1. PÄEV: Maandume Martinique lennujaamas kell 16:50. Päike loojub 18:10 ja tõuseb 5:50. Plaan on minna ruttu hotelli puhkama, kuid hotelli meil ei ole. Trammi välimusega buss on transfeer südalinna ja sõidu ajal aknast välja vaadates leiame ööbimiseks väikese hotelli, mis ideaalses asukohas Fort-de-France kesklinnas ja maksab meile madalhooaja soodustusega 75 EUR/öö. Mere ääres, vaatega pargile ja koloniaalajastu filmivõtte sarnase, kõrgklassi sisustusega. Lähedalasuvast poest ostame kallid mahlajoogid, prantsuse bagueti ja võileivakraami selle kõrvale. Pessu, sööma ja magama, sest meil on jetlag. Järgneva nädala jooksul heliseb Marguse mobiil sageli öösel 02:00, sest samal ajal on Eestis normaalne tööaeg.
2. PÄEV: Fort-de-France on oodatust tagasihoidlikum. Pealinna kohta liiga väikesed, madalad majad ja erandina rikub reeglit paar tagasihoidliku pilvelõhkuja mõõdus hotelli ning Eiffeli disainitud kirik. Kohalik supermarket on räpane urgas, mille riiulite labürindist väga ahvatlevat kraami ei leia. Poodlevad kohalikud on räsitud väljanägemisega, nagu põllutöölt tulnud või tänaval narkopohmakat välja maganud. Linna vaatamata sõidame laevabussiga üle lahe. Teenindav personal on värske, moodsa ja puhta väljanägemisega laeval ning turimireise müüvates putkades. Tahaksin shopata, kuid ma ei saa aru, kust viisaka väljanägemisega elanikud oma viisakaid riideid ostnud on.
Sõidame vale laevaga, sest see tuli esimesena ja kõik on huvitav. Pooletunnist liinipraami sõitu naudime kruiisina: joome kuuma kohvi ja sööme valget, magusat mandlišokolaadi. Pointe-du-Bout poolsaare juures astume laevast maha. Poolsaarel on madal rohi ja kõrged palmipuud. Laeva kõrval elavad eksootilised kalakesed kariibi merevees, nagu akvaariumis. Pettumus on, et poolsaarele viiv tee on suure aiaga kinni ning turisti ootavad müügiputkad, kus mõnetunnine ekskursioon kilpkonnadega snorgeldama maksab 2-le üle saja euro. Kuulame, mida selle raha eest saab ja kus. Täname info eest ja jalutades edasi avastame kohalikele elanikele jäetud raja, mis viib poolsaarele. Kariibi mere helesinised laguunid, valged liivaranna sopid, palmipuud ja päikesepaiste oleme üles leidnud. Ka meie reisi esimesed krabid, kes elavad džungliurgudes ja erakvähkidena merekarpide sees!
Poolsaare tipus on mahajäetud kindluse varemed kasvanud džunglisse ning varemete keskel seisab hirmutav aluspükstes mees, pidades justkui vahti narkourka või bordumaja territooriumi üle. Meie ei lähe kontrollima, kumb täpselt. Muruplatsi palmipuude alla on teine kohalik oskuslikult ehitanud omale prügist elamu, kus ta värskelt püütud hommikusööki küpsetab, džunglist leitud küttepuudest tulel. Sellele kohalikule ütlesin sõbralikult tere täpselt kaks korda: kui ta tuli püütud saagiga ja kui ta tuli korjatud puudega meile vastu. Kohalikud on minu silmis ühte nägu, sest arvasin tervitavat erinevaid inimesi. N-ö kodutu kodu palmipuu all on imelise vaatega puhtale laguunile, kus meie oma esimese supluse teeme ja merekrabisid vaatame, kes kivile toetatud Marguse kotti uudistavad ning kivilt-kivile hüppavad.
Matkame seljakottidega Pointe-du-Bout sadamast Anse à l`Ane küla randa, kus on odav bungalow tüüpi majutus (45 EUR). Kokku kõnnime seljakottidega umbes 5 kilomeetrit, läbi eksklusiivsete randade, resordi rannabaari ning ka läbi džunglivõsa, mööda kohalike jalutusrada. Meie majutus asub rannas, vaatega merele. Meil on magamistuba, vannituba ja terass köögiga. See on väga mugav ja korralik bungalow, mis kohalike mõistes nii kesine majutus, et hotell selle kohta ei öelda. Ujume, sööme, joome veini ja puhkame. Meie majakese taga kasvab suur guaavipuu, küpsete, roosade viljadega, mida meile lahkelt jagatakse.
3. PÄEV: Meie eesmärk on jõuda les Anses d`Arlet randadesse, sest seal snorgeldatakse kilpkonnadega. Algselt planeeritud pikk jalgsimatk jääb ära, sest meile pakuvad küüti poolakad, kellega tutvusime lennujaamast kohaliku transpordiga linna sõites. Lühikesel jalgsimatkal saan ise puu otsast kätte kookospähkli, millest saab guaavidega koos me lõunapala. Õigesse randa jõudes leiame kohe sukeldumiskeskuse, kust rendime snorgeldamise varustuse hinnaga 10 EUR/in ja saame juhatuse, kust otsida kilpkonni. Paar tundi veedame merevees. Kilpkonnad ei karda meid. Nad söövad rahulikult veepõhjas taimi ja aeg-ajalt tulevad üles, meist väga lähedalt möödudes, vee peale hingama. Võrratud elukad, keda ma ei väsi vaatamast!
Pärast snorgeldamist sööme kõik puuviljad, mis meil on, sest ujumine teeb näljaseks. Jätame sukeldumiskeskuse töötajaga hüvasti, ostame värsket, jahedat vett ning jalutame edasi järgmiste lahesoppide asustust uudistama. Anse d`Arlet asulas peatume päeva kõige kuumemal hetkel turistilõksu moodi söögikohas. Tellime merevaatega lauda külma, karamellimaitselist, tumedat õlut ja accras-nimelist sööki. Söök on eelroog või snäkk, mis kujutab endast taldrikutäit kalapontšikuid, terava läbipaistva kastmega. Liiv on valge ja väga tuline. Orkaanide hoojast sõltumata on taevas pilvedest vaba, päike kütab. Marguse pikad valged jalad on väga punased, sest tema ei otsinud snorgeldamise ajaks selga kõige pikemaid, soojemaid riideid. Nendime, et meil on vedanud. Nagu Madagaskaril, kuuleme ka Martinique saarel mitmete kohalike käest, et oleme very lucky.
Liivarandadega lahesoppe eraldavad mägised neemed, mille tipust avanevad võrratud vaated. Pärast puhkepausi rannarestoranis jätkame jalgsimatka järgmisesse lahesoppi: seljakottidega ja ülesmäge, päikeselõõsa sees. Avastame bussipeatused ja bussiaegade graafikud, millest on võimatu aru saada. Jalgsi, nutitelefoni kaardi marsruuti järgides, jõuame Petite Anse asula piirile. „Petite“ tähendab „väike“. See asula, kus me ööbimiseks hotelli soovisime leida, on liiga tilluke isegi töötava poe leidmiseks. Nutiseadme kaart näitab, et leitav on kuuma vee allikas. Mis asub mõistagi 500 m tagapool, ülesmäge sinna suunda, kust me just tulime. Seljakotid viskame kraavi äärsesse heina peitu, sest enam nendega kõndida ei jaksa. Risti üle neeme mäeharja jõuame mereranda, kus allikas vaateterrassilt vaadatuna näib olevat tilgatumaks kuivanud. Nördimus tahab tekkida, kuid meile märgades riietes vastu tulnud prantslased ilmselgelt värskendasid end mingis vees. Proovin metsikus rannas kivilt kivile hüpata, et võimalikult suure lainega pihta saada. Margus räägib hiljem mulle, kuidas kamp merekrabisid minuga sünkroonis liikusid nii, et alati minu suhtes teisele poole kivi varju jääda. Merekivilt rannikule avanes parem vaade, kui turistidele mõeldud vaateplatvormilt, sest leidsin kividest laotud kuuma vee vanni. Praktiliselt oli tegu pruuni värvi, rauarikka, krabisupiga. Selgelt oli see väga eksootiline võimalus ja me pidime kasutama võimalust ka ise selles supelda.
Kuna Marguse päikesepõletus valutab, ei saa me telkida kuuma magevee vannitünni lähedal, mäe otsas. Süüa ja juua meil ka ei ole ning hotellid asuvad alles järgmises asulas. Juba maheda õhtuvalgusega hakkame järgmisest neememäest üle ronima. Tee ääres on pisut pleekinud müügireklaam, mis pakub kookoserummi ja ananassi jms. Reklaami ümber trimmerdavad kohalikud naeratavad mehed heina. Laialt naeratavad mehed, nähes me huvi reklaami vastu, julgustavad meid majja astuma. Eramajas on naised, kokkuvõttes kolm põlvkonda, kellelt nõutult küsime kookosrummi ja ananassi. Naeratavad naised toovad meile kaks suurt pudelit rummi: kookose ja ananassi maitsetega. Selge, puuvilju ei saa. Kõige vanem naine selgitab enesekindlalt, et kookosrumm on parim. Meie selgitame, et väikest pudelit tahaks küll, mitte seda hiiglast. Kokkuvõtte kompromisslahendus on see, et ostame suure pudeli rummi ja naiste naissugulase juures same 50 EUR eest ööbimise. Pabistavalt abivalmi proua elamine on väga korralik. Poole tee pealt korjab ta meile paar küpset mangot ja koduaiast kohalikke puuvilju (quenette), mis koos rummiga saavad meie õhtu- ja hommikupalaks. Selle naiste seltskonnaga sain oma reisi parima prantsuse keele praktika. Hommikul saadeti meid mõlemaid teele matsuvate, südamlike põsemusidega.
4. PÄEV: Päeva alustame hommikukohviga. Kohvi peale piima ei ole, kuid kohvi kõrvale on piimjalt valge kookosrumm. Süüa ei ole, on matkarada üle suure mäe. Matkarada, mida on väga raske leida ja mille algusesse jõudes oleme juba väsinud ning närvis. Natukene kinni kasvanud rajal oleme pea-aegu üksi, kuid mitte siiski. Morne Larcher matkarada on populaarne, kinnitab meile nutiseade. Jah, on, sest kohtame oma teel kuut inimest, koera, koolibrid ja massiliselt krabisid. Koolibri tuli uudistama Marguse pea ümber mässitud, värvilist Bob Marley rannarätti. Eeldatavasti kirevad toonid meelitasid, meenutades lille kroonlehti.
Matkasime üle mäe. Mäe tipuosas on vaatekoht, kus suurelt kivilt lahesoppidele alla avanev vaade on võrratu. Le Diamant kaljunups mervees on põhiline vaatamisväärsus, mida esile tuuakse. Kui saar on suuruselt Hiiumaaga sarnane, võib kivimürakas vees olla tõesti tähtis objekt. Mõnus ja väsitav matk! Prantsusmaalt Martinique saarele kolinud naisterahvas ja väga alternatiivset stiili piraadi moodi tumedanahaline mees jagavad meiega matkamarsruuti mäe tipust alla. Meie matkasime üle mäe, kuid valdav osa inimesi teeb edasi-tagasi jalutuskäigu, sest auto ootab. Kohalike autoga saame alla asulasse ka meie. Le Diamant randa! Rand on vist küll pikim, kus Martinique saarel oleme olnud seni. Aga rannas on looduslikku sodi nii vees kui liival, mis rikub võlu. Le Diamant ei meeldi meile. Põgeneme bussiga ja esimene bussireis on põnev. Üksikute eurode eest liigume kaardil märkimisväärselt edasi, kuid lühike sõit annab märku saare väiksusest.
Enne päikeseloojangut jõuame Le Marin sadamalinna, mille lahesopp on paksult täis jahtlaevasid. Täpselt kaks hotelli on selles linnas ja soodsamas neist saab broneerida minimaalselt kolm ööd. Maksame 75 eurot ja veedame öö uhkemas, nukrad laristamise üle. Eesti spaas saab sama hinnaga rohkem naudinguid. Tahame minna linna sööma ja tellida meretoitu, mida tänaval toorelt müüdi. Jahtlaevade vahel sööme Brie juustu ja joome üle mõistuse soodsat poeveini, majutuskoha köögist kaasa võetud klaasidest. Vaade on uhke. Naerame juba mitmendat korda, et oleme nagu need vaesed Prantsuse kunstnikud, kes tihti peale veini ja juustu muud süüa ei saanuvat osta. Nendime, et uhkete jahtide aeglase elustiili jaoks ei oleks meil kannatust. Jõuame pisut kesisesse söögikohta ja suurema nälja kustutanult. Õhtusöögiks valime menüüst õnneliku austri: pokaal veini ja auster. Enne und ujume veel hotelli basseinis ja hommikul jälle. Basseiniäärsetes põõsastes elavad koolibrid ning avaneb imeilus vaade jahtide lahele.
5. PÄEV: Margus on haige laps ja peab magama. Tsikliõnnetusest on möödas umbes üks kuu ja eluvaim sees ei ole vanaviisi tugev. Käsin tal magada kogu 75 euro eest ning lähen üksi õue. Jalutan mere äärt pidi täpselt nii kaugele, kui selles lahesopis võimalik on ning tagasi hotelli. Martinique kohalikud noored on pisut pealetükkivad, kuid keskealised ja vanemad on väga sõbralikud. Olen liiga valge ja imelikku värvi juustega, et saada ka siin tähelepanu hommikuselt, meikimata ning T-särgis. Paari komplimendi ning vilega asi piirdub ja liiga ligi keegi ei tüki. Turvaline, ütleksin. Tühi kalaturg, purjetamiskool, jahtide müügi- ning hoolduskohad on ranna ligidal. Mitte mereandide turuhoone sees on koledad liharibad rippus ja ees on kaks suure kastiga maasturit, mille ümber palju rahvast. Praktiseerin prantsuse keelt ja ostan ülisuure, üliküpse avokaado ning 1,5 L värskelt pähklist valatud kookosmahla. Lisaks valin pagaripoest pitsajupi, kui sinna tavalist saia ostma otsustan minna. Margus teeb hotellis meile kohvi ja sööme rikkaliku hommikusöögi. Avokaado on ideaalne! Viivitame hotellist lahkumisega võimalikult kaua, sest päike on kütnud juba päikesetõusust saati. Puhkame, sest järjekordne palav päev on tulemas ning meil ei ole plaanis minna kaugele. Isegi pärast check-out aega naudime kookosrummist ja värskest kookosmahlast kokteile basseini ääres. Hotellist jalutame esimese suure tee äärde, ostame uuest kaubaautost degusteerimiseks maitsva puuvilja (apple cinnamon) ning maandume bussipeatusesse, et puuvilja nautides oodata transporti.
Ste Anne linnakene on see, kuhu buss meid viib. Saabume päeva palavaimal hetkel. Maandume merevaatega söögikohta, kus on väga tige teenindus, nagu Pariisis. Tellime ajaviiteks accrassööki ning Ti Punch jooki, sest kujutame seda ette kohaliku kokteilina. Hingematvalt kange rumm, maitse peitmiseks palju roosuhkrut ja väheke laimi. Margus proovib ja pea-aegu lämbub, mistõttu mina seda puhtalt proovida ei soovigi. Kotist võtan kallist mahla ja tigeda teenindaja kiuste palume klaasi, et kokteil ise valmis meisterdada. Päeva palavam hetk tiksub mööda aeglaselt, jõuame veel rannas ujuda, poest osta palju erisuguseid jooke ja sööke ning välja selgitada, et meie soovitud sihtkohta bussid ei sõidagi.
Pärast keskpäeva palavat päikest seame tallatakso linnast väljapoole, seljakotid väga rasked, sest seal on lisaks söögile palju vett, kohalik rummikokteili pudel poest ja hulgaliselt mahla, et hiljem seda poekokteili meile sobivasse kangusesse timmida. Jalutame vist kilomeetri või kaks ja põhimaanteel hääletame, nagu meile soovitati. Vahemaa on väike ning liiklus hõre. Kiiresti korjab meid peale noormees, kes läheb sinna, kuhu soovime meiegi. Grande Anse des Salines on vist saare kõige ilusam ja pikem rand, palmide ning pehme, valge liivaga. On laupäev ja madalhooaja kohta palju rahvast, sest ka kohalikud on väljasõidul. Me soovime rannas telkida, et rahulikult päikeseloojangul Kariibi rummi juua ja hommikul ärgates näha eksootilist randa inimestevabana. Jagan ideed kohalikuga, et testida, kas hukkamõist ja potensiaalne korravalvur telgi taga on reaalne oht. Selgub, et telkimine tõepoolest on keelatud, kuid lisandub toetav julgustus vaikselt vaid üks öö veeta rannas. Oh, õud, mõtlen endamisi ja juba olemegi kohal. Lahkelt kutsub priiküüdi pakkuja meid veel oma seltskonda õlut rüüpama, kuid me keeldume tänulikult, sest eeldatavasti on kutse vaid viisakusest ning soovime olla kahekesi. Hiljem kogeme, et kutse ei olnud vaid viisakusest vaid kohalike siirast huvist hullude turistide vastu, kes tulnud kaugelt põhjamaalt ja soovivad telgiga magada rannadžunglis. Veel hiljem mõtlen närviliselt, kui neetult hea on, et mingid kohalikud siiski teavad meie öisest viibimisest inimasustuseta ranna alal.
Randa saabudes hangime lisapudelitega vett veel töötavast kohvikust, sest mageveega saab õhtul maha pesta meresoola. Seejärel ujume-ujume-ujume. Kariibi paradiis on võrratu. Naudime meie ja naudivad kõik teised inimesed. Umbes viie kuni kümne minuti vältel sajab meile kaela reisi esimene vihm, kuigi Eestis ennustas ilmateade orkaanide hooaega ja lakkamatut lausvihma terveks Martinique reisi ajaks. Margus lükkab elektroonika paremini varju ning naerame, et korraks saab soola nahalt maha. Vihm lõppeb enne, kui ma mereveest välja saan. Mulle väga-väga meeldib see rand ja passionimaitseline rummikokteil kvaliteetse apelsinimahlaga maitseb hästi. Meil on isegi oma lauakene, nagu RMK alal, kuid palmipuude all ja vaatega Kariibi merele. Torgin üksikuid krabisid, kes liival oma elu elavad ning imestan oma julgust ning nende nutikust. Ujume veel ja veel kuni päike vajub madalaks, rahvas lahkuma sätib. Margus viib meie prügi korralikult prügikonteineritesse ja mina lõbustan end krabide filmimisega, sest kõik puudelaused on täis punaseid krabisid. Krabide saar!
Kuna kõikjal keelavad sildid rannas telkimise, otsustame mitte jääda viimaseks palmide alla. Ujumisriietes ja seljakottidega matkame kaugemale, et ostida koht telkimiseks. Me ei jõua kaugele, kui kohalike seltskond meile ülevoolava sõbralikkusega pakub külmad õlud ja imemaitsvaid grillitud hiiglaslike merikarpide lihatükke (lambi). Heatahtliku autojuhi seltskond on oodatust suurem ning uudis hulludest matkasellidest jõudnud levida. Meid piiratakse siira huvi ja sõbralikkusega. Ütlemata tore, toetav suhtumine julgustab meid viimaks edasi ja neid tagasi liikuma, sest päike loojus ära. Rõõmsalt otsime merevaatega telkimiskoha, kus krabide urgusid ei ole ja seame üles telgi. Teeme hambapesu ja pudelitesse küsitud mageveega duši ning vaid pisut pärast Margust põgenen joostes telki, sest tuli vihmasadu. Meil ei ole külm, meid ei ründa krabid, kuid tuul ja vihm räsivad telki ning puuduvad pehme madrats, pehme padi. Lained on suured ja langevad kõmisedes. Kui telgi ülaosa tuule käes madalale vajudes mind puudutab, kujutan õudusega ette, kuidas orkaanid jõudsid randa ja rebivad kauneid palme liivast välja. Hirm ei lase magada ning nean ennast, sest meenub kuidas prillid kusagile rannaliivale unustasin „duši“ alt telki kiirustades. Telgist väljudes leian prillid ja maailma, mis täitsa alles. Magan hommikuni rahulikumalt.
6. PÄEV: Maa on alles ja meri on alles, meie ka. Meri on pesnud liivarannalt kõik jäljed ning inimesed ei ole jõudnud randa. Sajab vihma ja midagi peale ujumisriiete selga ei ole mõtet panna. Meri on võrratu ja öösel tõusnud lained ei ole veel rahunenud. Ma ei julge minna ujuma, sest kardan avamerele tirivaid hoovusi. Pakime asjad ja hommikukohvi asemel teeme loomulikult rummikokteili, palmide all. Jalutame rannas pikalt ja jõuame väljapääsu lähedale ajaks, mil esimesed inimesed randa. Meri on ka rohkem rahunenud, ehkki niiske ja pilvine ilm püsib. Ujume, peseme hambad ja näo, riietume puhastesse riietesse. Toimetame aeglaselt, oleme pisut väsinud ööst telgis, kuid enesetunne on hea. Rannavees loksudes ei teinud lahjendatud rumm paha. Kahju on lahkuda! Bussi lähiajal ei tule, kuid inimesi autodega küll. Kannatamatult jalutame rannast ära. Seljakotid on palju kergemad.
Paari autot hääletame, kuid mitte kõiki. Siiski pakutakse meile küüti ja me oleme tänulikud, kuigi ei tea, kuhu soovime minna. Olen näinud saarel kõike seda, mida soovisin ning päikest jätkus täpselt vajalikul hulgal. Las kallab! Hästi, rummitehase eksursioonil me ei ole käinud. Meile küüti pakkunud kohalik on olnud Martinique elanik sünnist saati, on oma tööpanuse andnud õpetajana ja nüüd rahulolev pensionär. Kuna ilm on vihmane, läks luhta tema päevaplaan grillida imelises rannas, koos sõpradega. Selle asemel pakub ta, et näitab meile saart. Oleme nõutud ja kokkuvõttes nõutult nõustume, sest pealinna sõites peatuste tegemine veenab. Näeme savikunsti tehast ja meistrit tööhoos, samuti mäetipust vaadet Le Marin sadamalinnale, lisaks saare põhjaosa. Külastame suurima mäe (Mount Pelee) vaateplatvormi seal, kuhu pääseb ligi autoga. Kuuleme lugusid vahepealsete asulakeste kohta ja satume prantsuskeelsele tasuta ekskursioonile rummitehasesse, mis meid sõidutava kohaliku sõnul väga kvaliteetne on (Neisson). Kõige üllatavam on rohelise vihmametsa sees asuv kosealune ujumiskoht, mida meile näidatakse, kuid mille olemasolust me ei olnudki teadlikud. Põnev on jutustada, sest selle eaka inimese olek on nii eluterve, murevaba, inspireeriv. Muretult nendib härra, et käib eksootilises džunglikose kohas (Cascade de Saut Gendarme) iganädalaselt. Just nii, nagu Eestis mõni vanem elanik Maxima soodukariiuli või viinaleti juures, mõtlen endamisi. Vahepeal saime teada, et Martinique miinimumpalk on 1300 eurot ja meie jaoks kallid hotellid on neile tagasihoidlik, odav majutus.
Autoga ringi sõites tabame väga vihmasel päeval sajuta hetki ja isegi päikesepaistet. Varajasel õhtutunnil palume end pealinna sadamasse viia ning sõidame laevaga üle lahe sinna, kust meie seikluslik reis alguse sai. Meid ahvatleb kodune kämpingumaja rannal, 45 EUR eest. Kahjuks ette teatamata öömaja ei saa ja maksame kõrvaloleva, uhkema majutuse eest 67 EUR. Merevaate asemel on hommikuks meie akna all surnud kass.
7. PÄEV: Puhkame, peseme ja kuivatame riideid, proovime nautida 24H vaba aega Kariibi mereäärses bungalow-tüüpi majutuses. On igav (meil ei ole kannatust sellise hotellipuhkuse jaoks) ja pisut kurb lahkuda. Tellime kalli õhtusöögi: kohalik kaheksajalg ja imporditud hiidkrevetid, millest kumbki roog meile Martinique vormis ei maitse. Ees ootavad veel seiklused Prantsusmaa sisemaal.
FIN
Loo autor Tiina