruse asemel oli 43A. Selge meie viga, aga asi polnud ikka lahendatud – kuidas me siis liftiga üldse valele korrusele saime ja kuidas me tema ukse avasime, midagi oli ikka valesti. Töötaja väitis, et see polegi võimalik, aga me selgitasime, et see juhtus. Töötaja kinnitas jätkuvalt, et ei saanud juhtuda. Elanik tõstis juba häält, et kuidas ta siis meid üldse tunneb, kui me talle tuppa sisse ei sadanud. Siis läksime kõik koos olukorda kontrollima ja siis tuli välja, et ta lihtsalt ei olnud oma toa ust lukustanud ja me avasime selle väljast, mis sest, et kaart ei töötanud. Saatsime siis mehe tuppa ära ja viimane küsimus, et miks me siis valele korrusele saime sõita, kui korrused suletud on, adminn hakkas jälle pihta – ei saanudki minna, see pole võimalik. Me ei viitsinud rohkem vaielda ja läksime tuppa. Pärast tuli välja, et see lift, millega me esialgu läksime ei töötanud nii, nagu oleks pidanud, mis tähendas, et kõik korrused olid soovijatele avatud. Kokkuvõttes oli ikka täielik košmaar, lift lasi meid valele korrusele, elanik ei lukustanud oma ust ja meie vajutasime vale nuppu. Kõik, mis sai valesti minna, läks. 

Seda suurem oli võidurõõm, kui avasime oma õige korteri ukse, mis oli veel ühe korruse võrra kõrgemal. Saime kolmetoalise 71 ruuduse nurgakorteri, mille maast laeni aknad olid kahte suunda. Lisaks oli veel 2 vannituba, köök ja vaade, millest paremat ei ole mina ühestki hoonest kunagi näinud. Suurepärane buffee stiilis hommikusöök oli ka hinnas. Katusel oli suur bassein ja jõusaal, mille kasutamiseks tuli maksta 2 eur. Jõusaali vaade oli peaaegu 360 kraadi ja seal oli täpselt 0 inimest mõlemal korral, kui seal käisime. Kuulsime taksojuhilt, et KL’is ehitatakse väga palju kõrghooneid ja paljud jäävad pooltühjaks, mis on ilmselt põhjus, miks me nii suurepärase majutuse nii soodsalt saime. Meile sobis! Ei teagi, kas ilusam oli vaadata öiseid linnatulesid või päikesetõusu. 

Lendasime ka Malaisia paradiisisaarele, milleks oli Langkawi. See saar on üks erandlik koht, kus ei ole alkoholiaktsiisi. See tähendab, et alkohol oli esimest korda tähelepanuväärselt odav. Saare põhirand oli võimas – pikk ja lai rannariba, baarid, tänavatoit, poed jpm. Turistide paradiis. Külastasime ka Skybridge’i keskust, mis on põhiline vaatamisväärsus saarel. Seal oli igasugu huvitavat, aga me soovisime ainult sellel klaasist sillal jalutada. Saime teada, et peame selleks ostma kalli gondlipileti. Suht loogiline, kui võtta arvesse, et see sild oli mäe otsas. Maksime siis kulmu kortsutades 30 EUR/in selle pileti eest. Siis selgus veel, et järgmine vaba gondel läheb 2h pärast, mis viis meie entusiasmi suht madalale. Selgus, et pileti omanikud saavad ootamise ajal käia tasuta 4D atraktsioonil, skydome-s, jänkudega mängimas ja 3D kunsti muuseumis. Tuju läks kiirelt üles, sest sellest kujunes väga äge päev. Siis saime veel pikast gondlijärjekorrast ette trügida, sest olime ainult kahekesi (kohalikud reisivad vist kogu suguvõsaga). Maagilised vaated nähtud, sõitsime tagasi hostelisse. Ma ei tea, kas tuleb tänada odavaid ööbimisi, alkoholi või muud, aga Malaisia osutus kõige madalamate kuludega riigiks senisel reisil.

Loo autorid Heimar ja Gertrud