Patagoonia

Minult küsiti miks just Tulemaa? Vastus oli proosaline: „Sõrve Säärel on käidud, järelikult igati loogiline jätk on Tierra del Fuego.“

Kui hommikul äratuskell häält tegema hakaks, oli kell juba 4.45, oli aeg sooja teki alt välja tulla, võtta selga üks kott ja kätte teine ning asuda tundamatuse poole teele. Seiklus algas hetkest kui koduuks seljataga sulgus. Sõitsin Piritalt esimese bussiga kesklinna. Ees ootas kolme nädala pikkune seiklus Lõuna-Ameerika lõunatipus – Patagoonias ja Tulemaal.

Tallinna sadamasse jõudes oli ootesaal peaaegu tühi, ainult turvamees ja piletimüüja oli kohal. Mõne minuti pärast saabusid esimesed matkalised Tartust ja veerand tundi hiljem saabus direktor(fanaatiline maailmarändur) kuue kotiga ja hakkas kohe vägesid juhatama. Toiduvaru oli vaja laiali jagada ja ära ratsionaliseerida.

Ees ootas kahe ja poole tunnine laevasõit Viking line-ga, meri oli rahulik, seltskond lõbus ja teekond möödus kiiresti. Avati esimene pudel rummi, nagu merel kombeks, kell oli 8.30 hommikul…

Helsingisse jõudes jalutasime trammi peale, mis meid rongijaama viis, et sealt rongiga edasi Vantaasse sõita. Trammisõit kestis umbes 20 minutit, sellest pool aega kulus selleks, et osta kuuele seiklejale tunnipilet millega jõudsime lennujaama kohale. Rongis meilt keegi piletit küsima ei tulnudki.

Vantaa lennujaamas tegime aega parajaks umbes kuus tundi, oli piisavalt aega et üksteisega tuttavaks saada. Umbes kaks tundi enne väljalendu liitus meiega Merike, nüüd olime juba seitsmekesi. Olin oma elu esimesel lennureisil ja juba algusest peale üritati hirmu tekitada – näiteks sellega et Finnairil on kõige hullemad maandumised. Sättisime oma reisipagasi nõutavasse kaalu ja läksime seda ära andma, rumm ei olnud ikka veel otsa saanud. Nüüd oli vaja joovastavast joogist vabaneda, sest aeg hakkas peale suruma. Pakuti käigult klienditeenindajale, kes pagasit vastu võttis, aga töökohustuste tõttu pidi ahvatlevast pakkumisest keelduma. Suure kiiruga sai pudel vahetult enne turvakontrolli siiski tilgatuks tehtud.

Saime turvakontrollist läbi ja jõudsime lennukisse, õnneks oli minu istekoht akna all, lendasime üle Saaremaa, aknast vaadates paistis Väikese-Väina tamm.
Täiesti arusaamatu on inimeste hirm lendamise ees. Start ongi see, millepärast üldse lendama minna!

Pärast esimest suurepärast maandumist Frankfurdis oli meile uksepeale vastu tulnud LATAM-i pardapersonali esindaja, kes meid õigesse terminali ja õige väravani juhatas. Saime natuke jalutada, et järgmised 12,5 tundi lennukis istuda. Seekord lennutas meid üle ookeani Sao Paulosse Boeing 777-300.
Lennukisse sisse astudes oli tunne, et 1990. aastate algus on tagasi, pleekinud plastik siseviimistluses hakkas esimese asjana silma, teisena ähmased valgustid, millel pilk kohe pikemalt peatus. Kui metall-linnu esimene mootor käivitati, oli resonants nii tugev, et pagasiluugid kukkusid lahti. Reisijad tegelesid operatiivselt nende sulgemisega. Käivitati teine mootor ja luugid tulid jälle lahti, seekord löödi need veel kõvemini kinni.
 See lend oli nagu vana Ikarusega sõit  Kiviõlist Tallinna, käsipagas – seljakott ja muu selleks otstarbeks sobitatud kott oli paigutatud kuidagi jalgade juurde, sest ülemised pagasiriiulid olid juba täis. Stjuardessi suured silmad läksid veel suuremaks kui teada sai, et see mul elus teine lend, ja et esimene oli kaks tundi tagasi…

Hommikuks olime troopilises Brasiilias, järgmise lennuni oli jäänud pool päeva. Piiripeal föderaalpolitsei ainult naeratas dokumente kontrollides ja tollis oli sama lõbus meelelolu. Nautisime vihmametsa niiskust, pesime just pead ja jalgu lennujaama wc kraanikausis kui pintsakumehed asjapärast sama pühamut kasutama tulid.
Esimese kohaliku jäätise maitse sai ka suhu. Tegemist oli jäätiselaadse tootega. Maitse ei kannatanud kriitikat. Jäätisega oli ühist ainult serveerimise temperatuur.

Järgmine maandumine oli Iguacu linna lennuväljal, esimene maandumine, mis muutus huvitavaks. Täpsemalt siis kui maandumisrada ootamatult lõppema hakkas ja pidurdamiseks rattad blokeeriti ja lennuki ümbrust kattis hetkega sinine rehvisuits. Lõplik seismajäämine toimus siiski maandumisraja piires. Asi läks ägedaks ja süda tegi kiiruga mõned löögid rohkem. Lõuna-Ameerika lennunduse eripära, mis muud. Sooja oli 31 kraadi ja esimene ning ainus pagasikadumine oli kohe toimumas.
Kui kõikide teiste pagas oli lindil, siis direktori oma jäi tulemata. Olevat maha unustatud, põhjendada keegi ei osanud, aga lubati järgi saata.  Jäime liiga kauaks turvatsooni riideid vahetama ja lõpuks paluti meil lahkuda.

Ilma seljakotita oligi tal parem olla, jalg kohe kergem. Kergem oli hea sellepärast et meid ootas Iguazu juga, mis kohalikus Indiaani keeles tähendab „Suurt vett.“ Lõuna-Ameerika suurim, 2,7 kilomeetri laiune ja 60-82 meetri kõrgune. Olime endiselt Brasiilias.

Algas kõik kohalikku liinibussi astudes, seljakotid seljas. Kohaliku korra järgi toimub sisenemine esimesest uksest ja juht pileti müügiga ei tegele. Selleks on eraldi konduktor, kelle ees on pöördvärav, mis loeb palju inimesi on päeva jooksul bussiga sõitnud. Selleks ajaks, kui saabus meie peatus, polnud veel piletid ostetud, aga oli aeg juba maha minna…

Järgnes bussisõit rahvuspargi territooriumil, kahekordse bussiga, mille ülemine korrus oli vabalthingav klaaside puudumise tõttu. Palavuse tõttu nauditav sõit, umbes 7km pikkune. Esimene hoitus oli loomade kohta – uudishimulikud ja otsivad süüa, kus lihtsamalt saab.  See oli ka esimene moment kui matkasaapad võõra riigi pinnal jalga said. Vihmametsale kohaselt oli meeldivalt niiske ja palav, jalutamine kergel sammul võttis higistama. Matkaraja üks haru viis tuiskava vee alt läbi, Meeme otsustas olukorra enda kasuks pöörata ja võttis suurema osa kehast paljaks, et loodusliku dušši nautida. Olin selle hetke jäädvustaja ja lõpuks sama hästi loputatud, vett kartev tehnika jäi ellu. Olles istunud kivist teeääre peale, mille kõrgust saab võrrelda korraliku tooliga ja hakanud just lõunat sööma, lähenes seljatagusest põõsast elukas – coatimundi, kes otse juustupakile lähenes ja selle kaasa haaras. Oli näha katset juust uuesti oma valdusesse saada, aga ebaõnnestunult. Järgnev oli justkui leinaseisak Saaremaisele suitsujuustule, pidime leppima ainult forelliga. Kuna õhtune temperatuur oli langenud 29 kraadile, tuli sall kaela panna, bussiga sõit tundus sellise temperatuuriga jahe.

Ootasime järgmist liinibussi, et sõita tagasi linna ja sealt ümber istuda teisele bussile, millega üle piiri Argentiinasse sõita. Plaan muutus käigult, kui piletimüüja sõber soovitas meil varem maha minna ja ainult 3km jalutada Brasiilia piiripunkti. Näitas teeotsa ka veel kätte! Enne seda suutis bussijuht oma käsikäikudega rallibussiga kõikides kurvides nii tugevalt väänata, et püsti püsimiseks pidi kahe käega kuskilt tuge otsima. Saime elusalt maha.

Päike soojendas ja oli juba mõne tunni pärast puuokstesse kinni jäämas, kui meie alustasime esimest tõsisemat rännakut piiripunkti suunas. Päike paistis otse vastu, must asfalt oli terve päeva jooksul endasse tugeva koguse soojust talletanud. Joogivett loomulikult kaasas ei olnud, aga suutsime siiski piirile jõuda, kus ei oodanudki kedagi ees. Tuli hakata föderaalpolitseid otsima, kes passi vajaliku templi lööb, et järgmisesse riiki sisse saada. Õnnestuski leida konditsioneeritud ruum koos ametnikega.

Väljas järgmist bussi oodates kuumutas päike endiselt, proovisin betoonseina taga jahedust leida, aga tulutult, sein oli sama soe kui õhk, päike küttis täiega! Maja seinast tuli välja kraan, mida uurima mindi – klooriga vesi oli saadaval ja janusurm oli selleks korraks välistatud. Vahepeal lahkus piirilt 1970. aastatel tehasest väljunud poolhaagisega veok, mehed läksid kabiini neljakesi kõrvuti, kuigi kohti oli kolmele. Veokite keskmine vanus jääb euroopale tugevalt alla, seal osatakse asjad lõpuni kasutada. Olime pool tundi bussi oodanud ja kokku juba tund aega piiril istunud, aga ühtki bussi polnud siiani läinud. Jälle mindi politseilt küsima, millal buss tulla võiks, ja vastus oli standartne: „Küll ta tuleb!“

Ootasime veel pool tundi ja tuligi, korraga lausa kaks. Kui enamus inimesi läks esimese bussi peale, siis me valisime tagumise, sattus olema kliimaseadmega ja jahe. Peale meie seltskonna oli veel mõni reisija. Bussipeatuses oodanud uus-meremaalased kummagi bussipeale millegipärast ei tulnud. Kahe piiripunkti vahemaa oli u. 2km ja siis järgmisesse kontrolli. Seljakotte maha panna ei julgenud, ilmselt üks räpasemaid piiripunkte kuhu olen sattunud. Saime oma templid passi ja kiiresti tulema. Olime jõudnud Argentiinasse, Puero Iguazu nimelisse linna. 2-liitrine veepudel maksis 2eurot ja maitses nagu vesi ikka.

Jätkasime oma teed jalgsi läbi linna, esimene asi oli vahetada raha. Piisas kui kohviku ees istuvalt mehelt küsida kuhupoole valuutavahetus jääb ja juba kutsuti meid kohvikusse. Kursiks pakuti 16 peesot 1 euro vastu. Raha lugedes küsis vahetaja: „Kas oleme militaarid?“ Just minu otsa vaadates, sest seljas oli mul 1990 aastate militaarkott ja peas 1980 aastate sinist värvi Marati nokamüts. Raha vahetuse ajal oli hämarduma hakanud, jätkasime teed öömaja suunas, mis asus äärelinnas. Kõndida oli umbes kolmveerand tundi, õhk oli jahenenenud 27 soojakraadile. Läbi madaltiheda linnaosa munakiviteedel kõndides hakkasid plätud lõpuks hõõruma, ükski koer kallale ei tulnud, kohalikud elanikud samuti mitte. Jõudes kottpimedas linna ääreossa, selgus et meile vajaminev tänav on täielikult üles kaevatud ja tuli minna ringiga. Võtsin  viimasel kilomeetril Merikese koti enda kanda, et kiiremini kohale jõuda. Öömajja jõudes tuli esimese asjana ennast basseinis jahutama hakata ja alles siis kõik muu sellele järgi. Tõnu eemaldas esimese asjana kliimaseadme juhtme seinast ja seejärel lõhkus kahekorruselise voodi ülemise osa. Tubli tulemus lühikese aja jooksul.

Kuna direktori seljakott jäi Brasiiliasse, ja pidi õhtuse lennuga järgi tulema, siis oli tal vaja tagasi sõita ja jälle piir ületada. Üritades majaomanikule seda olukorda selgitada inglise keeles ja mitu korda, jõuti lõpuks järeldusele, et arvuti ees google translate teeb inglise keelest paremini hispaania keele kui kehakeel seda võimaldab. Ära nad öösel käisid ja seljakott kätte saadi, uneaega jäi väheks.

Hommikul vara läksime Iguazu juga vaatama Argentiina poolt, sõidutas meid 30km kaugusele majaomanik ja üks lisatakso. Selles rahvuspargis sõidutas külastajaid rong, napilt mahtusime peale, säästis jalavavaeva nelja kilomeetri ulatuses. Jalutasime läbi kõik matkarajad, proovisime kohalikku õlut ja sööki. Tagasi sõitsime rongiga ühe peatuse, käisime teisel matkarajal ja ülejäänud tee jalutasime läbi vihmametsa. Sõime veel konserve ja leivakuivikuid. Järgmise lennujaamani oli paarkümmend kilomeetrit, mille läbisime kahe taksoga. Kiirusepiirang on selles riigis vist ainult kontrollijate jaoks, meie taksod läbisid 40-ne alasid 130km/h kiirusega, sest järjest oli kolm 40-ne. Liitmistehe õnneks ei sõltu liidetavate järjekorrast ja igaks juhuks veel +10 juurde 😉

Lennujaama jõudsime elusalt kohale ja saime veel mitu head tundi oodata. Mõned magasid öist unepuudust lõpuni, teised vaatasid selles väikses lennujaamas ringi. Nahktoodete poes tundusid alguses hinnad üliodavad, aga kui müüja tõi välja eraldi nimekirja, kus numbrid toodetel hakkasid vastama peesodele reaalelus, siis tuli sammud uksepoole seada.
Turvakontrollis jäid kaks seiklejat vahele käsipagasisse unutatud nugadega, mida olime kasutanud konserveeritud toidu lõikamiseks. Noad õnnestus direktoril üldpagasisse toimetada lennujaama töötajate abiga kitsaid koridore mööda lennuki kõrvale jõudes. Meie olime selleks ajaks juba vale lennu ootejärjekorras koha sissevõtnud… Jõudsime siiski õigele lennule, mis viis meid Buenos Airesesse.

Hilisõhtuks olime Buenos Aireses, hostel asus umbes nelja kilomeetri kaugusel lennujaamast, sellise väikse vahemaa läbisime jalutades. Esialgu oli plaanis 26 kraadises öösoojuses jalutada plätudega, aga saades teada hulkuvatest koertest, tuli matkasaapad siiski lennujaamas välja otsida. Oli kena jalutamine, natuke jahutust pakkuv meretuul puhus näkku. Seljakottimatkajate hostel oli omapärane – tohutu turvauks ja metallist aknakatetega, aknaklaasid puudusid. Aknakatteid ei tohtinud turvalisuse kaalutlusel avada. Esimene normaalne pesemisvõimalus pärast Sao Paulo wc kraanikaussi! Öösel realiseeriti salaplaan Heli sünnipäeva tähistamiseks, laulu lauldi lugematus arvus võõrkeeltes. Sõime torti ja jõime õlut ning nautisime öösoojust. Hommik saabus äkki ja varajaselt, kell 5.30 umbes. Varajase ärkamisega oli kasulik õhtul juba vastavalt järgmise päeva ilmale riided selga panna. Ujumispüksid jalga, t-särk ja plätud hommikul jalaotsa – ja niimoodi otse voodist lennukisse. Hommikul nähti esimest prussakat, või oli see õhtul, kes seda enam mäletab. Taksod olid õigeks ajaks kohal, ja algas sõit järgmisesse lennujaama. Buenos Airese lennujaamas lahendasime enne kella 7-t veel ühe viimase õlle eelmisest õhtust.

Lendasime Tšiili pealinna Santiagosse. Enne linna jõudmist tundis toll rõõmsalt meie pagasi sisu vastu huvi, eriti suurt huvi pakkus suitsuvorst, mida salaamiks nimetati… Konfiskeeriti kõik vorstid ja taheti pähklid ka ära võtta, aga see läks neil meelest lõpuks. Vorstide üle oli neil juba hea meel niigi. Kõige lõbusam tollikülastus siiani! Küsisin tollitöötajalt:“Kas pähklid snickersi sees on ok?“ ja vastuseks: „No problem!“

Lennujaamas pakkus oma teenust kaubikusse sisseviskaja, mis tähendab klientide otsimist ja neile võimalikult suure raha eest sõidu pähemäärimist. Seda ei saanud ju ometi juhtuda lasta ja otsisime liinibussi, millega linna minna. Sisseviskaja juhatas meid välja ja siis tegi väga hea sõiduhinnaga pakkumise, mille vastu võtsime. Tema ei olnudki juht ainult manager!

Mõnusa kliimaga linn, puhtalt lühikeste riiete lugu(ärkamisriiete), tõeliselt nauditav päev oli.  Sõime kohaliku sööki tänavakohvikus-restoranis. Hinnad olid väga mõistlikud ja portsjonid suured.

Käisime Cerro Santa Lucía mäel linnavaadet uurimas, huvitavate treppidega mägi, kus direktor hakkas telefoniga lõpuks suupilli mängima.

 Vaatasime ringi kohalikul turul ja lõpuks pikutati aeg parajaks pargimurul, mille pind koosnes sipelgatest ja suitsukonidest. Sipelgad ronisid püksi! Õhtul ootas taksokaubik kokkulepitud kohas ja sõidutas meid tagasi lennujaama. Ei õnnestunud linnas näha ühtki liinibussi, mille kerel puuduksid mõlgid või puuduvad keredetailid.

Lendamise hilisõhtuks Tšiili lõunapoolseimasse linna – Punta Arenasesse. Seal kohtusime kaheksanda seiklejaga – Eveliniga, kes oli jõudnud siia juba 12 tundi enne meid. Ööbisime lennujaama põrandal magamismatil, sest hommikuks olid autod broneeritud. Meil kulus 72 tundi et jõuda Tallinnast siia maailmapunkti!

Hommikul ärgates oli keha kange põrandal magamisest, läksime Tõnuga hommikukohvi jooma aga millegipärast keelduti meid teenindamast, vist olime liiga varajased. Vahepeal leiti põrandalt selle seikluse esimene ja viimane lutikas, oli juba verd täis imenud ennast. Läksime tund aega hiljem ja saime kohvid kätte, natukese aja pärast liitus meiega Heli, teised tegelesid rendiautode kättesaamisega, mis osutus raskemaks kui arvata võib. Alguses broneeritud autodel puudus vastav kindlustus riigipiiride ületamiseks, ja seepärast tuli pöörduda teise rendiettevõtte poole, kus saime paari tunni möödudes kaks maastikusuutlikumat Suzukit, kuhu kogu pagas hästi ära mahtus.

Asusime teele, esimene peatus oli 2 km pärast –  pankranniku servale rajatud lõkkealal lõuna pidamine – konservid, leivad ja juust toodi välja. Juustu vastu Tšiili toll huvi ei tundnud ja kõik jäi meile söömiseks.

Sõitsime edasi Torres del Paine poole, Puerto Nataleses oli esimene tankimise peatus, tangiti nii autosid kui ka omale vajaminevat kraami kohalikust poest. Ühe tunni jalutasime linnas, kus polnud midagi eriti vaadata kui välja arvata uue maja ehitamine tellistest ja selle meetod, ja siis sõitsime edasi rahvuspargi poole telke püstitama. Esialgu tahtsime ühe hästi soolase järve ääres oma laagri püstitada aga umbes poole tunni pärast tuli kohalik ranger, kes meile selgeks tegi, et see on eramaa ja me seal olla ei tohi. Vesi oli just potis keema läinud. Pidime asjad kokku pakkima ja edasi sõitma, ranger veel vabandas korduvalt kui ära ajas ja lõpuks kui sõitma hakkasime, siis lehvitas – see on teenindus!

Sõitsime parki, ostsime piletid ja püstitasime telgid, hakkas hämarduma. Söögini jõuti pimedas, hea et niigi läks. Esimene öö telgis möödus uniselt.
Hommikul pakkisime päevamatkaks vajaliku varustuse kaasa ja hakkasime mäkke ronima. Minna oli umbes 8km ja matkakaart andis vahemaa läbiseks 4,5 tundi. Ilm oli tuuline ja niiske, rada oli huvitav, täitsin ülesminnes veepudeli liustiku ojast ja allatulles samamoodi. Poole raja peale oli kohvik ja turismipunkt, jooki/sööki ja küttepuid viidi sinna hobutranspordiga, viis hobust mägiteel korraga kraami kandmas.

 Rada oli huvitav aga porine, jõgesid pidi ületama korduvalt, ja viimase nelja kilomeetriga oli ligi 400meetrit tõusu. Jõudsime üles ja vaadata saime ainult udu, nähtavust oli  7-8meetri jagu. Vaade mille pärast olime roninud, jäi nägemata. Läksime alla tagasi.

Sadas terve öö ja hommikuks oli telk niiske ja temperatuur 5 soojakraadi kandis.

Hommikul tähistasime naistepäeva shampanjaga, oli 8. Märts!

Ilmateade lubas järgmiseks kaheks päevaks tugevat vihmasadu, mistõttu pakkisime laagri kokku ja võtsime suuna Glaciarese parki, liustiku vaatama.

Sõitsime Tšiili piiripunkti, mille nimi on El Pionero, et lahkude riigist ja jõuda taas Argentiinasse. Riigist lahkumisel ei huvita pagas kedagi, tuli passi näidata ja vajalik tempel saada. Jätkasime sõitu mööda kruusateed, mis polnud eriti sile. Paralleelselt kõrval käis uue betoontee ehitus. Jõudsime Argentiina piiripunkti, mis nägi välja minimalistlik ja meenustas lauta. Piirivalvuritel paistis aega olevat, seepärast nad ka ei kiirustanud. Saime näod ettenäidatud, ja pagasi vastu siingi keegi huvi ei tundnud, ise ka pakkuma ei hakanud. Tankimiseks peatusime ühes külatanklas, sest linnaks on seda palju nimetada. Väljas oli tormi moodi ilm – tugev tuul koos vihmaga. Kohalike jaoks on selline väga hea ilm, üle pika aja, vähemalt nii öeldi. Ennustus andis järgmisteks päevadeks suurema lootuse päikest näha. Ostsin tanklast jäätist, tavaline vahvlituutut meenutav jäätis, ei midagi erilist, eriliseks tegi asja hind – 5€.

Sõitsime edasi El Calafate nimelisse linna, armas madaltiheda asustusega linn, kus midagi pole ülearu ja peaaegu kõik on maitsekas. Tugev vihmasadu oli äsja lõppenud, tänavatel voolas vesi, mille sügavus oli 10cm ja kohati rohkemgi.

Käisime poes ja sõime viinereid. Õhtuks tuli erinevaid varusid täiendada. Tunda andis Tšiili konfiskeeritud suitsuvorstid, mida oli 12 tükki! Lisaks käisime Terjega esimest korda Argentiina jäätist degusteerimas. Jäätisevalik on Argentiinas tohutu, juba sellepärast tasub sinna minna. Esialgu ei osanudki umbes 30 jäätisesordist midagi valida. Ostsime 250grammised ja kolme jäätisesorti sisaldavad jäätised. 250 grammise jäätise eest tuli anda 90peesot, ehk ligi 6 eurot.
Õhtuks otsisime tasuta kämpingut ja suutsime ka leida. Koht oli vaikne ja lõkkekoht olemas, kahjuks meil puid kaasas ei olnud. Vihm oli hiljuti lõppenud ja kohale jõudmiseks tuli sõita ülimudasel teel. Hommikul oli näha esimest liustiku kohe heinamaal sööva hobuse taga. Vett võtsime söögitegemiseks kohalikust tünnist. Hiljem selgus et hispaania keeles tünnil olnud kiri tähendas: „Ainult lõkke kustutamiseks!“ Tuli välja et kõlbas söögitegemiseks samamoodi. Ära minnes nägime silti, mis teavitas puma ohust, hea et õhtul ei läinud hoolega silte vaatama.

Hommikune tee oli hoopis teine tera, võrreldes õhtuse vihmast ujutad libeda savi-mudateega ja kohatise üleujutusega. Hommikuks olid sillad alles jäänud ja saime neid ületades suuna võtta liustiku poole. Paarikümne kilomeetri pärast olime jälle asfaldil ja üsna pea jõudsime sihtkohta – Los Glaciarese parki.

Sõitsime laevaga liustiku lähedale ja vaatasime seda 70 meetri kõrgust jääseina, mis pidevalt ragises ja tükke vette puistas. Pärast käänutasime marsamõõtu bussiga mäest üles, jalutasime läbi kõik rajad kus Perito Moreno liustiku kogu laius ja kaugus mäkke on täielikult vaadeldav: 5km lai ja peaaegu 30km pikkune, liigub kuni 2,5m päevas. Ilmaolud lubasid päevitada, päikese käes tõusis temperatuur tugevalt üle 20 kraadi, võrreldes eelmise päeva tohutu vihmasajuga, mõjus päike suurepäraselt.

Pakkisime ennast taas autodesse ja sõitsime El Calafatesse, et käia poes varusid täiendamas. Jälle El Calafates, läksime Terjega esimesel võimalusel jäätisekohvikusse, olles enne aru saanud et teised selle vastu huvi ei tunne.  Väljusime autost peaaegu sõidupealt, jäätisekohviku ees. Saime jäätised kätte ja jalutasime autode poole, kui vastu tulid ülejäänud seiklejad, kes samuti soovisid jäätisekohvikusse minna. Juhatasime neile tee kätte, aga leidmata see neil sel korral jäigi.  Pimeduses jõudsime järgmisesse kohta – El Chalteni nimelisse linnakesse, kus otsisime kämpingu kuhu püstitasime telgid. Tegemist oli eramaja hooviga, telkisime peaaegu tänava ääres. Oli võimalus ennast pesta ja ühisköök oli suur, mitme pliidiga ja sooja veega. Kööki küttis gaasiahi. Gaasiküte on üldse populaarne Argentiinas, ikkagi gaasivarudega riik. Õhtusöögiks oli pakisupp ja siis magama, hommikul alustasime kolme päevase matkaga mägedesse. Öösel kostus telkimisalalt hispaaniakeelset paaritumisheli! Olime endiselt Parque Nacional Los Glaciares-es. Hommikul Terje köhis kohutavalt, üritas rummiga ennast tohterdada, tulemus oli hetkeline, aga mitte alaline. Pakkisime kotid ning asusime teele.

Telkimisplatsini oli 8-9km mägiseid teid, mõnus jalutamine esimeseks päevaks. Esimene tõus ajas isegi natuke higistama. Telgid püstitasime varakult ja siis mindi Meeme kaotatud raadiosaatja antenni otsima, mis ka leida õnnestus.

Selles pargis oli plastikust peldikud, auk põrandasse lõigatud, mis olid juba enne meid korralikult puhtaks lastud.

Tegime kerge söömise, misjärel läksime kõige lähemal olevat liustiku vaatama. Tahtsime esialgu minna sulamisvee järvest vasakult poolt, aga kiirevooluline jõgi takistas üleminekut, koos hoiatussiltidega. Kõndisime moreeni künkal nii kaugele ja kõrgele kui võimalik. Taimestik on siin madal ja kidur. Kuulsime laviini tulekust teavitavat müdisevat heli u. 5km kaugusel liustikul. Udu tõttu jäi laviini liikumine nägemata, udu oli madalal. Kohati tundus et sajab peent vihma, ilmaolud ei ennustanud eriti vaate võimalust Cerro Torre mäele. Tegime õhtul süüa ja läksime magama, öösel sadas tugevalt. Hommikul äratas Tõnu kõiki häirega – selgeks on läinud, ja vaade mäele on suurepärane. Ei olnud aega enam magamiskotti jääda, vaid võimalikult kiiresti tuli minna järveäärde vaadet nautima. Matk õigustas end juba hommiku varajastel tundidel.

Hiljem tassisime telgid päikesekätte kuivama ja jäime ennast samasse kohta soojendama. Söögitegemine toimus päikesepaistel. Tehti jõu ja ilunumbreid, ilusast ilmast oli tuju väga hea.

Pärastlõunaks pakkisime laagri kokku ja liikusime järgmisele telkimisplatsile, et minna vaatama Laguna De las Tres järve, mille taustal paistab Fitz Roy mäetipp. Umbes 10 kilomeetrise sammumise järel jõudsimegi telkimiskohta. Püstitasime kohe telgid ja hakkasime mäkke minema. Ilm oli ilus ja päikesepaisteline, võimalus tuli ära kasutada. Rada oli umbes 2km pikk, esimene kilomeeter mööda suhteliselt siledat maad, läbi hõreda metsa ja üle liustikuoja. Teise kilomeetri jooksul oli 400meetrit tõusu. Tõeliselt raske mäkkerühkimine. Tunniga oli võimalik jõuda parimasse vaatepunkti. Laskusime üle viimase künka 20 meetri allapoole järve äärde ja nägime vasakulpool veel sügavamal olevat teist järve, mitusada meetrit sügavamal.

Allatulek oli natuke kergem, rada kujutas endast looduslikest kividest moodustatud trepiastmeid. Kohati voolas neil vesi ja libedus oli garanteeritud, pidi olema ettevaatlik et mitte jalgu välja väänata.

Tagasi jõudnud laagrisse, olid meie telkide ümber oma pesad sisse seadnud jaapanlased. Nende magamiskookon meenutas euroalust, millele oli kilekott õmber tõmmatud ja inimesed kilekotti pugenud. Varahommikul, veel pimedas hakkasid nad mäkke minema. Hommik oli pilvine ja tugeva tuulega. Saime telgid kokku pakitud ja hakkasime liikuma El Chalteni poole. Tuul oli tõsiselt tugev, 40m/s, vastu tuult liikuda oli raske, allatuult lihtne. Põõsaste vahel sai puhata ja jõudu koguda. Jõudnud El Chalteni linna, oli endiselt tugev tuul, toidupoodidega on selles linnas suhteliselt kehvasti. Toidu-joogivalik on väga kesine, saia, viinereid ja banaane ikka sai, õlut ja rummi ka. Matkakottidega poodi sisse ei lastud. Heli jäi välja ootama – kotte valvama. Meeme ja Evelyn jõudsid esimesena autodeni ja jõudsid juba pesemas käia. Selles Argentiina piirkonnas on väga levinud automark: Peugeot 504, mõni sõitis isegi ilma registreerimisnumbrita, mõnedel keredetailid puudu ja avariilised. Tšiilis olid sõidukid siiski katkisemad.

Järgmine eesmärk oli tagasi sõita Torres Del Paine rahvusparki, kus pidime lahkuma varem tugeva vihmasaju tõttu.

Asusime teele, plaanitud sõiduaeg oli umbes 6 tundi, lisaks juurde kuluv aeg piiripunktides. Peatusime El Calafates, sel korral läksime kõik korraga jäätist sööma, maitses endiselt suurepäraselt.

Sõites tuli plaan kasutada otseteed, kuna eelmisel korral takistas vihm selle tee läbimist ja üldse oli see tee „mittesoovitava“ tee nimekirjas. Kuiva ilmaga otsustasime siiski lõigata, teele pöörates oli tunne nagu filmis „Vale pööre“ – kollikuju oli teele sissesõidul, hakkas hämarduma. Teeolud olid suhteliselt head 60kilomeetrise kruusatee kohta, selle sõiduga õnnestus võita mitukümmend kilomeetrit ja väärtusliku aega, mis nagu lõpuks selgus ei päästnud siiski päeva.

Sõites piiripunkti poole, suutsime õigest teeotsast mööda sõita 25km jagu. Ümberpöörd ja tagasi, jõudsime jälle lauta meenutava Argentiina piiripunkti. Kõik oli tore, ainult piirivalve ütles, et te jäite kahjuks hiljaks, piir suleti 5 minutit tagasi. Kell oli 22.05. Samas soovitati heatahtlikult sõita järgmisesse piiripunkti, mis asub 52km kaugusel, seal on piiriületus avatud kella 24.00-ni. Võtsime suuna Rio Turbio poole, mis on söekaevanduslinn Argentiina lõunaosas. Pimedas on see sünge koht, tänavatel on autorehvidest tõkked ehitatud ja neid valvavad inimesed, nagu oleks sõjatsoon. Sõitsime sealt võimalikult kiiresti edasi, et jõuda piirile, aeg hakkas suruma, kell oli 23.10.

Saime Argentiina poolelt oma templid passidesse ja vaatasime kohaliku piiripunkti peldiku üle. Ühtki ust polnud võimalik lukustada, ei meeste ega naiste poolel, meeste poolel puudus prilllaud ja mõlemas kempsus puudusid veekraanide nupud. Valgus oli olemas!

Tšiili piiripunktini oli 5km betoonteed- niiske, kohati kaetud savi ja liivaga. Millegipärast piiripunktid kõrvuti ei ole, miks see nii on, öelda ei oska. Saime esimesed templid passidesse, aga siis selgus, et Argentiina piiril on jäänud autodokumentidesse löömata tempel riigist väljumise kohta, ilma selleta ei saa teise riiki sisse. Tuli sõita tagasi 5km saada puuduvad templid mõlema auto kohta ja uuesti tagasi Tšiili piirile, selle kõige tegemiseks oli aega 25 minutit. Jõudsime! Enne Tšiili sisenemist, valgustati meie pagas jälle läbi, ja midagi konfiskeerimist sel korral ei leitud, Tõnu sõi ainukese konfiskeerimesele kuuluva banaani enne ära.

Saime loa riiki siseneda ja jõudsime mõne aja pärast juba tuttavasse Puerto Natalese linnakesse. Küttus hakkas lõppema, pidi öösel tankima minema, kell hakkas saama 1 öösel. Pärast tankimist sõitsime edasi Torres Del Piane poole, rahvuspargi väravas kedagi ei olnud ja sõitsime juba tuttavasse kämpingusse, kus kiiresti telgid püstitasime ja magama läksime, kell oli pool kolm hommikul.

Hommikul oli ilus selge ilm, pakkisime kotid päevaseks matkaks ja hakkasime teist korda tuttavat rada läbima. Sel korral oli teada kõik liustikuojade asukohad, kus joogivett pudelisse võtta, selletõttu oli võimalik kaasa võtta väiksem kogus joogivett. Kõndima hakkasime hommikul, esimesena jõudis üles kiire sammuga Tõnu, mina olin teine, läks veel natuke aega ja saabusid Terje, Janar ja Merike. Sõime lõhe ja räimekonserve koos leivaga, peale jõime rummi.  Alla jõudsime õhtul, alla tulles täitsin veel mitu pudelit liustikuveega, mida oli hea hiljem juua. Päevakott hakkas selle koorma all rebenema. Mõlemil korral, kui aintud mäge ronisime, oli kotis kaasas raamat: Arvo Veski „Ahjud, Pliidid, kaminad.“ Meeme, Heli ja Evelin läksid teist vaadet nautima järve kaldale – ilm lubas päevitada. Meeme jume muutus iga päevaga pruunimaks.

 Veetsime ühe öö veel Torres Del Paine rahvuspargis ja järgmisel hommikul alustasime seikluse üht pikemat autosõitu.

Suund maakera lõunapoolseimasse punkti, Tierra del Fuego rahvusparki, vahemaa läbimiseks plaanitud kaks päeva. Nii ka läks, sõitsime sadu kilomeetreid, et jõuda Magalhäesi väine ületuskohta. Vahetult enne sadamat, viimases kurvis oli üks veokijuht suutnud oma sõiduki külili teepeale keerata, teeääred olid kaupa täis. Kaardipeal täitsa sadamakoht olemas, aga asju aetakse seal oluliselt lihtsamalt kui meil siin põhjamaal. Sadamas kai puudus, sellest polnud aga lugu, sest praam oli selline, mille peale saab vajadusel tankiga sõita. Laadimise ajal praami kuskile kinnitada ei olnud, ja seda hoiti paigal lihtsalt vastu maad sõites. Reisijate salong oli minimalistlik, nagu praam isegi, wc-s tuli kraanist soe vesi! Piletit sai osta ainult praamilt väiksest kassast. Ülesõit oli lühike, kestis umbes 20 minutit, enamus aega sõitis praam kalda äärt mööda Vaikse Ookeani poole, kuigi sadamad on vastastiku. Veevool Magalhaesi väinas on lihtsalt nii tugev, nagu suur jõgi voolab Vaiksest ookeanist Atlandi ookeanisse. Kui oli saavutatud piisav kaugus, algas väina ületamine diagonaalis, sest risti üle sõites viiks vool praami minema. Esimeste hulgas roomas praamilt maha USA veok poolhaagisega, tagumine allasõidutõke praami rampi kraapimas. Tõus kaldale oli korralik, ja kaetud betoonplaatidega. Jõudsime rõõmsalt Tulemaa pinnale, sadamas ootas veokite rivi praami peale sõitu, oli uuemaid ja vanemaid, „eurooplasi“ ja „ameeriklasi“. Kõige vanem oli 1970. aastate lõpust või 1980. aastate algusest. Enamus reisiseltskonda valgus rannale laiali, tegin veel mõned fotod autode peale laadimisest Tulemaa poolt.

Jätkasime sõitu Ushuaia poole – maakera lõunapoolseimasse linna. Tulemaa on lame ja esialgu vähemalt tundus, et täiesti tühi, mõni üksiks pinnavorm, puid ega põõsaid silma ei hakanud esimesel tunnil, ja teiselgi mitte, sõita tuli pikalt ja viimased 50km kohati kõrgete vallidega ajutisel kruusateel. Kruusateele keerates oli läinud pimedaks ja veokeid sõitis sel tolmaval teel rohkesti. Mõnekümne minutipärast tõusis kuu, veel mõned minutid ja teepeale tõusis teine sirp! See ei olnud kuu, vaid veoauto piduriklots, mis oli püsti teepeal. Nii lähedal autole, et pidama enam ei saanud ja tuli üle liuelda. Esialgu tundus õnnestumisena, aga umbes auto keskosa juures jäi põhja alla kinni ja hakkas keerlema, visates autot õhku igal pöördel! Kui esimene pööre tabas põhja, siis teine läks paaki, kolmas tagasilla reduktorisse ja graatsiliselt neljanda pöördega oli summutaja joonelt läbi lõigatud! Müra muutus suuremaks ja kütusepaagi seier näitas ootamatult täitunud paaki. See jäi imekombel terveks, aga muutus oma kuju tunduvalt, nii et andur sai valeinformatsiooni. Kiire peatus vigastuste kontrollimiseks ja siis edasi San Sebastiani piiripunkti poole.

Piiripunkti tuli minna pass näpus, nägu ettenäidata, seejärel võisime edasi sõita. Piirivalvurid olid öösel ülevas tujus, visati nalja ja küsti mis on Eesti pealinn. Argentiina poolele läksime samalõbusalt, piirivalvurid tegid tantsuliigutusi tööajal, kell hakkas näitama juba järgmise päeva algust. Kõigil oli lõbus, nii ületajatel kui ka ületusloa andjatel!

Peatusime tanklas, et uurida hommikuse tankimisvõimaluse ja täna ööbimisvõimaluse kohta piirkonnas. Tanklamüüja pakkus välja, et tankla tagumisel platsil võib telgid üles lüüa. Me mitu korda pakkuda ei lasknud ja loetud minutite pärast oli laager püsti. Tanklamüüja ei osanud oodatagi, et me hakkame lahtisel tulel süüa tegema… 

Sooja oli kaks kraadi ja tuul puhus 20m/s, magades oli tunda telki näos, kuigi autod sai telkide ette pargitud. Hommikul ei tahtnud eriti magamiskotist välja minnagi. Üks külmemaid öid, mida sealkandis tunda saime. Kui ühes Argentiina piiripunktis oli wc alla igasugust arvestust, siis siin oli asi hoopis teisest kivist – lausa graniidist kraanikausi lauaga, soojaks köetud ja valge. Tagumises ruumis saab tulevikus olema pesemisevõimalus, hetkel tööd käisid.

Laager kokku ja minema, enne Ushuaiat tegime peatuse Tolhuin-i nimelises väikelinnas, tankimiseks ja pesemiseks.

Ushuaiasse jõudsime valges, täitsa varakult, direktor kaaskonnaga käis pingviinide juurde sõiduks tuusikuid lunastamas, meie puhkasime autos. Mõne tunniga olid asjad aetud ja sättisime ennast linna jalutama. Tuli leida toidupood ja jäätisekohvik, kui esmatähtsad. Külastasime turistipoode, kus sai maksta eurodes. Natuke nänni tuli kodumaale tuua. Enne kokkulepitud kohtumisaega eksis Merike ära, läksime talle linnasüdamesse vastu.

Õhtuks läksime Tierra del Fuega rahvusparki telkima. Esimene lõkkeõhtu sai toimuma – õlu, veini ja shampanjaga, viimane oli naistepäevast jäetud Tulemaal avamiseks. Hommikul jõe äärde hambaid pesema minnes, oli kahel pool jõge kogunenud hobused, mõned tundsid ennast jõeski hästi. Vaatasime vanu aururonge, mis mõnekilomeetrist ringi selles pargis sõidavad, seejärel liikusime järgmisesse laagrikohta.

Jälle jõe ääres. Telgid püsti ja siis mõnetunnisele matkale. Enne vaatasime veel kohaliku turismikeskuse üle. Rajal läbisime erinevaid kõrgusi ja metsaliike, lõpp oli tihedas suurelehelises metsas mudasel rajal. Otsisime endale vaatega künka, kus lõunat pidada ja pikutada, tunnipärast astusime edasi. Meeme käis jäises vees ujumas, et päevast maksimum võtta. Tema tegevust jäid vaatama isegi mööduvad turistid.

Raja mõistlikumaks läbimiseks oli üks auto toimetatud raja teise otsa, et sellega siis teine auto ära tuua. Kohale jõudes vaatasime, et mahume siiski ühe autopeale ära, kaheksakesi! 3 ette ja 5 tagumisele istmele. Õnneks palju sõita ei olnud, 10 km äkki. Õhtul käisime veel linnas poes söögivaru täiendamas ja otsisime Merikesega kohta kus raha vahetada, meid juhatati kasiinosse. Kurss oli muidugi kehv, ühe euro vastu anti 13 Argentiina peesot. Raha õigsust kontrolliti vastu valgust vaatamisega.

Laagriplatsil oli tuul meie telgi vastu maad surunud, õnneks jõkke ei lennutanud.

Õhtu oli tuuline, käisime Meemega lõkketegemiseks puid hankimas, aga suure lõkke tegemisest ei tulnud midagi välja. Õhtusöök oli rikkalik, kõigele lisaks praadis Merike suurepäraselt maitsvaid pannkooke. Maantee sai lõpuks otsa! Algas meretee.

Hommikul pidime varakult ärkama, et jõuda laevale, mis meid 2,5 tundi Ushuaiast lõuna poole sõidutas. Meiega ühe laua taga istsusid kaks hiinlast, kelle pilk direktori Hiinas valmistatud „heavy duty“ telefonil peatus. Samad silmad suurenesid minu Zenit ET-d nähes. Ja samal hetkel võttis keegi jalast oma saapad ja hiinlane pigistas sõrmedega oma nina kinni, teine hakkas näo ees käega vehkima…

Alguses sõitsime merelõvide saare juurde, siis kormoranide juurde. Nägin vaala sabalöögi ära. Maabusime Estancia Harbertonis. Külastasime muuseumi, kus saime näha mereloomade skelette. Käisime kohalikus restoranis söömas ja murupeal õlut joomas – selles samas kohvikus, mis asub maailmalõpus! Seejärel paigutasime end mootorpaati, millega 15 minutit sõites jõudsime pingviinisaarele – Isla Martillo, meie seikluse kaugeim punkt, otsejoones oli Tallinn 15098km kaugusel! Siia saarele mahub 25tuhat pingviini, ja tundub et enamus neist olid kohal.

Kogu saar oli pingviinihääli täis. Pesad olid maasse kaevatud ja nii nad oma elu seal elasid. Õnnestus näha üht kuningpingviini ja veelkord vaala, kes sabaga korduvalt vastu vett lõi. Umbes poole tunni pärast tuli meile mootorpaat järgi ja suund võeti tagasi laevale. Jäime paadisõidu ajaks Janariga(direktoriga) paadi etteotsa, väljapool „kajutit“. Kotist võtsime ühe õlu, nööpisime lahti ja nautisime täiskiirusel sõitu! Oli ilus soe ja päikesepaisteline õhtupoolik. Enne Ushuaiasse jõudmist tuli laevale vastu Antartika konvoi, milles oli kaks Venemaa laeva, neist üks aatomijäälõhkuja!

Ushuaias jätsime aega 1,5 tundi, et siis autode juures kokku saada, laiali läksime turismikeskuses, olin viimane kes sinna veel jäi ja siis läksin linna jalutama. Linnas toimus streik, põhjus jäi mulle teadmata. Peatänaval sulgesid protesteerijad liikluse ja rahulikus tempos dikteerisid liikumist. Signaalitamist kostus ohtrasti. Juhuslikult kohtusin tänaval vastutuleva Heliga, käisime jäätisekohvikust kiiresti läbi ja siis turstipoodi. Siis tuli vastu Meeme ja oligi peaaegu pool seltskonda juba koos.

Võtsime suuna tagasi põhja poole, mägiseid teid mööda seekord alt üles, Tolhuini linna suunas. Sõites tuli meile kõndides vastu „üksimatkajast maailmarändur“, vedades enda järgi käru, millel olnud lippude arvu lugeda ei jõudnud. Samal õhtul nii kaugele siiski ei jõudnud, vaid jäime telkima teeäärsesse tasuta telkimisplastile. Kuhu sissesõites oli mulje, et selles kohas pole keegi ammu käinud. Ehitised tundusid olema mahajäetud ja pimedas jättis see kõik sünge mulje. Samas oli kraanidest jooksev vesi olemas, kaheksast kraanist! Pimedas valgustas meid kuu ja läksime lampidega ringi vaatama. Millegipärast jätsid kaks rajatist mulje kui gaasikambritest, võrgud avadel ees ja kollased torud sees. Ümbrus üles kaevatud ja üldse räämas. Varahommikul oli platsile tulnud auto, mille juht pidevalt signaali lasi, meile jäi tema motiiv teadmata. Hiljem tulid ehitajad kämpingu peamaja kõpitsema, kiiret ei paistnud neil tööga just olevat.

Ärkamine oli rahulikus tempos, otseselt kuskile kiiret ei olnud, tavaline sõidupäev. Peatus Tolhuini linnas, kus wifiga ühendust saada ei õnnestunudki, järgmiseks peatuseks juba tuttav San Sebastiani piiripunkt. Argentiinast väljumisel jälle probleeme ei olnud, juhul kui nägu klappis passis oleva fotoga. Argentiina ja Tšiili piiripunktide vahemaa on kilomeetrite pikkune, ühel hetkel paistis põllult paisunud lehm, jalad taeva poole ja kohe lõhkemas. Jõudsime enne loodusliku purunemist mööduda ja Tšiili piiripunkti jõuda. Ametnike seltskond ei olnud enam nii lõbus, kui paar ööd tagasi. Täitsime riiki sisenemiseks paberid ära – orgaaniliste ainete sissetoomise paberid. Seljakotid ja väikepagas ei andnud läbivalgustamisel mingeid tulemusi, aga toll otsustas sel korral autod ka läbi otsida. Ära võeti banaanid, kuivanud puuoks ja loomulikult Tõnu mullaproovid, mida ta veel otsima tuli tolliametniku juurde. Hea et meid selle peale „kinni ei pandud.“ 😀

Hommikusöögiks tehtud mannapuder, mis üle jäi mahtus minu liitrisesse kruusi ja kruus kilekoti sisse. See ei pakkunud tollile mingit huvi. Üsna kurja olemisega sattus olema. Teinekord tuleb piiri ületada öösiti, muidugi juhul kui piiripunkt avatud on…

Tee jätkus mööda tuttavat kruusa, hoidsime silmad lahti, et näha seda tükki, mis paar ööd tagasi auto alla jäi ja põhja lõhkus. Leidsimegi, kaks veoauto piduriklotsi teeääres vedelemas. Valges sõita on ikka teine tera, aga maapind on samasugune lagendik, ja niimoodi sadu kilomeetreid. Ületasime Magalhaesi väina ja olime jälle mandri Ameerikas. Praamijärjekorda ei olnud. Teepeal tegime ühe fotopeatuse vanas asulas. Ja suundusime Punta Arenase linna, et osta õhtuks süüa ja juua. Linna suurimas poes kustusid tuled ja saabus pimedus, seda küll mõnekümneks sekundiks, aga meeldejääv siiski. Ostsime veini, tordi ja ananassi. Mõned kohalikud veinid ja õlled ostsin koju kaasa. Lennujaama põrandal lõikasime tordi ja ananassi lahti, kui veinipudel välja võeti, jäi isegi turvamees korraks seisma. Vähe jäi puudu, et valvelseisakut oleks näha saanud!

Degusteerisime hõrgutisi ja tegime kokkuvõte toimunud seiklusest, sest Evelin lahkus meist juba järgmisel päeval Santiagost kodupoole. Nii nagu esimese öö Tšiilis veetsime lennujaama ootesaali põrandal, tegime seda ka viimasel ööl. Uneaega jätkus umbes 5-ks tunniks.

Hommikul läksime esimesele lennule Tšiili pealinna. Helsingi oli 6 lennu ja kolme ööpäeva kaugusel. Võtsime kaasa krõpsupaki ja megapaki viinereid. Krõpsupakk hakkas õhurõhu toimel 10 kilomeetri kõrgusel võtma õhupalli kuju, avasime enne pauku!

Santiagos pesime lennujaama wc-s riideid, kuivatasime õues käsipuu peal ja ise päevatsime lennujaama ees murul. Käisime lennujaama lähedalt poodi otsimas, aga leidmata see jäi. Evelin nautis ka päikest ja jõudis napilt oma lennule. Meil oli veel kaks tundi aega ja lõpuks läks ikka kiireks. Lendasime Mendozasse, kohal olime 55 minutiga. Üle Andide lennates oli ilm ilus ja mäestik paistis, piloot kallutas lennukit, et reisijad näeksid all olevat liustiku paremini! Mendoza väikeses lennujaamas ootas siiani kõige põhjalikum kontroll Argentiina pinnal. Teada taheti isegi mobiiltelefoni marki ja seerianumbrit. Pooltele asjadele ei osanud ma midagi vastata ja jätsin täitmata. Tollis võeti paber rõõmsalt vastu naeratusega ja rohkem küsimus polnud. Welcome, kuuendat korda Argentiina piiri ületades! Järgmise lennuni oli aega 5 tundi, õues oli sooja üle 30 kraadi, kasutasime aega mõistlikult päikese käes soojenedes. Minimaalses riietuses kannatas isegi lennujaamas käia, paljajalu rääkimata. Järgmine lennuk viis meid pealinna, Buenos Aireses saime rattad maha pimedas. Terje kotis oli rummipudel riietevahel kildudeks läinud, õhus oli piirituse hõngu.

Lennujaama ees ootas meid reisijatest taksosaba, umbes sajameetri pikkune. Taksod olid väiksed aga neid oli palju ja pidevalt tuli juurde. Taksorivi alguses seisis kohalik Fidelli meenutava habeme ja näojoontega mees, kellele taksojuhid läbi avatud akna raha andsid, et järjekorda saada. Taksorivi teises otsas oli „sisseviskaja“, kes avas takso uksed ja juhatas kliendid sisse, ilmselt pakub sama mees ka väljaviskaja teenust, kui olukord seda nõuab. Vajasime kahte taksot, sest taksod on väikesed, pagasnikusse kõik kotid ei mahtunud ja tagaistmele tuli üks kott risti sülle võtta. Hotelli sõitsime ligi pool tundi, sest kiirteel, mille kaudu oleks otse saanud, oli väidetavalt öösel ummik. Enamus sõidukeid olidki taksod, öösel on peatänav ühesuunaline, sõltuvalt kellaajast. Sõiduradu on 7, aga taksoridu tekkis  liikluses loominguliselt 15. Taksojuht rääkis, et enamus taksosid sõidavad gaasiga, ei imesta kui üldse enamus autoparki selles riigis gaasiga liigub.

Hotellis ei osatud meid esialgu oodatagi ja veel vähem meiega midagi peale hakata. Inglise keelega polnud just palju peale hakata ja lõpuks otsis administraator välja vihiku, kuhu oli kirjutatud broneeringud. Lisaks kirjutati juurde iga külastaja nimi, isikukood ja päritoluriik, telefoninumbrit sel korral ei tahetud.
Saime toavõtmed kätte ja ust avades oli gaasikambri tunne – kloorise kambri. Kohe tuli avada aken ja alustada tuulutamisega, et öö üle elada. Läksime öösel linnapeale jalutama. Kohalikule kiirsöögi asutusele lähened kohtasime kõigepealt kõnniteel kõndivat suurt prussakat, aga ei lasknud ennast hirmutada. Alguses kõhklesime, kas sellist tänavatoitu üldse proovida ja nähes seda tegelast, kes burgse köögis kokku ladus, siis oli kõhklust veel rohkem. Ostsime algatuseks kaks õlut. Õlles lahtus igasugune hirm kõhutõbede ja muude koledate asjade suhtes. Tellisime söögi ära ja saime kõhud täis. Jalutasime veel Buenos Airese öisesse soojusesse mattunud kõrvaltänavatel. Tänavatel oli näha peaaegu ainult mehi, mõne üksiku erandiga.

Esimene öö hotelli kloorises toas möödus uniselt, üle pika aja jälle voodis. Palav oli küll, peale võtsin ainult lina.
Hommikusöögi aeg oli kell 8.00, olime kohal peaaegu õigeaegselt ja siis ta tuli: kohv ja kaks saiakest! Sõime selle vähese saadaoleva ära ja läksime linna jalutama, sel korral oli meil aega 1,5 ööpäeva et Buenos Aireses soojust nautida. Kohe jäi silma kaubaveok, millel puudus kapott, mootoriruum oli vabalthingav. Turismitänaval tüütasid oma pidevate hüüetega rahavahetajad, kuigi tänaval vahetus olevat keelatud tegevus. Tänaval tehingut ei tehtudki, vaid ühe kioski tagaruumis, mis pole ju tänav…  Jätkasime jalutamist Recoletta surnuaia poole, mis on kohalik vaatamisväärsus, üks sarnane pidavat veel olema, aga jäi meie jaoks sel korral liiga kaugeks.

Otsisime jäätist, seekord saime vahustatud jäätist, mis oli erinev sellest, millega viimased kolm nädalat harjunud olime, aga oli palav ja maitses hästi.  Kohalikust turust ei saanud mööda minna, ja juba mõne aja pärast nägime tänava ääres lauda, millel müüdi võisaiu, singi, salati ja tomatiga, seda kõike paari euro eest. Kui tekkis järjekord, ilmus rahva seast välja teinegi inimene, kes sama laua ääres saiu müüma hakkas. Aga sai oli suur ja täitis hommikul tühjaks jäänud kõhu. Keskpäevaks jalutasime parki, suure lille juurde – Floralis Generalis, pikutasime päikese käes ja lõpuks saabus uni. Õnneks olin enne magama jäämist mütsi näole asetanud, aga kõhule põletas passitasku kontuurid koos nööriga kenasti peale!

Jalutasime veel turismitänava paar korda läbi ja lõpuks mandusime ühes restoranis, kus kelner rääkis ladusat inglise keelt. Tunti huvi kohaliku „Chicago“ vastu, kus relvadest kõmmutatakse ja surma võib saada. Juhtnöörid saabusid kiiresti. Tagasi hotelli jalutades, tuli paraja liiklusega kõrvaltänaval vastu buss, esiklaas oli täielik „ämblik“ ja kui lähemale jõudis, nägime, et küljeklaasi pole üldse! Tegemist oli prügibussiga, mille tagumine sein oli hoopis eemaldatud. Jäi keset tänavat seisma ja hakkas oma asju ajama, ülejäänud liiklus ka seisis.

Õhtul plaaniti minna vaatama La Boca slummi, et näha pimeduses kohaliku tähtsusega vaatamisväärsuse ilu. Seltskond jagunes kaheks, kolm meist sõitsid taksoga slummi ja läksid sinna jalutama. Meie neljakesi läksime Buenos Airese kesklinna jalutama, loomulikult ei jäänud jäätisekohvik külastamata. Jäätist pakutakse lusikaga juba siis kui nende valikut korra vaatama jääd. Lubasin endale degusteerida erinevaid maitseid. Ja ostsin veel ühe 6 eurose jäätise, Argentiina pinnal viimase selleks korraks. Tegime tunnise jalutuse ära, mööda kõrvaltänavaid, nägime igasuguseid kahtlaseid näolappe ja peatänaval toimus tegevus pakkepapi hunnikute juures, nagu kokkuostus. Tagasi kõndides läksime jälle mööda jäätisekohvikust, kus enne degusteerida sain. Müüja oli mu näo juba unustanud ja hakkas uuesti degustatsiooni tegema. Ei suutnud nii palju jäätist süüa ja keeldusin sel korral. Tõnu aga otsustas jäätist osta, kõigi üllatuseks. Lähenes ta asjale orginaalselt, kasutades oma emakeelt – eesti keeles. Alguses oli müüjal küll raske aru saada, aga rahvusvaheline kehakeel oli abiks ja lõpuks avanesid soovitud jäätisekarbid. Saab küll kui tahta!

Jõudsime tagasi hotelli natuke enne keskööd, veerand tundi hiljem saabusid kaaslased slummist. Nemad said seda, milleks nad sinna läinud olid – neid peksti kaigastega, visati kividega ja üritati röövida, mälestused olid ilusad aga valusad ja verised!

Järgmisel päeval oli veel pool päeva aega, et jalutada ja linna valges vaadata, pärastlõunal ootas lend Buenos Airesest Sao Paulosse. Seekord saime nautida järjekordse mõnusa maandumise vilju: põrkega maandumine, õnneliku lõpuga! Plaanisime igas külastatud linnas degusteerida kohaliku alkoholi, aga asi lõppes sellega, et Sao Paulo lennujaamas maksis liitrine õllepudel 10€! Oli aeg järjekordseks öiseks lennuks, 12,5 tunnipärast pidime maanduma Suur-Britannias. Seikluse viimane lend LATAM-iga.

Meie kohad oli sel korral lennuki tagaosas, viimases sektoris. Enne starti oli just see osa üsna palav ja täitunud rahustava koguse CO2-ga.
Helde pardateeninduse tulemusel saabus uni juba teisel lennutunnil. Ärgates oli juba aega hommikusöögiks, selle kõrvale veini ei pakutud. Maandumisega läks plaanitust rohkem aega, Londoni kohal sai mitu tiiru tehtud, enne kui lennuk hoogsalt ühe tagumise rattaga maandumisrada puutus ja sellest vingerdama hakkas. Pulss ka vingerdas, aga saadi masin kontrolli alla. Mõni tund ootamist ja edasi juba Helsingi poole Finnairiga. Enne lennukisse jõudmist kommenteeriti direktori välimust: „nagu põllupealt 80-se russi roolist oleks just tulnud“! Lõpuks sattusime istuma tiivakohal asuva varuväljapääsu juurde, kus istmevahe on jalgade sirutamiseks piisav. Istusin Tõnu ja Meemega ühes reas. Enne lendu tuli stjuardess Tõnule seletama kuidas ja millal varuväljapääs on vaja avada ja kuidas seda teha. Kiiresti ta aga mõistis, et Tõnu inglise keelest aru ei saa, ja siis ütles mulle, et ma õpetagu talle väljapääsu avamist… Vaatasime joonised üle ja tekkisid mõned küsimused, eriti tähtis oli küsimus: „Millal praktiseerima hakkame?“

Lend oli umbes kolmetunnine ja Vantaas ootas meid juba väikebuss, mis sõidutas sadamasse, jõudsime täpselt plaanitud laevale ja natuke peale keskööd olime Tallinnas. Laevas hakkas meiega rääkima Soomest Eestisse sõitev meeskodanik, nähes meie matkakotte. Uuris kas tuleme Karakumi kõrbest! Vastasime, et me sel korra lähedal ei käinud. Kuuldes kuskohast tuleme, läksid selle purjutaja silmad suureks ja mõne hetke pärast läks ta baari juba uut jooki noolima. Võrridega võistlemisest oli ta ka kuulnud ja teadjam mees teadis rääkida, et alati on viga süütes…  

4 ööpäeva läks pingviinide juurest kodulinna tulekuks aega.  Sadamas otsisin takso ja sõitsin koju. Taksojuht, nagu ikka turistidelt küsis, et kaugelt siis tulek on? Vastasin „Lõuna-Argentiinast“. Ja siis ta hakkas rääkima, et tema naine on ka Argentiinast pärit ja ta oskas isegi hispaania keelt! Võttes matkakoti takso pagasnikust välja, ütles taksojuht hüvastijätuks buenos noches, „hasta la vista“! Mõne minuti pärast sulgus seljataga koduuks ja seiklus sai selleks korraks läbi.

Hasta la vista, seiklemiseni!

Seiklus toimus sõpruskonnaga Matkaklubi Seiklusjanu MTÜ

Loo autor Martti