Päev Azraqi pagulaslaagris
Jordaanias käisin tööalasel koolitusel ning vähemalt sama palju kui koolitust, ootasin ka külastust pagulaslaagrisse, mis olevat korraldajate sõnul kõigi asjaolude kokkulangemisel äkki võimalik. Pool kümme hommikul oli humanitaarabi organisatsiooni auto hotelli ees ning asusin teele pagulaslaagri poole. Millise laagri poole, seda ma ei teadnud ning samuti oli puudu inimene, kes minuga algselt laagrisse minna lubas ja tema asemel oli hoopis kolm jordaanlasest humanitaartöötajat. Mis seal ikka. Keskendusin hoopis olulisemale ning hakkasin hotelli hommikusöögi buffeest kaasavõetud õuna sööma, mis jäi ka tol päeval minu ainsaks hommikusöögiks…või üldse söögiks, kui mitte arvestada hiljem kingitustena saadud jäätiseid ja saiakesi. Fookus oli mujal.
Autos läks lahti araabiakeelne jutuvada ning ma nautisin vaadet. Mängiti araabiakeelset ja rahvusvahelist poppi. Humanitaarabitöötajad olid muretud, lõbusad, enesekindlad ja nautisid täiel rinnal autosõitu laagrisse. Ma ei saanud mitte midagi aru ning ei teadnud, kuhu me läheme või millal kohale jõuame. Tundsin end kui omas elemendis – Aafrikas töötades kogesin selliseid olukordi päris tihti. Poole sõidu peal sain teada, et läheme Azraqi laagrisse, mis asutati 2014. aastal ning kus elab 35 000 süürlast. Laagris tegutseb kümneid erinevaid organisatsioone ning Ammanist on sinna pooleteise tunnine teekond. Autot juhtiv tõmmu, musklis ning tatoveeritud kutt omas täiesti hämmastavaid üldteadmisi ajaloost ja praegustest sündmustest maailmas. Niisiis rääkisime väga erinevatel teemadel – Nõukogude Liidust, terrorismist Keenias ning sellest, et jordaanlastel on raske oma kodumaal ülikooli sisse saada ning paljud lähevad õppima Ukrainasse, kus esimese aastaga omandatakse kiirkorras keel. Tuli ka palju põnevaid tähelepanekuid: „Teie eurooplased, tahate aina eralduda, iga väike rahvusgrupike tahab oma riiki – no millest need kataloonlased näiteks räägivad… aga meie, araablased, tahame oma naabritega ühineda, me ei taha elada erinevates riikides.“
Seda, et jordaanlased ja süürlased suurt ühtsust tunnevad, oli näha ka laagris. Ei olnud seda õhkkonda, et meie ja teie. Nii abiandjad kui -saajad olid kõik “meie”. Oli näha väga suurt ühtsust, mõistmist ja toetamist. Seda soosis ka fakt, et kus vähegi võimalik, oli laagri tegevuste läbiviijateks ja töötajateks palgatud pagulased. Pagulaste töökohti on 35 000 inimese peale 2500, mis ei ole üldse halb näitaja pagulaslaagri kohta ning palgad algavad 1 Jordaania dinaarist tunnis, lõpetades 5 dinaariga. Haritumad pagulased teenivad laagris kuskil 500 eurot kuus, mis arvestades seda, et teenused, toit ja elamine on tasuta ning seda, et Jordaania miinimumpalk on alla 200 EUR, pole üldse halb variant. Raha teenimisega vähemalt sama oluline on aga süürlaste kaasatus laagris toimuvate tegevuste planeerimisse ning läbiviimisse, mis kindlustab tegevuste vastavuse just süüria kultuurile ja vajadustele ning loob keskkonna, kus pagulased saavad ise otsustada, milliseid tegevusi oma rahvuskaaslastele pakkuda ja kuidas neid läbi viia.
Mul õnnestus osaleda teismelistele tüdrukutele korraldatud huvitegevuses, mis algas kotihüppamisvõistlusega ning lõppes sõpruse kui väärtuse üle arutlemisega. Kogu tegevus toimus araabia keeles ning seda viis läbi selleks palgatud süüria pagulasnaine. Keel mulle osalemisel takistuseks polnud. See, et ma kotis hüpates võistlema pean, oli ilmselge, kui mulle kott kätte anti ning kui kõik mingeid asju paberile kirjutama ja kleepima hakkasid, siis kirjutasin ka sinna eesti keeles, et olge sama rõõmsad edasi. Kõiki tegevusi saatis tüdrukute ülemeelik jutuvada ja väga toetav suhtumine minu osas. Selle aja peale oli grupi juhendaja juba jooksuga jõudnud käia inglise keele õpetaja juures, kes talle paberile araabia keeles kirjutas lause, mida õpetaja, kes inglise keelt absoluutselt ei osanud siis inglise keeles ette luges ning juhendas, et ma kirjutaks midagi sõprusest kui väärtusest ja kleebiks selle sinna suurele paberile. See oli päris naljakas, kuidas naine luges araabia keelsete tähtedega teksti inglise keeles ette. Ma ei saa praeguseni väga hästi aru, kuidas see täpselt võimalik oli. Tüdrukud olid ise väga elavad ja rõõmsad, naersid iga väikse asja peale ning kuna enamus oli vanuses 15-16, siis olid nad ka väga naiselikud, mõni oli end päris tugevalt silmalaineriga meikinud, ning riietus oli küll kattev, aga vägagi maitsekas, värvikirev ja silmapaistev. Kõigil olid rätikud peas, aga need olid ka rohkem nagu moekad aksessuaarid. Minuga sooviti teha kümneid pilte, igas võimalikus koosseisus ning selfisid ka ikka, kuidas siis muidu. Kõik laagris olevad naised kandsid pikki kostüüme ja rätikuid, samas mõned jordaania naised käisid ringi katmata pea ning päikseprillidega.
Kõige ägedam asi laagris oli see, et seal müüdi odavat, 10-eurosendist jäätist ning pagulastest jäätisemüüjad käisid oma kärudega ringi nagu suvel Pärnu rannas. Ühest sellisest jäätisemüüjast mööda sõites nägin, kuidas ta jalutas kahest pisikesest tüdrukust mööda ja lihtsalt andis neile kaks tasuta jäätist. Tüdrukud olid nii pisikesed, et nad ei saanud isegi hästi aru, mis nüüd just toimus, vaatasid suurte silmadega meie auto poole ning unustasid jäätised täitsa ära. Jäätisemüük on võimalik tänu sellele, et laagris on elekter. Tervesse laagrisse pole elektrit veel paigaldada jõutud, aga see on töös. Enne elektri paigaldamist olevat õhtud üsna nukrad olnud, kuna polnud midagi teha ja kuna pimeduse saabudes reeglina kodust väljas ei käida laagri reeglite tõttu, siis olid inimesed tegevusetult kodus. Nüüd on aga ka õhtuti võimalus telekat vaadata ning tänu valgusele ka muude tegevustega tegeleda.
Pisikesed tüdrukud polnud ainsad, kes tasuta jäätist said. Terve päeva jooksul tuli mulle kingitusi ja toitu iga natukese aja tagant. Jordaanlastest töötajad ostsid mulle vett ja jäätist, kohalikud töötajad pakkusid vett ja teed ja kohvi ja mingit saiakest. Kõige ägedama kingituse sain aga käsitöögrupi käest, mille juhendaja mulle puna-valge käepaela kinkis Lihtsalt pani käe peale, ütles, et kingitus on ja pakkus lisaks veel igasuguseid teisi roosasid pärlitega käevõrusid, millest ma viisakalt keeldusin. Käsitööd ja kunsti oli tehtud väga põnevate tehnikatega. Minu lemmik oli maal, mis oli „joonistatud“ pliiatsiteritamisest tekkinud pliiatsijääkidega.
Lastele pakutakse laagris väga palju erinevaid tegevusi. Lisaks käsitööringile õnnestus mul näha ka arvutikursust, inglise keele tundi ja muusikakooli, kus üks naine parasjagu klaverit mängis. Mängisin talle ka ühe loo. Tegevuskeskuste juures on ka lasteaiad, kuhu naised, kes tegevustest osa võtta tahavad, oma lapsed nii kauaks jätta saavad ja siis hiljem oma lapse jälle kaasa võtta saavad. Laagris töötavatest süüria pagulastest õhkus heatahtlikkust, abivalmidust ja rõõmsust. Alati naeratati ja lehvitati meile. Äge oli see, et isegi koristamise peale oli mõeldud ning turuplatsil jalutas kaks kollase vestiga süüria meest ringi ja koristas platsi puhtaks.
Tegelikult on mul imelik siin kasutada sõna pagulane, sest kogu laagris valitsev õhkkond, omavaheline suhtlus ja viis, kuidas inimesed käitusid, jättis eelkõige väga tugeva tunde, et tegemist on justnimelt täiesti tavaliste inimestega, kes lihtsalt ühel päeval olid sunnitud kodust lahkuma ning asuma elama ühte tuhandetest valgetest konteineritest, mis on justkui joonlauaga mõõdetult sümmeetriliselt üksteise kõrvale asetatud. Struktuur on paigas ka laagris üldiselt. Laager on väga korraliku traataiaga ümbritsetud, sissepääsu juures on politseikontroll, seisab valvesoomuk ning iga tegevuskeskus on aiaga piiratud ning korda peab valvur. Sissepääs laagrisse toimub vastava kaelakaardi alusel. Laagris on politsei ja kiirabi ning sümmeetriliselt paigaldatud veekraanid. Kooli viiakse lapsi koolibussiga. Konkreetsetel päevadel toimub toidu ja asjade jaotus, lisaks saavad kõik elanikud iga kuu 20 euro väärtuses raha oma krediitkaardile, millega saab laagris asuvast suurest ostukeskusest endale meelepäraseid asju osta. Kõigil lastel on võimalus koolis käia, koolid on korralikud ning aiaga piiratud, et tagada laste turvalisus. Samamoodi laste vabaajakeskused – tegevused toimuvad regulaarselt ning samamoodi turvalises keskkonnas. Laagris on korralikud asfaltteed, mida mööda sõidab palju jalgrattaid ning naised jalutavad lapsi kärutades. Palju on näha väga korralikke aiaga piiratud ja kunstmuruga kaetud jalgpalliväljakuid. Klassiruumidesse on ehitatud ka ratastoolisissepääsud ning igale poole on ehitatud lisaks tavakempsudele ka invakempsud. Ei tasu unustada ka paljude laagrielanike jaoks primaarset – laagrisse on ehitatud mitu väga korralikku mošeed.
Kui võrrelda Jordaanias asuvat pagulaslaagrit Keenia omaga, kus olin veetnud 5 nädalat. Kuigi põhimõte, toimimine ja ülesehitus on väga sarnane, siis märkasin terve päeva jooksul väga palju erinevusi. Kõigepealt – ma ei näinud Jordaania laagris silmnähtavalt halvas seisus lapsi ja inimesi. Laste eest oli hoolitsetud, nad ei kannatanud nälga, neil olid seljas puhtad ja ilusad riided ning kõik oli vägagi normaalne. Kindlasti on selles suur osa ka mõlemas riigis oleva pagulasgrupi eelnevas majanduslikus olukorras, harituses ning ka Jordaania laagri oluliselt paremates tingimustes – laagris on elekter, asfaltteed, kümme korda suurem toidurahatoetus, rohkem tegevusi. Inimesed on tegevustega hõivatud ning sellist laste- ja inimmasside majade vahel sihitut passimist ei olnud, nagu Keenias. Naljakas erinevus oli ka see, et kõigil olid kärud, millega asju tassida. Mõtlesin korraks, et miks siis Keenia laagris ühtegi käru ei olnud, aga no milleks käru, kui asju saab kanda pea peal. Keenias kannavad naised isegi mitmekümnekiloseid maisijahukotte ilma käte abita peapeal. Ja teine asi – lapsed kärus! Mitte ühtegi käru ei olnud Keenia 180 000 inimesega laagris – lapsi kantakse ju linaga seljas! Kui inimestest rääkida, siis Jordaania laagri inimesed olid oluliselt paremas seisus, vähemalt väliselt ja näiliselt. Keenia laagris oli ikka väga palju inimesi, kellel oli silmnähtavalt halb olukord. Jordaania laager oli kuidagi inimlikum ja ma suhestusin seal olevate inimestega palju rohkem. Laagrist lahkudes mõtlesin sellele, et kui ma ise sinna mingil põhjusel elama oleks pidanud jääma. Ega ei tahaks ikka küll. Samamoodi ootavad need inimesed kojupöördumist. Loodan, et neil avaneb see võimalus varsti.
Loo autor Janika
