Ruhnu riik riigis – MAKSAB külastada
Tabas kuumalaine, jaanipäeval 2020, kui puhkasime Ruhnus.
Päev pärast jaanipidu, kohalikus külapoes: poe uksed avati planeeritust varem ja raadiohääl manitses inimesi vedelikku tarbima. Uksed avati, sest saare pidutsejad toodi poodi. Seisime, jäätised ja vitaminiveed peos sooja kogumas, ning lasksime endast ette trügida alkoholisoovijate massil. Mass täitis varud ja põrutas neljaks tunniks merele. Pisut hiljem istusime Liise turismitalu hoovil:
- Margus talu perenaisele: “Ei saa aru, kuidas Teil siin ikkagi on nii, et mitte ühtegi parmu ei ole.”
- Perenaine arusaamatult: “Ei, no ikka on suvel Ruhnus parme. Võib-olla lihtsalt hetk on selline…”
- Margus kratsis käsivart ja selgitas: “On-on ja palju. Aga vat konkreetselt siin Teie talu hoovis ei ole ühtki parmu, ühtki sääske…”
Perenaine vaid naeratas rõõmsalt. Minul oli väga kahju, et kohalik esimese asjana ei nentinud, et parmud kõik merereisil on. Liise Talu töötajad on lakkamatult naeratavad ja imelised inimesed. Soovitame seda paika einestamiseks, öömajaks ning kõikide ülejäänud teenuste vahendajana.
***
Soovisin Ruhnu sõita juba mõni aasta tagasi. Praamipilet on kallis (64 EUR kokku kahele) ning praamiajad on väga ebamugavad, lisades kulusid kohapeal. Ühe päevaga saab Ruhnut külastada üks kord aastas või privaatlaevaga. Tavaliselt eeldab Ruhnu külastus puhkepäevade kasutamist, kuid selle aasta kehvalt ajastatud jaanipühade periood langes kokku kehva praamigraafikuga ja kiirvisiit sai võimalikuks. Kaks miinust tegid kokku plussi ning transpordiprobleem sai lahenduse!
Majutus-toitlustus on Ruhnus kahele inimesele kallis ning võimalik ainult saare keskel külas. Väikese seltskonnaga (u 10 inimest) soovitan Limo sauna, mis ideaalses asukohas ja hubane samuti. Jaanide aegu ja kahekesi soovisime meie mereäärset rahu ning pelgasime territooriumi jagamist suure firmapeo seltskonnaga. Hoidusin saare ja küla keskuse kalli öömaja broneerimisest.
Tasuta telkimine ei ole võimalik. Ruhnu saarel on ametlikult lubatud telkida üksnes turismitalude hoovis, mis külastajale on tasuline teenus. Sõltumata sellest, et 70% saare metsast on riigimets ja rannikuäärseid meetreid jagub samuti 24 kilomeetrise rannajoone ulatuses. Ma ei tea, kas ametlik on riik-riigis seadus või looduskaitse õigustusega, kuid trip.ee foorumist leidsin telkimissoovile vastusena konkreetse seisukoha: “Telkimine ja lõkke tegemine on Ruhnu saarel lubatud ainult omaniku loal elamu õues (va omanikud oma kinnistul). Kui mu vastus ei meeldi, siis ei meeldi sina ka ruhnlastele…”
Jaanipidu soovisime nautida, tegemata seejuures kellelegi meelepaha või veeta öö omakohtu täideviimise hirmus. Võtsin telefoni ja valisin meelepärasena tundunud Liise talu numbri, et küsida infot ja hindasid. Kartsin kohe seda telkimise teemat tõstatada, mis saarel tõeline tabu näib olevat. Aga armas naishääl vastas ja toetas mõistvalt ning leidsimegi lahenduse. Liise talus saab hinnaga 7 EUR/in telkida öö, duši all käia ja grillimiseks puud. Igal normaaljuhul soovitan, sest talu territooriumil jagub vaatamist ning maitsvaid sööke-jooke samuti.
Kuna aga vaikust ja merd jaanide ajal loota ei ole, soovitati meil ühendust võtta sadama alasid haldava inimesega. Ringsu sadama territoorium tundus juba piltidelt ahvatlev. Sel aastal olen korduvalt purjetama sattunud ning vaade jahtsadama kaidele meeldis juba esimesest hetkest. Tõotas kujuneda ülevaade purjeka omanike külastuskogemusest! Boonusena saime soovitud merevaate, pääsesime pikast seljakottide tassimisest ning hind oli seejuures soodsamgi veel.
Ootasime piltilusaid purjelaevu vaateks, planeerisime õhtustada YLJES sadamakohvikus ja lubada vähemalt pudeli valget külma veini. Reisidega on ikka nii, et planeeri palju tahad, kuid ootamatused ikkagi juhtuvad ja optimistliku suhtumisega saab sellest enamgi rõõmu! Mine Ruhnu, kui julged. Soovitavalt paksu rahakoti ja privaatjahiga või vähemalt ettevõtte suuruse seltskonnaga. Sest paksu seljakoti ning seiklushimuga Sind ükski ruhnlane sinna ei oota.
Kohvik oli kinni ja priiskav restoraniarve jäi ära, kuigi 3 tundi varem olin Kuressaare Rimist igaks juhuks sinna helistanud ja õhtueine võimaluse kohta kinnituse saanud. Telkimiseks saime loa, kuid kohta ette ei näidatud ja raha tasumisega tekkis samuti raskusi. Justkui telefonitsi tehtud eeltööd ei oleks olnud – maksime “paar” eurot öö eest, pluss dušši kasutuse eest ja saime manitseda. Telkimine on siiski purjejahtidega tulijatele ning kui sellest saab trend, kaob ka võimalus. Aga vaade ületas ootusi – eneselegi üllatusena aimasin sadamas laiutava uhke purjelaeva nime ära juba praamitekilt!
Admiral Bellingshausen jättis kurja koroonaviiruse sunnil pooleli Arktika reisi ja naasis Antarktikast Eesti, et silduda jaanideks Ruhnu. Tekkis tuhat huvi, kes on pardal ja kuidas satuti just siia. Nautisime distantsilt, sest ei tahtnud tüüdata. Vahetult enne Ruhnu laeva väljumist kuulis Margus Abruka praami kaptenit kurtmas, et väike Abruka saar on turistidest koledal kombel üle rahvastatud. Meil oli kõik hästi, sest Ruhnu praamil ja saarel ruumi jagus. Meie vahuvein oli praamlaeva külmikus jahtunud terve pika reisi aja ja Rimist õnnestus kaasa haarata eelviimane karp Eesti maasikaid. Puhkasime ja valmistusime peoks!
Ruhnu saarel oli väidetavalt 2020 suurim jaanituli ja -pidu! Saarel on aastaringselt 55 kohalikku, kellest 10 on lapsed. Tegusaid lapsi-noori oli tõesti märkimisväärselt palju näha. Ning tänu tegusatele kohalikele jätkus meretaguse peo lavale esinejaid igale maitsele. Alustuseks Tätte Vilsandilt ning seejärel kõike, mida ihaldab hind. Nägime ära simmani moodi menulaulikud, rögisevad esitused Marguse rõõmuks ja isegi neoonkostüümides hip-hoppi. Loomulikult oli omal kohal ka murumängude kava, mis näis üles ehitatud olevat nii, et võidavad kas kõik või ruhnlased. Igal juhul oli mõnus saada sellest trallist osa ning läti müts maha kohalike kogukonna uhkuse ees!
Tralli keskel kõlas läbi, et kirikud Ruhnus on, kuid keegi seal ei käi. Uus kirik on aastast 1912, vana puukirik aastast 1644. Kirikud on postkaardivaate väärilised, eestlaste jaoks arhidektuuriliselt auasi laiemalt. Lisaks on Eiffeli torni arhitektile tööd andnud ettevõttest pärit Ruhnu tuletorn.
Ruhnu on vaatamist väärt ja rahulikuks puhkuseks suurepärane sihtkoht ka pidudevälisel ajal. Kõik külakese talud näivad kenasti korras, rand on imeline ja saart katab paks mets, mis justkui inimtegevusest mõjutamata. Oh seda rõõmu, mida metsalinnu laul aimata annab!
Loo autor Tiina
