Põhja-Tai
Chiang Rai
Lend Chiang Raisse möödus kiirelt ja tuduselt. Rõõmsameelsetele asiaatidele omaselt lasti lennukis tavalise taustaheli asemel lõbusaid lastelaule, mille refrään kõlas nii: “happy, happy, happy, puppy, puppy, puppy”. Lennujaamast välja astudes tundsime lõpuks seda mõnusat palavust, millega me järgnevatel kuudel toime peame tulema. Tellisime Grab’i (Aasia Bolt) ja sõitsime oma 3* hotelli, mille öö kahele maksis 6 EUR. Olime väga positiivselt üllatunud, kui saime selle raha eest väga mõnusa voodiga suure toa. Tegime kiire all-you-can-eat õhtusöögi ja magasime 15h jutti, mis ühtlasi aitas meid ka ilusti Tai ajatsooni.
Hommikul sõitsime vaatama Chiang Rai kõige populaarsemat turismiobjekti, milleks on Valge tempel (Wat Rong Khun). Tegemist on tõesti imelise kohaga, mis ühendab endas traditsioonilise Tai arhitektuuri ja nüüdisaegse kunsti. Tegemist on väga kaasaegse templiga, mis valmis alles sel sajandil. Kusjuures ehituse maksis kinni üksainus indiviid. Gertu pidi sisenemiseks ostma pika kleidi, et katta põlved ja õlad.
Singha on üks populaarsemaid Tai õlletootjaid ja meie järgmise sihtkoha nimisponsor. Tegu on suure looduspargiga Singha park, kus toimub muu hulgas ka iga-aastane festival. Tegemist on populaarse külastuskohaga, kus saab suure ala peal ringi jalutada, rattaga sõita või tuuribussidega liikuda. Seal on väga ilus loodus – loomad, taimed, vaated jpm. Seal oli ka suur Singha õlletuba, kuhu meil tuli tuju minna. Paraku oli kaardimakse miinimumsumma 500 bahti ehk siis umbes 15 EUR. Midagi teha ei olnud, pidime kas õllest loobuma või tellima 8 õlut (alkohol on Tais päris kallis võrreldes muuga). Mõtlesime, et võtame siis ülejäänud 6 hotelli kaasa, sest Singha pargist ei taha ilma Singha õlleta lahkuda. Ka see meil ei õnnestunud, sest Tais on alkoholimüük avatud kl 12-14 ja kl 17-23 vms. Tugevat loogikat me seal ei näinud, aga mis sa teed. Lahkusime janustena.
Põhja-Tai on väga usklik ja Chiang Rais on iga nurga peal uus tempel. Linna kõige kuulsamad on see sama Valge tempel, millest oli juba juttu, ja Sinine tempel, kuhu läksime järgmisena. Tai templid ei ole kunagi 1 hoone, seal on alati mitu maja, mitu altarit, mitu Buddha kuju, palju kulda-karda. Samamoodi ka see sinine- ei jõua lausa ära vaadata. Lahkudes läksime otse bussi peale, et jõuda järgmisesse linna, milleks on Chiang Mai.
Vahepeal tarbime mõnusalt kõiksugu ravimeid, sest sõbrad kinkisid meile palju valuvaigisteid, söetablette, probiootikume jne. Viga pole veel midagi olnud, aga ju siis peamegi tänama neid ravimeid.
Chiang Mai
Oma reisi teiseks sihtpunktiks valisime Chiang Mai, kuhu buss sõitis 3,5h. See on Põhja-Tai kõige suurem linn ning sarnaselt Chiang Rai’le on see samuti väga puhas ja templitest pungil, kuid turistidest tühi. Kindlasti on põhjus ka selles, et praegu ei ole hooaeg veel alanud. Seejuures on mõnus, et keegi ei tüüta ega ürita meile igal nurgal midagi müüa. Off-seasoni ajal reisimine on igati kasulik ka rahakotile, sest enamik hotelle on tühjad ja saadaval poole odavama hinnaga kui muidu ning ühtlasi on turistiatraktsioonid ning vaatamisväärsused veel ülerahvastamata.
Enam kui 300-st templist valisime esiteks välja Wat Chedi Luangi, mis on 14. sajandi tempel, kus asub ka linnasammas, on tuntud oma 86 m kõrguse ja alt 44 m laiuse hiiglasliku stuupa poolest. Tempel asub otse linna keskel ning seda peetakse Chiang Mai suurimaks stuupaks. Selle kõrvalt leiab ka paksu Buddha kuju ning väikse templi, kuhu pääsevad ainult mehed. Kõigist religioonidest on just budism meie arvates kõige mõistlikum ja seetõttu on väga huvitav erinevaid templeid külastades ning raamatuid lugedes selle usundi kohta rohkem teada saada.
Templitest külastasime veel Chiang Mai ilmselt kõige populaarsemat kuldset templit Wat Prathat Doi Suthepi, mis asus mäe otsas looduspargi keskel ja oli tõepoolest suursugune ja ilusa vaatega linnale.
Chiang Mai loomaaiakülastus iseenesest väga meeldejääv ei olnud, aga vähemalt oli seal üks nunnu panda, kelle me oleks hea meelega koju kaasa vedanud. Väga lõbus oli ka toita kaelkirjakuid, kes oma pika mustjassinise keelega toidu meie käest ära krahmasid. Kuna Eestis oleme me peaaegu iga päev harjunud trennis käima, siis on väga suur oht pikal puhkusel head toitu nautides mõnusalt paksuks minna. Plaanisime hakata reisil jooksmas käima, aga ilmselgelt oli tegemist liiga optimistliku plaaniga. Õnneks on meie puhkuse algus olnud väga aktiivne ja seni oleme suutnud iga päev teha vähemalt 10000 sammu ning mõnel aktiivsemal päeval isegi üle 25000.
Tellisime paar korda Tai massaaži, mis maksab umbes 6 EUR/h. Ööturud on siin vinged, sest melu on korralik. Päeval jääb vahepeal mulje, et oleme ainsad inimesed linnas, aga kes see hull ikka 30-kraadise ilmaga keset päeva ringi käib. Kui palav päike on läinud, siis alles hakkab elu pihta. Kümned ja kümned toidukärud pakuvad erinevaid toite, keskel on laudade ala, kuskil mängib elav muusika, kuskil on kõhutantsijad jpm.
Korra külastasime ühte restorani, kus tuli laua reserveerimiseks eraldi app tõmmata (mis näitas, mitmes sa järjekorras oled) ja 30+ min järjekorras oodata. Supp oli nii vürtsikas, et ma nutsin. Gertu soovil läksime ka kokakoolitusele, kus õppisime mitmeid tai-päraseid roogasid valmistama. Kõigepealt viidi meid kohalikule turule ja tutvustati erinevaid tooraineid, millest hiljem süüa tegime. Ülejäänud toiduained korjasime sellesama farmi aiast, kus kokkamine toimus. Roogadest tegime ise valmis pad thai, kevadrullid, red curry, tom kha jpm. Normaalsed inimesed võtsid ülejäägid kaasa, sest me tegime 5 erinevat rooga, aga meie juba toitu järele ei jäta!
Pai
Esialgu vaid nime pärast valitud linn Pai, puges väga kiirelt meie südametesse. Tegemist on pisikese Telliskivi stiilis hipilinnakesega, mida kutsutakse ka seljakotirändurite paradiisiks. Saime teada ka, et kui Tais jääd politseile vahele rolleri sõiduga ja sul pole rahvusvahelist juhiluba, siis maksad 500 bahti (15€) trahvi ja saad 3-ks päevaks asenduse, millega tohid rahulikult edasi sõita. Vaadates, kuidas kohalikud rolleritega sõidavad, siis on lubade olemasolu kõige väiksem mure. Siin mahub rollerile viieliikmeline pere või veoautotäis kaupa. Kohalikud kannavad kiivreid umbes 50% juhtudest. Jätsime oma suured seljakotid Chiang Mai hotelli, pakkides kaasa vaid hädavajaliku ning asusime teele. Sõit kestis umbes 3-4h ja vaated olid tõepoolest imelised. Teepeal tegime väikse kõrvalepõike ka ühe kose juurde, mis osutus aga nii ägedaks, et unustasime ennast sinna mitmeks tunniks möllama. Küll aga jäime seetõttu oma graafikust maha ning pidime ülejäänud tee pimedas sõitma. Pimedatel mägiteedel sõitmine oli omaette elamus, kui mõne kurvi taga avastad, et suur lehmakari on otsustanud tee kinni panna või vastutulev rekka ei võta kurvi välja. Õhtul mägedes sõites hakkas suhteliselt jahe ja esimest korda reisi jooksul oli kasu ka pikkade riiete kaasa võtmisest.
Pais toimuvad igal õhtul ööturud, kus saab osta kõike, mida hing ihaldab. Turult ostetud toidu võib baaridesse kaasa võtta ja seda seal süüa. Igas baaris on õhtuti happy hour või mõni muu eripakkumine ja paljudes baarides saab kuulata ka live-muusikat, mis on väga mõnus. Esimesel õhtul läksime väsinuna ja dressides ööturule, et peale oma nigelat õhtusööki ka midagi normaalset süüa. Kuulasime mojitobaaris muusikat, mängisime yengat ja hakkasime juba kodu poole liikuma, kui nägime ühes rahvast täis baaris beerpongilauda. Seepeale tegime kiire plaanide muutuse ja läksime hoopis sinna. Mängisime noorte saksa kuttide vastu ja tegime vist oma elu parima mängu, neil ei olnud lootustki. Seejärel läksime koju, võtsime oma teki katusele kaasa ja vaatasime hoopis tähti.
Hommikul sõitsime rolluga vaatama hot springi, kus voolas 95-kraadine vesi. Tee peal kohtasime naljakaid jänese kõrvadega ja kaamli küüruga lehmasid. Päikeseloojangu ajaks sõitsime Pai kanjonisse, kus saime veidi turnida ning nautida imelisi vaateid. Järgmisel hommikul külastasime veel bambusest tehtud silda, hiinlaste külakest, koskesid, romantilist vaateplatvormi ja mäe otsas asuvat suurt valget Buddha kuju. Igal juhul jättis Pai meile kustumatu mälestuse ja väga palju asju jäi veel tegemata, et kindlasti kavatseme sinna kunagi tagasi minna.
Loo autorid Heimar ja Gertrud
