Sri Lanka – “võimalik, et maailma parim saar”

Sri Lanka- “võimalik, et maailma parim saar” on öelnud maailmarändur Marco Polo.

Meie reisi kuuenda päeva hommik. Ärkasime oma Unawatuna elamises, mida naljatamisi omavahel olime garaažiks kutsuma hakanud. Garaažiks seepärast, et toavõtme küljes rippus Mazda logoga võtmehoidjake.
Tegemist oli rohelusse peidetud kahekorruselise perehotelliga, kus meie kasutada oli alumisel korrusel baldahiinvoodiga väike tuba,  pesuruum, mille seinad olid aeg-ajalt „disainitud“ õblukeste ülivilgaste või vastupidiselt liikumatute sisalikega ning kauni puitmööbli ja varju pakkuva katusega  terass, mille kõrval paiknes madala barjääriga eraldatud pererahva terrass.

Sõime tagasihoidliku, kuid maitsva hommikusöögi hotelli vabaõhurestoranis ja seejärel pakkisime oma käsipagasimõõtu reisikotid. Hotellist lahkudes viipasime kohalikule kolmerattalisele avatud sõidukile ehk tuk-tukile sooviga saada 5 km kaugusele Galle linna bussijaama, et siis kohaliku liinibussiga sõita Kosgodasse. 

Plaan oli jõuda mööda saare läänerannikut ülespoole liikudes Kosgoda asulasse. Kosgoda valisime oma järgmiseks peatuspaigaks seetõttu, et olime huvitatud seal asuva merikilpkonnade kaitse- ja uurimiskeskuse  külastamisest.  Keskuse ametlik nimi on Victor Hasselblad Kosgoda Sea Turtle Conservation & Research Center, mis tegutseb alates 1978 aastast ja see on Sri Lanka kõige vanem kilpkonnade kasvatus omataoliste seas.

Tuk- tuki sõit kestis tihedas, meie jaoks juba harjumuspärases, vasakpoolses liikluses umbes 20 minutit, tasuda tuli selle lõbu eest 400 LKR (Sri Lanka ruupia) ehk ca 2 eurot.
Galle bussijaamas märgati meid sekundiga ja suunati kohe pealinna Colombosse* suunduvale bussile, kui olime maininud, et tahame sõita Kosgodasse. Ühe pileti eest küsiti  80 ruupiat ehk 40 euro senti  ja Google mapsi andmetel oli sõidu pikkuseks 45 km.
Bussi sisenedes lõin oma pea mingi kõva nurga vastu, süüdistasin eredat päikesepaistet, mis mu nägemise „õue oli jätnud“. Valust oiates istmele potsatades nägin, et see oli laes rippuv telerinurk, mis minu peaga põrkus.
Sri Lanka liinibuss oli vaatamisväärsus omaette. Väljast värviline, pidevalt signaalitav, avatud ukse ja lahtiste akendega. Läikivad värvilised pildid laes, kroomitud kotihoidmise riiulid istmete kohal,  läikivad, sinised lateksistmed ja kõike eelnevat  ilmestas vali, kohalik popmuusika, mille videoid lasti terve reisi vältel lakke riputatud suurest televiisorist. 

Lisaks osavale bussijuhile, kes kihutas nagu pöörane, manööverdas üliosavalt tuk-tukide ja suuremate, erinevat kraami täistuubitud veoautode vahel, oli imestusväärne tegelane ka bussi reisikorraldaja või piletimüüja või kuidas teda ka ei nimetata.

Piletimüüja- reisikorraldaja ülesandeks oli pooleldi bussi ukseaugust väljakõlkudes valjuhäälselt hõisata teeäärsetele, et kuhu buss viib ja seeläbi kliente leida. Kohalikud reisijad olid samuti tsirkuseartistide oskustega, kes liikuvale bussile suutsid imetlusväärse kergusega peale ja maha hüpata. Vaid eakate ja lastega emade jaoks peatati buss täielikult. „Kahjuks“ klassifitseerusime ka meie nende nõrgemate sekka, sest ka meid pandi maha seisatud bussist. Tõenäoliselt pole nad lihtsalt huvitatud, et turistid, kes neile raha sisse toovad, lõpetavad maantekraavis verise nina või põlvedga. Olime imestunud kui piletimüüja hakkas enne Kosgodasse jõudmist mitte liiga head inglise keelt purssides meid usutlema, et kuhu me Kosgodas minna soovime. Näitasin siis märkmikust eelnevalt välja vaadatud, kuid broneerimata hotelli nime. Kiirelt tegi piletimüüja paar telefonikõnet  eiteakellele ja õige pea peatus buss täpselt selle hotelli ukse ees, kuhu plaanisime end sisse seada. Nagu takso, aga väga odav takso :).

Hotelli oli meil lihtne ära tunda, sest hotelli paraadukse, mis jäi suunaga maantee ja ookeani poole, kõrval olid suured, püstiste lontidega elevantide kivikujud, mida olime eelnevalt näinud internetist, hotelli piltide hulgas. Tänasime, lehvitasime tuututavale bussile ja suundusime hotelli.
Hotell tundus natuke väsinud ja mahajäetud, kliente ei paistnud olevat, basseinis polnud isegi vett. Mõningase hõikumise peale tuli värvilises saris näitsik, kes näitas meile tube, mis olid puhtad ja korras, kuid otsustasime siiski, et püüame midagi teistsugust leida.
Samal ajal saabus hotelli õuele tuk-tuk, mille roolis oli lopsaka, mikrofonilaadse soenguga noormees ja pakkus, et võib meid viia teise hotelli tuba vaatama. Mõeldud- tehtud. Noormehega tutvust tehes selgus, et tegemist oli mõlema hotelli omaniku pojaga ja kes kannab nime Vimu. Vimu tundus alla 30-aastane, oli tagasihoidliku olemisega, kena pruuni jumega ja heatahtliku silmavaatega noormees.

Jõudsime paari- kolmeminutilise sõiduga järgmisse hotelli. Hotelli peasaal oli suur, valgetes- kuldsetes- roosades toonides ja piduliku välimusega.
Selline traditsiooniline pulmahotell nagu neid Sri Lankas olime juba mitmeid näinud.
Millegipärast on Sri Lankal tavaks viia pulmarituaal läbi just hotellides, tihti hommikupoolsel ajal, suvalisel nädalapäeval ja muidugi juhul kui rahakott seda lubab.
Saal oli ootamas justkui kohe- kohe saabuvat pruutpaari ja külalisi. Laudadel olid mitmekordsed laualinad, lopsakad kunstlilledest seaded ning  toolide seljatoed olid kaunistatud uhkete lipsudega.

Traditsiooni kohaselt pannakse mees ja naine paari vanemate poolt, jälgides eelkõige taevatähtede seisu. Esimest korda kohtub noorpaar päev enne pulmi ja mees peab võtma siis naise süütuse. Kas see ka tänapäeval ainult nii käib, mine võta kinni.

Sobivat tuba me hotellis taas ei leidnud, vist sellepärast, et hotell tundus siiski tühi ja kõle. Viimaks pakkus Vimu majutust kõrvalasuvas privaatvillas, nimega White Villa. Meie jaoks kõlas see huvipakkuvalt ja otsustasime vaatama minna.
Kõndisime mõnikümmend sammu mööda kitsast tänavat, mida palistasid kõrged betoonaiad jõudsime puitväravani, mille noormees võtmega avas ja meid lahkelt sisse palus. Olime jõudnud villa aeda, kus kasvasid erinevad lopsakad põõsad, puud, sealhulgas kõrged- sihvakad palmid, palju värvilisi lilli, kenasti looklevad, plaaditud aiateed.  Jõudes teisele poole hoonet, villa peaukse juurde, avanes vaade kaunile sinisele ja vulisevale basseinile. Valge villa oli kahekorruseline kivihoone. Maja seintest üsna palju üleulatuvat, puitnikerdusega katust ja hiigelsuurt rõdu toetasid valged sambad, rõdu all oli paik mõnusaks äraolemiseks ja kuuma päikese eest varju pugemiseks. Omavahel arutamatagi olime jõudnud otsusele, et see on just see, kus järgmised päevad ja ööd veeta tahame.

Hinnaläbirääkimiste käigus uuriti, kuhu soovime, et  meile hommikusöögid serveeritakse. Valisime selleks villa halli, mis oli kõrge, läbi kahe korruse, põnevate aksessuaaride,  maalide, eksootilise puitmööbli, siserõdu ja kauni puitrepiga lossilik ruum. Trepp viis üles suurde, üliavara rõduga magamistuppa,  kust avanes imeline vaade basseinile ja ümbrusele.  Kahe öö eest villas koos hommikusöökidega  küsiti meilt  11 000 ruupiat ehk 54 eurot. Hinna üle kaubelda ei õnnestunud. Seekord.

Värskendasime end jaheda dušiga villa luksuslikus pesuruumis ja jahutasime konditsioneeritud toas oma kuumast väsinud keha. Olime kokku leppinud, et Vimu tuleb kella 14 paiku meile tuk-tukiga järele, et sõita siis merikilpkonnade uurimise- ja kaitsekeskusesse. Teekond polnud üldsegi pikk, vabalt oleks võinud minna ka jalgsi.

Keskus asus otse ookeani kaldal, kauni oranžika liivaga kaetud rannal, palmi- ja draakonipuude rüpes. Saime teada, et keskuse asutamise ajal olid sealsed seitse merikilpkonnaliiki ohustatud liikide seas. Ohustatud seepärast, et kohalikel oli kombeks kaevata kilpkonnamunad mereliivast üles ja müüa neid kohalikel turgudel söögiks. Kui õigesti aru sain, sattus seitsmekümnendatel aastatel Sri Lankale Rootsi päritolu Victor Hasselblad, kelle algatusel koostöös kohalike loodusmeestega see keskus loodi. Nüüdseks on erinevate kilpkonnade arv tänu keskuse tööle kasvanud ja nad on leidnud endale turvalised elupaigad. Ka praegusel ajal ostetakse kohalikelt kilponnamunasid, aga neid ei tehta mitte omletiks ega muuks suupäraseks, vaid, et kilponnabeebid munadest saaks kooruda ja et siis õigel hetkel nad ookeani, oma loomulikku elukeskkonda lasta.

Saime näha sama päeva hommikul munast koorunud kilponnabeebisid, suuri albiinokilpkonnasid, keda ei lubatud puudutada, kuna neil olevat ebapiisav immuunsus kehal puuduva pigmendi tõttu.  Hammustavaid nn krokodill kilponnasid (ma ei tea, mis võiks olla nende eestikeelne nimi), leopard kilpkonnasid, mille kilbid näisid kui kunstiteosed ja mitmesuguseid teisi. Saime teada, mis tunne on sülle võtta 10 kg kilpkonna ja see oli tõesti pirakas! Selle muljetavaldava tutvustuse ja teadmiste eest küsiti meilt 500 ruupiat ehk ca 2.50 eurot inimese kohta.  Hiljem arutasime omavahel, et see tänuväärne töö on väärt ikka palju enam.

Kui lõpetasime oma ringkäigu kilpkonnafarmis, uurisime Vimu-poisilt, kus oleks võimalik keha kinnitada. Ta oli krapsti valmis ja sõidutas meid maantee ääres olevasse, pigem kohalike söögikohta, kus oli lai toidu valik ja mõistlikud hinnad. Valisime laua vabas õhus, resto teisel korrusel, vaatega maantee poole ja hakkasime menüüd uurima.
Samal ajal seadis Vimu end söögikoha parklas tuk-tuki istmele mõnusalt pikutama ja meid ootama. Tellisime oma söögid ja joogid. Eredalt on meeles Coca-Cola joogid sarjast Ingver Beer, mis oli alkovaba ja maitses eriti jahutavalt ning ergutavalt. Mulle ei meenu, et kuskil teistes riikides oleksime ingveri õlut proovinud.

Tagasi villasse sõitma hakates uurisime Vimult, et mis summat  ta meie sõidutamise- ootamiste eest küsib. Poiss kostis, et vahet pole, eks andke, paju heaks arvate. Lähtusime oma säästureisija põhimõttest, et me ei maksa millegi eest üle ning ka kohaliku transpordi hindadest ja andsime talle 300 ruupiat, mis on ca 1.50 eurot. Vimu- poisil oli silmnähtavalt hea meel. Ka meil. Villasse jõudes võtsime taas jahutavat dušši ja õhtuhakul otsustasime asulat avastama minna.

Kõndisime oma kodutänavalt välja, läksime üle raudtee, jõudsime maanteele ja otsustasime liikuda tulede suunas, kus tundusid olema väikesed poekesed. Korraga püüdis me tähelepanu ühe kohaliku mehe hõiked teiselt poolt maanteed. Ta viipas, et meid peatada, kiirustades tuli üle maantee meie juurde ja ütles, et soovib väga-väga meiega selfie-t teha. Et siin kandis kohtab meiesuguseid valgeid turiste väga harva ja me olevat erilised. Mõtlesime, et ka võõral maal tuleb olla viisakas, võimalusel arvestada kohalike soove ja kombeid ning nõustusime. Mees klõpsutas päris mitu pilti ja paistis tulemusega rahul olevat. Viipasime hüvastijätuks ja jätkasime oma teed.
Pärast seda saime ka kohalikus poekeses oma väikesed sisseostud tehtud, kuid selle õnnestumiseks oli vaja üsna aktiivset kehakeelt kasutada.
Hilisõhtul villasse jõudes tegime ülimõnusa öösupluse kuuvalgel ja siis sukeldusime kosutavasse ööunne.

Ärkasime üsna vara. Pärast hambapesu otsustasime oma unised kehad äratada taas basseinis sulistades. Pärast värskendavat suplust ootas meid hommikusöök villa hallis, pika laua taga. Laeventilaator põrises mõnusalt laua kohal ja paitas meid veel mitte liiga sooja tuulekesega.
Laual oli aurav kohv, puuviljad, röstsaiad, džemm ja praetud munad. Kodustes tingimustes oleksime juurde võtnud ka peekonit või sinki, kuid siiski saime kõhu kenasti täis ja pakutu maitses imehästi.

Enne keskpäeva otsustasime randa jalutama minna.  Jalutama seepärast, et kuumus oli üle 30 kraadi ja vaatamata justkui jahutavale ookeanituultele poleks kuumal rannaliival päevitada suutnud.
Ja on mida meenutada! Peaaegu inimtühi paradiisirand. Sinise taeva ja ookeani taustal oranžikas rannaliiv, võimsalt kohisevad lained, põnevalt häälitsevad Ibis-linnud ja tuules kõikuvad palmid ning draakonipuud. Visuaal oli vägagi sarnane Seišellidele. Me pole küll veel Seišellidele sattunud, kuid äratundmiseks piisas sellest, et oleme suurte kividega rannapilte- videoklippe piisavalt näinud.

Tunnid möödusid kiiresti ja oli aeg rannast tagasi pöörduda.  Otsustasime villa kõrval olevast pulmahotellist läbi astuda ja õhtusöögivõimalusi uurida. Personali vastus oli muidugi jaatav, kes siis pakutud teenistusest ära ütleks! Leppisime kellaaja kokku ja suundusime villasse riideid vahetama.
Kui kokkulepitud ajal hotelli jõudsime, juhatati meid läbi pulmasaali õhtusöögi laua äärde, mis oli asetatud hotelli parki, jõe kaldale.  Jõgi, mis suundus mõistagi otse India ookeani. Ilus. Kaldal lehvisid  Sri Lanka lipud.

Söögilaual oli laudlina, laua taga kaks tooli ja esialgu ei midagi muud. Laudlina lehvis rõõmsalt tuules. Ootasime.
Abikaasal oli kaasas bluetooth kõlar, mida omakeskis kutsume Pumpsikuks. Kuulasime Pumpsikust parasjagu eestikeelseid poplugusid, nautisime õhkkonda ja õõtsusime muusika taktis. Mõne hetke pärast lähenes meile tantsusammul võõras noormees, ta haaras hoo pealt kaasa veel ühe tooli ja prantsatas küsimusi esitamata meie söögilaua taha istuma.
Mees oli mustapäine nagu ikka kohalikud, jumekas, kenasti soengus ja moodsalt riides. Selgus, et tegemist oli hotelli omanikuproua vanema pojaga, kelle nimi Gihan, seega Vimu vanem vend. Ega ma päris kindel pole, võib-olla on poisid hoopis semud, aga ehk nimetavad end lihtsalt vendadeks J. Gihan näitas meie vastu tõsist huvi üles. Esimese asjana uuris, kes me sellised oleme, kust pärit, kust tuleme ja kuhu plaan edasi minna. Mõistagi polnud tal mingitki aimu Eesti olemasolust, kuid kuulas huviga, mida talle oma kodumaast rääkisime, ise korduvalt oma pead küljelt- küljele kõigutades.  Hiljem saime teada, et pea liigutamine küljelt küljele on heakskiidu märk nii Sri Lankal kui ka Indias.
Mõne minuti pärast, kui Gihan arvas meid vist juba piisavalt tundvat, pakkus ta end tungivalt meie Facebooki sõbraks. See käis nii, et kutt ulatas oma telefoni ja palus otsingusse minu ja mu abikaasa nimed sisse toksida, et tema saaks siis sõbrakutsed välja saata. Gihani sõnul olevat lausa staatuse küsimus, et igal Sri Lanka noormehel oleks välismaalastest Facebooki sõpru. Gihan käitus viisakalt ja sõbralikult, meile meeldis tema seltskond ja koos temaga oli päris tore oma õhtusööki oodata.

Perepoeg Gihan uuris, mida juua soovime ning organiseeris siis mu abikaasale purgi kohalikku Lion õlut ja mulle klaaspudelis Coca-Cola. Nautisime külma jooki ja ootasime süüa. Olime söögi tellimisel olnud tagasihoidlikud, ütlesime, et riisist ja karrist meile piisab.
Gihan rääkis meile, et ta on juba 31-aastane ja tahaks väga abielluda, kuid naist leida on üliraske. Üldse, neidudega suhtlemine enne abielu on peaaegu keelatud, mingeid tantsu- või tutvumisõhtuid nagu Euroopas, neil pole lubatud, ja selleks, et abielluda, ootavad kohalike kaunitaride pered mehelt eelkõige edukust. Et peigmehel oleks, kas auto, oma edukas äri või et oleks lihtsalt rikka pere pärija. Lisaks muidugi eeldatakse head haridust. Noormees oli tõsiselt mures oma tuleviku pärast.

Saabus söök, võrratu söök. Riis, kanakarri ja rotid. Roti pole pikasabaline närilne, vaid Sri Lanka ja India köögist tuntud kookoslaastudest, jahust ja veest küpsetatud leib. Riis serveeriti ühel ja karri teisel taldrikul. Muidugi mõista olin toidu tellimisel unustanud märkimata, et nende jaoks tavaline vürtsikus on minu jaoks liig ning see söök osutus tõepoolest vürtsikaks. Kuna mu abikaasa armastab vürtsikaid toite, siis raisku see ei läinud, ja tema rohkem, mina vähem, saime selle söödud. Kogu söömise ajal oli me seltskonnas ka toidu valmistanud noormees nimega Rumesh, kelle teiseks ametiks koka ameti kõrval on sukeldumise instruktor. Ta tundis huvi, kas ka meist võiks tema käe all sukeldumise huvilised saada, kuid kuna järgmisel hommikul oli plaan Kosgodast lahkuda, jäi see teema edasi arendamata. Lisaks Gihanile ja Rumeshile oli me seltskonda ilmunud ka mikrofonisoenguga Vimu-poiss ning veel üks kohalik. 

Mõne aja pärast tuli mu abikaasal idee tellida veel üks õlu (vürtsikas söök tahtis vist ujuda). Kui olime mõned minutid lubatud õlut juba oodanud, selgus, et hotelli varudes oligi ainult üks õlu olnud ja keegi personalist saadeti hetk tagasi rolleriga mitme kilomeetri  kaugusele uue õllepurgi järele.

Muigasin omaette, et küllap õhtusöögi hinnas see kohaleveo teenus ka piraka summana väljendub, kui samal hetkel hakkas vihma sadama. Lausa kallama. Silmanurgast jõudsin märgata, et jämedad vihmapiisad panid jõepinna justkui keema.
Jooksime kambakesi hotellihoone varju, haarates kaasa lauanõud, laudlina, toolid, laua. Kuna õhtusöök oli siiski lõpule viimata, ootasime ju ikka veel tellitud õlut ning poisid polnud veel ka arvet esitanud, kutsuti meid pulmasaali niiskuse ja vihma eest varju. 
Märkasin, et kohalikke noormehi oli veelgi lisandunud. Nüüd oli meid juba kümmekond. Tehti grupi selfiesid,  suhtlesime läbisegi ja visati nalja. Mu abikaasa küsis luba astuda pruutpaari jaoks ettenähtud platvormile, mida singali traditsioonilises pulmas kutsutakse „poruwa“, et seal siis mälestuseks mõned pildid klõpsutada. Poseerisime siis seal nagu väikest viisi kuulsused, kus meid pildistati ja filmiti. Nojah, tegelikult oli meil, mida tähistada, ees seisis meie 32. pulma-aastapäev, kuid jätsime selle enda teada ja kohalikele ei rääkinud.

Uurisime poistelt, mis kell läheb hommikul esimene rong pealinna Colombosse*, saades teada kellaaja, saabus ka kauaoodatud õlu. Otsustasime õlle villasse kaasa võtta, sest õhtu oli juba hiline ja hommikul pidime vara ärkama. Leppisime kokku, et hommikusöök serveeritakse meile kell 7, tasusime õhtusöögi arve koos väikese jootrahaga 2000 ruupiat, mis on umbes 10 eurot.  Seejärel jätsime lahke hotellipersonali ja teistega hüvasti.

Olime juba uinunumas, läbi rõduukse oli väljas näha vaid kuuvalgust, kui kuulsime kõva koputust toa uksele. Abikaasa avas ukse, ukse taga seisis noormees, keda me küll nimepidi ei tundnud, kuid kes oli tõenäoliselt meie õhtuses seltskonnas. Poiss seletas midagi omas keeles, mida me ei mõistnud. Püüdsime, mis me püüdsime ja lõpuks taipasime sõnumi sisu. Enamvähem. Hommikul siin, Kosgodas rong ei peatu ja peab sõitma järgmisse, suuremasse linna. Tema oli see niinimetatud uus tuk-tuki juht, kes siis hommikul meid sinna sõidutab. Tänasime teda info eest ja leppisime käte ja jalgade abil hommikuks ärasõitmise kellaaja kokku. 
Ärkasime vara, võtsime hommikuse duši, pakkisime viimased asjad ja kiirustasime hommikusöögile.
Mida aga ei olnud, seda ei olnud. Ei hingelistki kuskil. Seadsime sammud siis hotelli, sest meie teada oli seal lähim köök ja uurisime, millal süüa saame. Tuli välja, et kokk oli sisse maganud ja pole veel tööpostile jõudnudki. Meil paluti oodata. Kell muudkui tiksus ja meie tuk-tuk pidi meid ära viima juba 20 minuti pärast. Olime pisut häiritud, kuid samas naersime, et ega ei ole mõtet siin riigis saksa täpsusele loota.
Lõpuks saabus unise olemisega kokk (uus nägu), kes õige pea tõi lauale kohvi, röstsaiad ja muud ampsud, kuid kell oli juba nii kaugel, et jõudsime vaid paar sõõmu kohvi võtta kui pidime juba välja minema, et tuk-tukiga rongijaama liikuda.  Aga tuk-tuki polnud näha ei lähedal ega kaugel. Ootasime. Närv oli must. Ootasime veel ja läksime hotelli aru pärima. Sealt rahustati, et küll ta tuleb, oodake aga rahulikult. Nii me seal hotelli ees oma kottidega seisime ja ootasime. Päike tõusis üha kõrgemale ja kõrvetas juba üsna kuumalt. 
Ühel hetkel tabasid meie kõrvad kaugelt kostva mootoripõrina. Punane tuk-tuk ilmus teises tänavaotsas nähtavale ja tekkis lootusekiir, et ehk jõuame ikka 15 km kaugusel olevasse rongijaama ning ehk õnnestub saada ka õigele rongile.  Hõiskasime poisile „ayubowan“, mis tõlkes tähendab „olgu Sul pikk elu“ ja mida kasutatakse Sri Lanka kommete kohaselt tervitamisel. Noormees vastas samaga, mis seal maal ongi tavaks. Võtsime hooga paigast ja tuk-tuk liikus mürinal ning üsna pöörasel kiirusel Aluthagama rongijaama suunas. Jõudsime rongijaama, rahvast oli murdu. Kiirustasime koos oma tuk-tuki juhiga, kelle nimi oli Ashanka, treppidest üles ja alla, kuni mingite luukideni. Seal tuli esmalt piletijärjekorras seista ja Ashanka aitas meil rongipiletid 2. klassi vagunisse välja rääkida. Rongipilet ühele inimesele ruupiatest ümberarvutatuna maksis umbes üks euro. Piletitega perroonile jõudes jäi aega pisut ülegi, tasusime Ashankale küüdi eest 1000 ruupiat, mis on umbes  5 eurot, poiss saatis meid lausa vaguni ukseni ja seal jätsime oma tubli abilisega hüvasti.

Rong oli väga paljude vagunitega, kuid siiski rahvarohke. Esialgu meil istekohti saada ei õnnestunud,  kuid umbes poolel teel vabanes minu lähedal siiski koht ja sain istuma.

Rongisõit pealinna Colombosse kestis  1 tund ja 40 minutit, rong kulges kolinaga mööda saare läänerannikut, kohati lausa päris ookeani serval. Rongiaknad- uksed olid pärani lahti või ei olnud neid üldse ja kuumuse leevendamiseks töötasid vaguni laes mõned trellitatud ventilaatorid.  Rongiaknast avanes aga hulganisti põnevaid vaateid ookeanile, palmisaludele, küladele, majadele, hoovidele jne.

Jõudsime Colombosse. Kui enne märkisin, et Aluthgama rongijaam oli rahvarohke, siis Colombo raudteejaam kihas inimestest nii kaugele kui silm ulatus. Asusime rahvahulgas tunglema, et leida koht, kust  saaks osta rongipiletid saare keskel asuvasse linna nimega Kandy.

*Tegelik Sri Lanka pealinn on Sri Jayewardenepura Kotte. Tihti kutsutakse aga Colombot pealinnaks, sest see on riigi suurim linn.

Loo autor Renita